Liiga kallis, et kaotada. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
ta otsib meest.”
„Sorav prantsuse keel?” hüüatas Dawes, „noh, kõne all olev neiu räägib mitut siukest võõrkeelt, kuigi ma ise ei ole neile kunagi päris pihta saanud.”
„Kohale on seni ainult üks mees kandideerinud,” sõnas proua Hunt, „ja tema oli tunni aja pärast siin tagasi, kuna ta prantsuse keel polevat piisavalt hea.”
Naine kõhkles hetkeks, kuid jätkas siis:
„Nagu ma aru sain, on sekretäri otsiv härra vanemapoolne ja pime, mistõttu noor neiu ei peaks taolisest ametist lugu, isegi kui tööandja nõus oleks.”
Dawes hindas kiiresti olukorda ning lausus:
„Äkki ma olen teid veidike eksitanud. Kui ma ütlesin, et kõnealune daam on noor, siis see oli niimoodi ülekantud tähenduses.”
„Tahate öelda, et ta on tegelikult palju vanem?” uuris proua Hunt lõikaval toonil.
„Ta on hingelt noor, proua Hunt,” lausus Dawes, „täpselt nagu te isegi. Keegi ei saaks teid vanaks nimetada!”
„Oh teid küll, härra Dawes! Te olete üks suur meelitaja ja muud midagi!”
„Juhtumisi,” lisas Dawes, „arvan ma, et daam, kelle pärast ma tulin, on just õige inimene härra jaoks, kes ei näe, aga kellel on prantsuse keele suhtes kõrva.”
„Prantslasest teener, kes siin käis, ütles selgelt, et isand nõuab meest.”
„Nuh, andke talle vähemasti võimalus ei öelda,” anus Dawes.
„Seda ta teebki ja veel üsna karmilt,” sähvas proua Hunt. „Mees, kelle ma talle eile saatsin, tuli tagasi, saba jalge vahel nagu koeral!”
„Noh, ma luban,” lausus Dawes, „ja ma vannun, et see on tõsi, et see daam kõneleb prantsuse keelt nagu tõeline „konnasööja”!”
Proua Hunt puhkes naerma.
„Olgu, härra Dawes, teie võit, aga kui ta nuttes tagasi tuleb, ärge mind süüdistage!”
„Ei süüdista,” tõotas Dawes.
„Lihtsalt öelge mulle ta nimi,” sõnas proua Hunt, „ja ma teen talle uksel esitamiseks kaardi, aga kui see härra teda vastu ei võta, siis süüdistage ainult iseennast!”
„Ma olen elus nii mõnegi kõva hoobi saanud,” vastas Dawes lustlikult.
„Arvata võib, et olete!” lausus proua Hunt tähendusrikkalt, „ja nii mõnegi pehmema samuti!”
Mõlemad naersid.
Proua Hunt haaras valge sule.
„Niisiis, kuidas on teie daami nimi?”
„Mulle tundub, ma unustasin öelda,” sõnas Dawes, „et ta on lesknaine.”
„Lesk!” hüüatas proua Dawes. „Ma arvasin, et te kõnelesite ennist noorest tüdrukust.”
„Ta lesestus niimoodi ootamatult,” selgitas Dawes. „Tema abikaasaga juhtus kole õnnetus. Murdis ratsutades kaela ja naisele ei jäänud pennigi hinge taha!”
„Vaene naine, see pidi alles šokk olema!” märkis proua Hunt.
„Seda see oli,” nõustus Dawes, „ja kui ta minu abi palus, mida ma siis tegema pidin?”
„Te olete liiga pehme südamega, härra Dawes, muud midagi. Võtate alati teiste inimeste mured enda kanda!”
„Eks ma teeb, mis suudab,” ohkas Dawes.
„Niisiis, kuidas ta nimi on?” uuris proua Hunt.
„Proua Wyndham,” vastas Dawes, „kirjutatakse igrekiga.”
Proua Hunt tähendas selle kaardile mõnevõrra harimatu inimese käekirjaga üles. Büroo nimi ja aadress olid seal juba olemas.
„Minu tasu,” lausus naine, „on 15 protsenti esimese kolme kuu palgast, mida daam võiks ise sellele prantsuse sellile meelde tuletada, juhuks kui mees unustab.”
„Ma palun proua Wyndhamil seda teha,” lubas Dawes.
Teener pani kaardi taskusse ning ulatas üle laua naisele käe.
„Tänud abi eest,” sõnas ta. „Ma teadsin, et teie peale võib loota.”
„Tibusid loetakse sügisel!” noomis proua Hunt, „ja kui proua Wyndham seda tööd ei saa, püüan talle midagi muud leida, kuid praegusel aastaajal ei ole see lihtne.”
Dawes surus südamlikult nii tema kui preili Ackroydi kätt ning sammus seejärel taas reipalt üle toa. Nende vestluse ajal olid pingid täitunud suure hulga teenritega, kelle seas leidus nii noori kui vanu.
Tänavale jõudnud, ruttas Dawes nii kiiresti, kui suutis, tagasi Sedgewynite häärberisse.
Ta tahtis Norinaga rääkida, enne kui leedi Sedgewyn magamast tõuseb. Kahtlemata ootas viimane teadet, et kasutütar on öö jooksul surnud.
Mees lipsas keldriukse kaudu majja ning kiirustas tagatrepist üles.
Koputanud Norina toa uksele, astus ta sisse. Tüdruk kargas toolilt üles.
„Oh, Dawes, sa oled tagasi!” hüüatas ta. „Kas sa leidsid mulle koha?”
„Leidsin, preili Norina, aga mitte päris sellise, mida te lootsite.”
„Ma lähen ükskõik kuhu… teen ükskõik mida,” lausus Norina, „isegi kui ma peaksin põrandaid hakkama küürima, aga siia ma ei jää.”
„Ma mõistab, preili Norina,” sõnas Dawes tasa.
Kõneldes sammus mees üle toa. Heitnud talle korraks üllatunud pilgu, taipas tüdruk põhjust. Dawes tahtis uksest võimalikult kaugel olla, juhuks kui keegi pealt kuulab.
Tüdruk järgnes mehele ning viimane tõmbas taskust kaardi ja ulatas selle Norinale.
„Siis sa ikkagi leidsid mulle koha, Dawes!” hüüatas tüdruk.
Seejärel silmitses ta kaarti ning enne, kui Dawes midagi öelda jõudis, ta lausus:
„Proua Wyndham?”
„Te olete lesk, preili Norina, sel lihtsal põhjusel, et teid võtab vastu vanahärra, kes vajab ilusti prantsuse keelt kõnelevat sekretäri.”
„Seda ma oskan!” teatas Norina.
„Aga ta tahtis meest!”
„Meest!” kordas tüdruk muutunud häälega. „Sel juhul… miks ta peaks minu võtma?”
„Hetkel ei ole kedagi teist, kes sellele kohale sobiks,” sõnas Dawes, „ja vanahärra keeldus palkamast meest, kes talle eile saadeti, sest selle prantsuse keel ei kõlvanud kuhugi.”
„Noh, vähemalt räägin ma soravalt!” lausus Norina. Kui sa mäletad, siis Mademoiselle1 ütles alati, et ma kõnelen suurepärast Pariisi murrakut.”
„Mäletab,” noogutas Dawes. „Aga te ei tohiks härrasmehega koos elada, preili Norina!”
„Mis selles halba on, kui ta on vana ja pime?” naeris Norina.
„Ma ei saa seda lubada,” jäi Dawes endale kindlaks, „ja sellepärast te peategi lesknaine olema.”
„Aga… mis sai minu… abikaasast?”
„Ma ütlesin proua Huntile, et temaga juhtus ratsutades õnnetus ja ta murdis kaela.”
Norina kihistas naerda.
„Oh, Dawes,” lausus ta imetlusega hääles, „kuidas sul küll see nii ruttu pähe tuli?”
„Nuh, preili Norina, lugu on nii,” vastas Dawes, „ma teadsin, et teile koha leidmine saab raske olema, sest te olete liiga noor ja ilus ning isegi pimedatel meestel on sõbrad, kes rääkima hakkavad.”
Norina põrnitses meest üllatusest avali silmil.
„Tahad
Preili