Jääpurikas Indias. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
kirjade seast leidis ta kaks, mis olid iseäranis huvitavad.
Üks kiri oli tema komandörilt, kes teatas, et ta on kutsutud liituma tolleaegse Lyttoni krahvist asekuninga koosseisuga Indias.
Ta pidi minema Calcuttasse nii kiiresti kui võimalik.
Ilmselt oli seal ootamatult vaba koht tekkinud.
Võib-olla oli keegi surma saanud või pidanud tagasi Inglismaale tulema.
Willoughby Wicke teadis, et asi teda ei puuduta.
Ta oli kavatsenud kohe pärast kihluse väljakuulutamist rügemendist lahkuda.
Preili Lettice oli tegelikult tihti öelnud, et tal pole tahtmist külastada Indiat ega üldse Suessi kanalist ida poole sattuda.
Willoughbyle polnud sel hetkel midagi tähtsamat naise õnnelikuks tegemisest.
Ta lükkas kirja kõrvale, mõeldes, et vastab sellele järgmisel päeval.
Siis leidis ta kirjade hulgast väikese paki, mida ta eriti ootas.
Armujoovastuses oli ta preili Lettice’ile öelnud, et too on justkui täht.
Ta paistis kirkalt ning mees järgneks talle terve ülejäänud elu.
Preili oli talle kenasti naeratanud ja Willoughby oli öelnud, et see tähendab nende mõlema jaoks midagi väga tähtsat.
Olles metsikult romantiline, ei öelnud ta preilile, mida ta teha kavatses.
Ta läks Londoni parima juveliiri juurde ja tellis erilise tähekujulise ripatsi, mis pidi valmistatama parimatest teemantidest.
Mees avas roosa sametkarbi, milles ripats talle saadetud oli.
Juveliirid olid tema juhtnööre järginud ülima asjatundlikkusega.
Täht säras, otsekui oleks see päriselt taevas.
Lettice’i pika kaela ümber rippudes ning tema valge naha taustal särades oleks see tema ilu vääriline ehe.
Willoughby vaatas tähte mõnda aega ning teadis äkki, et ei saa ehte üleandmisega oodata.
Preili ootas teda tagasi järgmisel päeval.
Kuna oli nädalavahetus, olid nad korraldanud oma kohtumise maal.
Mees arvas romantiliselt, et ootab, kuni nad on koos õhtust söönud.
Lettice’i vanemate maja oli Cheswicke’i lossist vaid umbes kolme miili kaugusel.
Siis oleks ta preili aeda viinud.
Pea kohal säravate tähtede all oleks ta teeselnud, et nopib ühe pimedusest enne kui selle naise kaela riputab.
Ta teadis kindlalt, et see oleks hetk, mida nad mõlemad mäletama jääks.
Temale oleks see südamesse graveeritud.
Siis tuli talle pähe, et õhtu on veel noor.
Willoughby oli juba oma isaga lõunastanud ning miks ta ei võinud Lettice’i juurest läbi ratsutada ja öelda, et on tagasi.
Kui naine oli voodisse läinud, tuleks ta oma magamistoa rõdule.
Mees laulaks rõdu all serenaadi justkui Romeo.
See oleks osa tema armastusest.
Ta ei kujutlenud midagi romantilisemat, kui ronida üles naise juurde, andes talle esmalt lillekimbu.
Ta korjaks need ühest kasvuhoonest.
Siis annaks mees preilile tähe, mille too saaks kaela ümber panna.
Kui naine oli voodisse läinud, langeksid ta juuksed õlgadele.
Ta näeks välja veel armsam kui päeval, mõtles mees.
Niipea kui tal see mõte tuli, hakkas ta tegutsema.
Ta läks kasvuhoonesse, kus kasvatati isa parimaid ja eksootilisimaid lilli.
Oma rõõmuks leidis ta, et mõned orhideed, mis eelmisel aastal ei õitsenud, olid nüüd õide puhkenud.
Ta korjas neid vaatamata sellele, et need väga haruldased olid.
Plaani järgi pidid neid kõigepealt tulihingelised aednikud nägema.
Ta lisas neile mõned valged liiliad, sest need meenutasid talle Lettice’it.
Siis läks mees talli, täheripats taskus.
Tallipoiss saduldas ruttu kiireima täku.
Willoughby asus teele üle maastiku, otsustades jõuda Lettice’i juurde rekordilise ajaga.
Tal läks kavatsetust veidi kauem, sest ojad, mida ta ületama pidi, olid üle ujutatud.
Märtsi keskel oli ootamatult paduvihma sadanud.
Ta jõudis Lettice’i kodu, veidi uhkeldava Victoria-aegse hoone juurde.
Byngide suguvõsa põline kodu asus Northhumber-landis.
Praegune krahv oli nõustunud tütrega, et see on Londonist liiga kaugel.
Tütar tahtis olla kohal igal linnas toimuval ballil ja külastada iga naabermaakonnas toimuvat pidu.
Krahv ei olnud täiesti omakasupüüdmatu, tahtes samuti Londoni lähedal olla.
Juhtumisi oli ta kirglik hasartmängija.
Ta mängis White’is ja kõigis St. Jamesi klubides, olles täiesti arvestatav võitja.
Krahvil polnud kavatsustki eralduda maale oma valduste eest hoolitsema. Ta ütles, et tal oleks “õhtuti pööraselt igav”.
Mis sobis isale, sobis ka preili Lettice’ile.
Naine oli Willoughbyle enne tolle lahkumist öelnud, et ootab tema saabumist maal laupäeva õhtul.
Kui krahv suurt pidu ei pea, võiksid nad pühapäeval omaette olla.
Kuna aedade eest hoolitseti eriti hästi, nagu Cheswicke’i lossiski, ratsutas Willoughby peaaegu maja taga kasvavale murule.
Ta teadis, kus asus Lettice’i magamistuba.
Ta sidus hobuse raske aiatooli külge ja kõndis toa poole.
Veidi lähemale jõudes nägi ta, et preili on oma toas ja ärkvel.
Läbi akna paistis ähmane valgus, mida ta arvas tulevat küünaldest Lettice’i voodi kõrval.
Mees jõudis majani ja vaatas üles rõdu poole.
See oli veidi kõrgemal, kui ta mäletas.
Ta mõtles, et preilil oleks raske alla kummarduda ning võtta temalt lilled ja ripats.
Siis nägi ta enda kõrval ronitaime, mis mööda maja seina üles kasvas.
See oli korralikult lattvõrestikuga toestatud.
Willoughbyl, kes oli väga sportlik, oli üsna kerge mööda rõdu kõrval asuvat võrestikku ja ehislikku kivimüüritist üles ronida.
Rõdu äärest kinni hoides mõtles ta, et hüüab Lettice’it ja palub tal akna juurde tulla.
Vaikselt hinge tõmmates kuulis ta kedagi rääkimas.
Ta ei suutnud uskuda, et see, mida ta kuuleb, on tõsi.
See oli meesterahva sügav ja veidi hellitlev hääl.
Siis, öeldes endale, et magamistoad on ilmselt ära vahetatud ja Lettice’i toas on külalised, kuulis ta preili naeru.
See oli väga pehme ja meloodiline naer, mida mees nii hästi tundis.
Naine rääkis ning Willoughby kuulis vaid ta sõnu: “Sa tead, et ei peaks selliseid asju ütlema.”
“Miks mitte, mu kaunitar?” vastas mees. “Mul on veel palju öelda, aga ilma sõnadeta on lihtsam.”
Oli vaikne ning Willoughby taipas, et Lettice’it suudeldi!
Preili oli voodis mehega, kelle hääl tundus Willoughbyle kuidagi tuttavlik.
Hetkeks mõtles ta nende