Jääpurikas Indias. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
vastas ametnik leti taga üsna hooletult.
Mavina kena nägu nähes muutis ta tooni: “Kas saan teid kuidagi aidata, preili?”
“Kui laev veel täis pole,” ütles Mavina pisut närviliselt, “tahan ma sõita Calcuttasse.”
Ametnik vaatas mõnda paberit ning küsis: “Esimeses või teises klassis, preili?”
“Teises, palun,” vastas Mavina.
Ta arvas, et oleks viga kulutada liiga palju raha Inglismaalt lahkumisele.
Ta teadis, et see on nagunii kallis.
Mavina tahtis, et talle jääks küllalt raha Indias kasutamiseks, eriti kui ta kaugele loodepiirile jõuda soovis.
Tal polnud aimugi, kas see üldse võimalik oleks.
Kuid ta oli kindel, et kui isa seal tapeti, on ta ka sinna maetud.
“Kas teile sobiks laeva sees asuv kajut, preili?” küsis ametnik. “See ei ole nii kallis kui välisküljel.”
“Ma võtan odavama,” ütles Mavina.
Enne Indiasse sõitmist oli isa talle arve avanud ja tšekiraamatu andnud.
Mavinal oli tšekiraamat kaasas.
“Jätsin su arvele piisavalt raha,” oli isa öelnud, “sinu hariduse jaoks, kuni sa kooli lõpetad. Ka teenrite palgad ja muidugi raha, mille sa iga kuu toidule kulutad. Kui sul on raha juurde vaja, pead mulle sellest kirjutama. Kuid loodetavasti leiad, et olen sind rahaga piisavalt kindlustanud.”
“Olen nii kokkuhoidlik kui suudan, isa,” lubas Ma-vina.
“Tahan, et sul oleks mõistlikkuse piirides kõik olemas,” kinnitas isa talle. “Kui minu juurde Indiasse tuled, on meil piisavalt raha, et endale mõndagi lubada.”
Mavina heitis oma käed isa kaela ümber ja suudles teda, kuid mitte raha pärast, vaid sellepärast, et ta isa armastas.
Oli piin jääda üksi Inglismaale, nüüd kui ema oli surnud.
“Ma palvetan, isa,” ütles Mavina, “et aeg läheks väga kiiresti ja ma saaks jälle koos sinuga olla.”
“Ka mina hakkan päevi lugema,” vastas isa. “Mul on praegu Indias palju tegemist, kuid kui sa tuled, tahan sulle näidata selle maa ilu, mida armastan ja uhkusega kaitsen.”
Sellest, kuidas ta viimased sõnad lausus, sai Mavina aru, et isa läheb võitlema.
“Ole ettevaatlik, isa,” ütles ta. “Pea meeles, et ma vajan sind.”
“Ma ei unusta seda,” vastas kolonel Lonsdale. “Mu kallis väike tütar, pinguta koolis kõvasti, nagu ma sul palusin, ning kui me jälle koos oleme, selgitan sulle, miks see nii tähtis on.”
Mavina mõistis juba ähmaselt selle tähtsust.
Siiski ei öelnud ta seda välja, vaid suudles isa uuesti.
Ta jäi isaga P. & O. liinilaeva pardale, kuni neil, kes ei reisinud, kästi kaldale minna.
Ta oli isa uuesti suudelnud ning seisnud lehvitades kail, kuni laev aeglaselt sadamasilla äärest jõele liikus.
Mavina pöördus minekule alles siis, kui isa vaateväljast kadus ning ta läbi pisarate enam laeva ei näinud.
Isa oli korraldanud talle ööbimise tädi ja onu juures, enne kui ta kooli tagasi pidi minema.
Isa palgatud üüritõld ootas, et teda sinna viia.
Tõllas nuttis ta pisut.
Siis sisendas Mavina endale, et sõduri tütrena peab ta ka vastavalt käituma ning et aeg möödub kiirelt.
Aeg mööduski ning ta ootas isalt kirja, et võib tema juurde sõita.
Siis teataski sõjaministeeriumi ametlik teadaanne sügava kahetsusega tema onule, et kolonel Lonsdale on surnud.
Esialgu tundus Mavinale võimatu seda uskuda.
Kui ta mõistis, et see on tõsi, nuttis ta, kuni oli täiesti kurnatud.
Kuidas oli see võimalik, et ta on kaotanud nii isa kui ema?
Ta oli nüüd maailmas üksi, kui välja arvata tema onu ja tädi, kes polnud talle kunagi meeldinud.
Mavina oli veendunud, et ei meeldi ka neile.
Siiski pidi ta nende juurde elama minema, tundes, nagu läheks ta vanglasse, kust on võimatu põgeneda.
Nüüd andis just onu talle võtme vabadusse.
Mavina oli kindel, et mitte miski ega keegi ei suuda teda takistada Indiasse minemast.
Laevakontorist tagasi tulles teadis ta, et tädi saab vihaseks.
Mavina oli meelega ise kiirelt asju ajama asunud, et neid ei saaks muuta.
Ta oletas, et tädi on juba oma vennale kirjutanud, et võtab maale tulles tüdruku kaasa.
Kahtlemata oli ta lisanud, et tema mehe vennatütar on võimeline ülalpidamise eest maksma.
Mavina jäi lõunale hiljaks, saabudes tagasi inetusse, pimedasse majja, mida ta esimesest silmapilgust vihkas.
Tädi ootas teda.
“Kus sa olid, Mavina?” nõudis ta. “Ma saan aru, et sa väljusid majast varahommikul, vaata, kui palju kell nüüd on!”
“Käisin P. & O. laevaliinide kontoris,” ütles Mavina.
Proua Lonsdale kangestus.
Ta ei rääkinud, üksnes vahtis vaenulikult.
“Broneerisin koha Coromandelil, mis sõidab Indiasse ülehomme.”
“Sul pole õigust seda teha!” lausus tädi vihaselt. “Ma juba ütlesin sulle, et viin sind oma venna juurde maale.”
“Olen otsustanud Indiasse minna ja isa haua üles leida,” sõnas Mavina. “Ja arvan, et kui ma seal olen ja raha otsa saab, leian endale mingi tegevuse, kas või hoolitsen väikeste inglise laste eest.”
“Hästi, oled oma otsuse teinud,” ütles proua Lonsdale, “aga sa oled äärmiselt rumal noor naine, et raha ära kulutad, ning ma kinnitan sulle, et nii palju raha ei saa sul enam kunagi olema.”
“Ma tahan ka püüda teada saada, mis isa rahaga juhtus,” lausus Mavina. “Ta võttis selle Inglise pangast välja ja tal pidi selleks mõjuv põhjus olema.”
Ta vaikis hetkeks ning jätkas: “Võib-olla ta investeeris raha kuhugi ja tal polnud aega sellest mulle enne oma surma rääkida.”
“See on puhas spekulatsioon,” sähvas tädi vastu. “Nagu ma sulle juba ütlesin, olen üsna kindel, et onu jättis sulle raha selleks, et sa seda hoiaksid ja arukalt kasutaksid kuni mehele lähed.”
Mavina hoidus ütlemast, et tal oleks väga raske endale abikaasat leida.
Tädi ja onu juures elades ei olnud ta ühtegi meest kohanud.
Ta arvas, et tädi venna juures elades oleks samamoodi.
Tädi vend pidas talu üksildases maakohas.
Valjult ütles ta: “Loodan, et kunagi ma abiellun, aga vahepeal tahan teada saada, mis isaga juhtus ja muidugi taas Indiat näha.”
“Pead leppima sellega, mis sulle on antud,” nähvas proua Lonsdale. “Loodan ainult, et sa ei pea pettuma.”
Viis, kuidas ta seda ütles, näitas Mavinale selgelt, et tädi oli tema pettumises kindel.
Kuid vaielda polnud mõtet.
Mavina läks ülakorrusele asju pakkima.
See võttis kaua aega, sest ta pakkis nüüd lahti ema riided, mis ta kodust kaasa oli võtnud.
Nende hulgas olid paksud mantlid ja karusnahad.
Neid ei lähe Indias kindlasti vaja, mõtles Mavina.
Ta jättis endale ühe mantli ja kauni tikitud rätiku, mida ema vahel