Põgenemine Venemaalt. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
kavatseb mu mehele panna ühele idapoolsele valitsejale, et nii tema poolehoid võita ja tema abiga India vallutada.”
Vikont jõllitas naist. „Te ei räägi ometi tõsiselt!”
„Muidugi räägin,” vastas printsess. „Te ei saa ometi nii rumal olla ja arvata, et tsaari väide, et tal pole mingit kavatsust ida suunas liikuda, on tõsi!”
„Kuid ma ei saa teidki uskuda, sest te liialdate,” lausus vikont.
„Sel juhul räägin teile midagi, mida te ilmselt ei tea, kuid mis vastab tõele,” sõnas neiu, vaikis hetke ning jätkas: „Tsaar ja kõik teised ilmselt rääkisid teile, et Sankt-Peterburgi väed on andnud lubaduse Pandžabi mitte rünnata, et afgaanide vihavaenust hoiduda.”
Vikont noogutas. See vastas tõele.
Talle oli seda korratud Talvepaleesse jõudmisest saati.
„Ilmselt teate ka seda, et kuninganna Victoria läkitas tsaarile palve hirmus sõda ära hoida.”
Bredon polnud sellest kuulnud, kuid kuningannal oli see juba siis kavas olnud, kui vikont veel Inglismaal oli.
Printsess nägi mehe silmis vastust ja lausus: „Nüüd aga räägin, mis eile juhtus ja millest te niipea ei kuuleks.”
Vikont ootas kartlikult.
„Andnud kõigile lubadusi, oli venelastel vaid üks võimalus, kuidas rünnakut Pandžabile õigustada. Afgaane pidi vallutajatena näitama.”
„Mida te öelda tahate?” küsis vikont. „Pole võimalik, et Pandžab on vallutatud.”
„See on venelaste kätetöö,” sõnas printsess. „Teades, et afgaanid on uhke ja temperamentne rahvas, kirjutas venelaste väepealik afgaanide pealikule solvava kirja, mille peale afgaanid venelaste sõnul kasaka hobust haavasid.”
Vikont kuulas ärevalt.
„Venelaste väepealik teatas, et veri on valatud, ning andis enda vägedele käsu afgaanide ratsaväe pihta tuli avada. Afgaanid murdusid ja põgenesid, mille peale venelased nende koha hõivasid.”
„Ma ei suuda seda uskuda,” pomises vikont.
„Tsaar sai sellest eile teada, kuid avalikkusele ei räägita niipea midagi,” jätkas printsess. „Umbes kaheksasada afgaani sai surma, paljud uppusid, püüdes üle sügava jõe ujuda. Venelaste hulgas oli kõigest nelikümmend surnut ja haavatut.”
Vikont oli sõnatu.
Ta teadis, et Londonisse jõuab uudis alles paari nädala pärast.
See muudab olukorra väga keeruliseks.
„Kui ma sellest teada sain, siis mõistsin, et pean kas põgenema või varsti abielluma valitsejaga, kes on kahtlemata järgmine, kelle abil venelased Indiale lähemale pääsevad.”
„Mul on raske neid sõnu uskuda,” sõnas vikont.
Ometi valdas meest ebamugavustunne, sest venelastele on seesugune käitumine väga iseloomulik.
Ausalt öeldes oli temast rumal selles kahelda.
Et vikont ei osanud midagi öelda, läks ta toidukambrisse.
Ta võttis kapist šampanjapudeli ja enda klaasi.
Seejärel valas ta printsessi klaasi uuesti täis, pani pudeli lauale nende vahel ja istus neiu kõrvale.
„Palun vabandust, et teid niimoodi ehmatasin,” lausus neiu. „Aga kui te oleksite Sankt-Peterburgis elanud sama kaua kui mina, siis teaksite, et venelased räägivad üht, kuid teevad teist. Tsaaril on suur soov terve maailm vallutada.”
„Ma sain sellest aru,” sõnas vikont, „kuid ma ei uskunud, et ta taganeb antud ausõnast Pandžabi mitte vallutada.”
Printsess vaatas muiates mehele otsa.
Vikont sai aru, et neiu pidas teda väga naiivseks.
„Ma mõistan teie keerulist olukorda,” ütles mees, „kuid peate aru saama, et kuigi ma sõidan Inglismaale, pean teel mitu peatust tegema, et diplomaatidega kohtuda. Ma ei saa põgeneva printsessiga kohale ilmuda! Nii et kõige parem oleks, kui te järgmises peatuses maha läheksite.”
Printsess ajas pea kuklasse ja naeris. „Kas te tõesti arvate, et ma teeksin midagi nii rumalat? Ma olen sest- saati, kui ma kolme nädala eest tsaari kavatsusest teada sain, otsinud põgenemisvõimalust. Nüüd õnnestus see viimaks koos teiega ja kuna ma ei saa üksinda reisida, siis peate mu lihtsalt ära kannatama.”
„Olge palun mõistlik,” sõnas vikont.
Ta hakkas kannatust kaotama.
Kuid diplomaadina ta teadis, et peab õigesti käituma.
„Nagu ütlesin, ei saa ma Inglismaa kuninganna esindajana koos ilusa ja noore neiuga reisida. Te peate ilma minuta edasi minema. Kui küsimus on rahas, siis annan teile.”
„Mul on kaasas pisut raha,” sõnas printsess, „ja ehted, mis on väga hinnalised. Aga kui ma üksinda ringi liigun, siis on ju ilmselge, et mind võidakse röövida või isegi tappa.”
Neiu tasane hääl avaldas veelgi rohkem mõju kui see, kui ta olnuks hirmunud.
„Mida ma siis peaksin tegema?” küsis vikont läbi hammaste.
„Kõige lihtsam oleks ilmselt väita, et me oleme abielus,” vastas printsess.
Vikont jõllitas neiule otsa.
„Abielus!”
„Miks mitte? Minu meelest ei keela ükski seadus diplomaadil abielluda.”
Vikondil hakkas pea ringi käima.
Hoolimata vanemate survest, oli mees juba ammu otsustanud, et ta ei abiellu enne, kui lõpetab diplomaadina mööda maailma ringi sõitmise.
Kuigi Bredon polnud sellest kellelegi rääkinud, mõtles ta ka sellele, et pärast isa surma saab ta endale igivana Bredonhursti krahvitiitli.
See tähendas, et ta peab hakkama suurte maavalduste eest hoolt kandma.
Peale selle tuleb mehel ilmselt lordide ülemkojaga ühineda.
Seetõttu alustas ta armusuhteid, mille arv polnud just väike, vaid kaunitaridega, kes liikusid ringi Marlborough’ majas.
Walesi prints võimaldas härrasmeestel tema klassi kuuluvate naisterahvastega suhteid luua.
Vikondile, kes oli väga valiv, sobis see igati.
Talle polnud kunagi meeldinud komme mõnes Chelsea või St. Johni metsamajakeses kurtisaani üleval pidada.
Peale selle oli tal seesuguste naistega igav vestelda.
Vikondile meeldisid koketeerivad ja arukad naised, kes Walesi printsi naerma ajasid.
Ta võis kogemuste põhjal öelda, et nendega suutsid võistelda vaid prantslannad.
Abielu oli vikondi jaoks välistatud.
Kuigi suguvõsa eakamad esindajad soovisid temalt pärijat, kinnitas vikont kõigile, et sellega pole kiiret.
Kui ta peakski mõnel välismissioonil hukkuma, on tal noorem vend, kes saab edukalt tema kohale asuda.
Nüüd aga soovis naisterahvas, kes oli end mehe kätesse usaldanud, tema abikaasana esineda.
See kõlas niivõrd absurdselt, et vikont oli peaaegu šokis.
Juba seegi oli halb, et venelased talle igal sammul valetasid.
Bredonil polnud mingit tahtmist nendega samale tasemele langeda.
Ta valetas isamaad teenides vaid siis, kui tõesti muud võimalust üle ei jäänud.
Vikont sai aru, et printsess ootas tema vastust, ja ütles: „See on võimatu! Kõrgeauline preili peab midagi muud välja mõtlema.”
„Mõelge sellele,” sõnas neiu. „Me ei saa ju minna saatkonda – kui see teil on kavas – ja öelda, et olen teie armuke! Ma ei näe põhjust, miks see peaks kellelegi korda