Armastuse kaitse all. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
hakkasid Meta juhiste järgi kõiki tube koristama.
Neil oli kahtlemata väga palju tööd.
Meta pani uued rõivad kappi rippuma.
Seejärel vaatas ta järele, mida ta saab veel selga panna juhul, kui vürst ei kavatse nii kauaks Londonisse jääda, kui Richard arvas.
Pannud pärast isa ja ema surma ära kõik värvilised riided, tegutses Meta nüüd vastupidiselt.
Ta viis kõik leinakleidid pööningule panipaikadesse.
Seejärel vaatas neiu üle oma ballikleidid, mida ta oli varem kandnud.
Enamik neist ei sobinud enam selga panna.
Osa kleitidest sobis aga noorele maal elavale tütarlapsele üsna hästi.
„Kuna vürst on võõramaalane, siis peab ta mind kindlasti ajudeta maatüdrukuks,” sõnas Meta endamisi. „Seega võin ma ka selline välja näha.”
Tegelikult kandis Meta lihtsat, pehmest valgest riidest kleiti, millel oli õrnrohekas varjund.
See tuletas Metale meelde väljas kasvavaid puid.
Neiu meelest sobis kleit hästi kevadpäeva, mil park oli nartsissidest üle kullatud.
Meta korjas parajasti lilli, et need kimpu seada ja elutuppa ning eeskotta suurde vaasi panna, kui kuulis eemalt lähenemas kaarikut.
Et ta oli maja taga, siis kiirustas neiu tagauksest majja.
Seejärel jooksis Meta koridori, mis viis eeskotta.
Ta jõudis sinna hetkel, mil uus mundris teener avas välisukse.
Meta rõõmuks nägi ta Richardit kaarikust väljumas.
Siis jäi neiul aga hing kinni, sest ta taipas, et vend ei tulnud üksi.
Richard pöördus ja aitas kaarikust välja noore tütarlapse, kelle järel tuli mees.
Meta kohendas automaatselt juukseid ja lootis, et ta näeb välja just selline, nagu Richard soovis.
Samas oli Meta pahane, et vend talle ei teatanud, mis ajal ta kohale jõuab.
Richard ja tütarlaps, kes oli ilmselt vürstinna, astusid trepist üles.
Meta läks neile vastu.
Ta polnud aga jõudnud korjatud lilli käest panna.
Seetõttu moodustas neiu ühes pereliikmete portreede ja marmorist kaminaga uhkes tammepuust kaunistustega eeskojas kauni vaatepildi.
Ruumi keskel seistes oli Meta ise nagu lill.
Richard heitis talle heakskiitva pilgu ja sõnas:
„Anna andeks, et ma sulle meie tulekust ei teatanud, aga tema kõrgeausus tahtis ruttu maale sõita.”
„Mul on hea meel sind näha,” sõnas Meta, kui vend teda suudles.
Richard pöördus tema kõrval seisva tütarlapse poole.
„Teie kõrgeausus, lubage, et tutvustan oma õde Metat,” lausus Richard.
Vürstinna nägi väga kaunis välja.
Tal olid tumedad juuksed, mis reetsid tema vene päritolu.
Kuid neiu silmad olid sinised, ilmselt oli ta need emalt pärinud.
Meta tegi kniksu ja vürstinna sõnas:
„Meeldiv… tutvuda.”
Ta rääkis pisut kõhklevalt ja oli näha, et ta pidi inglise keeles rääkides enne pikalt mõtlema.
Richard pöördus selja taga seisva mehe poole.
„Teie kõrgeausus, lubage tutvustada, minu õde Meta,” sõnas Richard.
Meta vaatas vürstile otsa.
Neiule ootuspäraselt oli vürst pikk, laiaõlgne, tumedapäine ja tugevate näojoontega mees.
Meta mõtles endamisi, et mehest saaks maalida pildi, mida vaadates kõik Venemaa vürsti ära tunneksid.
Ta tegi sügava kniksu.
„Mul on hea meel teiega tutvuda, preili Lindley,” sõnas vürst, „ja ma olen väga tänulik, et teie vend lubab meil siin kaunis mõisas peatuda.”
„Ma loodan, et teie kõrgeaususele meeldib siin sama palju kui meile,” lausus Meta. „Arvatavasti Richard juba rääkis, et siin on Inglismaa parimad jahipidamisvõimalused.”
„Ta andis mulle seda selgesti mõista,” vastas vürst.
Mehe hääl ei kõlanud kuigi rõõmsalt.
See pani Meta arvama, et ehk oli Richard liialdanud.
„Kas te soovite elutuppa minna?” küsis Meta vürstinnalt. „Või tahaksite kübara ja keebi üles oma tuppa viia?”
Vürstinna eelistas teha viimast.
Meta juhatas ta üles enda tuppa, jättes Richardi vürstiga.
Niipea, kui nad meeste kuuldeulatusest välja jõudsid, sõnas Nathalia prantsuse keeles:
„Ma tean, et te peate mulle inglise keelt õpetama, kuid ma tahaksin teile nii paljust rääkida ja mul on seda lihtsam prantsuse keeles teha.”
„Ma oskan ka prantsuse keelt,” sõnas Meta. „Kuid ma olen lubanud teile inglise keelt õpetada ja see pole tegelikult üldse raske.”
„Inglise keeles räägin ma nii aeglaselt,” kurtis vürstinna. „Kuid nüüd tahaksin ma rääkida sellest majast, teist ja sellest, mida me iga päev tegema hakkame.”
Nathalia rääkis väga kiiresti.
Samal ajal võttis ta kübara peast ning sättis juukseid, lobisedes Metaga, nagu oleksid nad ammused tuttavad.
Vürstinna polnud kindlasti argade killast ja pärast paljude küsimuste esitamist ta sõnas:
„Minu jaoks on Inglismaal viibimine väga põnev. Ma kartsin väga, et meie tulekut võidakse viimasel hetkel takistada.”
„Takistada?” hüüatas Meta. „Kes teid oleks takistanud?”
Tuppa sigines vaikus, nagu oleks vürstinna öelnud midagi lubamatut.
Seejärel ta hüüdis:
„Ma olen valmis. Kas me läheme alla? Ma loodan, et mulle pakutakse Inglise teed.”
„Kuna kell on neli, siis toovad teenrid tee kindlasti elutuppa,” vastas Meta.
„Hästi!” sõnas Nathalia. „See mulle meeldib.”
„Kas Venemaal ei jooda teed?” küsis Meta.
„Kui ema veel elas, siis me jõime, sest ta oli inglanna,” vastas vürstinna. „Venemaa vürstid teevad kõike nagu prantslased, mistõttu ei joo nad ka teed, kuid mulle tee maitseb ja seepärast tunnen sellest puudust.”
„Loodetavasti maitseb teile meie koka valmistatud eine,” sõnas Meta.
Seda öelnud, mõtles neiu endamisi, et proua Bell on kindlasti paanikas.
Keegi ei osanud arvata, et vürst koos õega nii ootamatult saabub.
Seejärel aga meenus Metale, et proua Bellil oli köögis palju abilisi.
Meta oli kindel, et isegi kui tee osutub kehvakeseks, siis õhtusöök tuleb suurejooneline, eriti kui proua Bell valmistab süüa Richardile.
Neiud läksid alla ning leidsid Richardi ja vürsti elutoast.
Kui Meta Nathaliaga meeste poole astus, tundis ta, et vürst teda vaatab.
See pani teda ebamugavust tundma.
Meta isegi kartis pisut, mida vürst võis mõelda.
Richard seevastu tundis end väga vabalt.
Ta rääkis vürstile, kui vana on mõisahoone ja jutustas maja kirjust ajaloost.
„Mu suguvõsa on siin viissada aastat elanud ja nagu isegi võite arvata,