Põgenemine paradiisi. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
nagu alati.” Ta pidas enne jätkamist lühikese pausi. “Tal on pojaga natuke pahandusi, ent küllap härra Bennett räägib teile lähemalt.”
“Ma tean, et Walteril on viimase aasta jooksul kolm töökohta olnud,” ütles Zarina. “Kindlasti on ta selle aja peale rahunenud.”
Duncan raputas pead. “Härra Walteris ei saa kunagi kindel olla.”
Nad rääkisid mõne aja vikaari perest, siis küsis Zarina arsti, tema laste ja seejärel poodnike järele. Tal oli heameel kuulda, et kõik on elus ja terved.
Selleks ajaks lõpetas Zarina teejoomise. Ta jättis Duncani lauda koristama ja läks ülakorrusele. Ta kuulis toatüdrukut ja proua Merryweatherit oma magamistoas kõnelevat.
Zarina möödus paokil uksest ja läks suurde magamistuppa, kus olid kunagi maganud ema ja isa.
Ust avades tundis ta kohe kuivatatud ürtide ja lavendli lõhna. Taas oli tal tunne, nagu oleksid vanemad siin ja ootaksid teda.
Ta tõmbas akendel kardinad eest ja lasi päikesel tuppa voolata. Ta silmitses suurt nelja sambaga voodit. Kui sageli oli ta siin ema kõrvale roninud ja muinasjuttu nurunud!
Oli masendav tagasi tulla ja neid mitte eest leida, kuid Zarina tundis, et tegi õigesti. Ta oli liiga kauaks hüljanud siin töötavad inimesed, kes armastavad teda sellepärast, et ta on oma isa tütar.
“Ükskõik, mida onu Alexander ja tädi Edith ka ütlevad,” ütles ta enesele valjult, “jään ma siia vähemalt sügiseni.”
Ta ei saanud eitada, et Londonis on huvitav elada. Ja menu seltskonnas tekitas temas ka omajagu põnevust. Samal ajal teadis ta, et niipea, kui ta ballisaali siseneb, hakatakse sosistama: “Sealt tuleb see p ä r i j a!”
Sama juhtus igal pool: pidudel, lõunasöökidel, vastuvõttudel.
Alguses andis see talle enesekindlust, kuid hiljem, kui ta püüdis neid sosinaid ignoreerida, tõdes ta, et tal on raha lõhn küljes. Sellest oli võimatu vabaneda. Kuna aga Zarina oli intelligentne neiu, kinnitas ta enesele, et see ei tohi kujuneda takistuseks inimestega suhtlemisel. Ent ta muutus valvsaks, kui mõni noor mees kutsus ta aeda jalutama ja kuulutas siis ilma igasuguse sissejuhatuseta: “Ma armastan teid, Zarina, ja ma ei soovi siin maailmas midagi muud kui seda, et te saaksite minu naiseks.”
See kõlas väga siiralt.
Ja polnud kahtlust, et mees n ä g i sel hetkel armunud välja.
Samas oli Zarinale räägitud, et kõne all olev noormees on kaelani võlgades. Üks teine jälle oli tuntud aristokraadi poeg, kelle vanem vend pärib kõik.
Igatahes suhtus Zarina kahtlustavalt – kuigi ta püüdis vastupidist – igasse abieluettepanekusse, mis tehti liiga lühikese tutvuse järel. Miks peaks mees kiirustama, kui ta ei soovi ainult raha?
Miks mees ei või oodata ja saada kõigepealt temaga sõbraks? Siis saaks selgeks, kas nad on teineteisesse tõsiselt armunud.
Sellele oli ainult üks vastus.
Üliagarad kosilased kartsid, et mõni teine mees jõuab ette. Abielusadam aga tähendas neile Zarina raha.
“Kujutagem ette, et mul pole pennigi?” küsis ta ühel õhtul. “Huvitav oleks teada, mis siis toimuks?”
Zarina oli just jõudnud tagasi ballilt, kus talle oli tehtud kolm abieluettepanekut. Ta teadis tõde ja see oli väga alandav.
Nüüd tundis ta vanemate magamistoa akent avades, et on lõpuks kodus. Siinsed inimesed olid armastanud teda juba siis, kui ta polnud veel rikas. Ja sellepärast, et tal on pangas hulk dollareid, ei armasta nad teda nüüd rohkem.
Ta vaatas alla sileda rohelise muru ja kirevate lillepeenardega aeda. Teisel pool aeda kasvasid puud, mille otsa Zarina oli hakanud ronima niipea, kui oli selleks piisavalt vana.
Ma armastan seda paika! Ma armastan siin iga rohuliblet, iga linnukest oksal ja iga mesilast, kes lendab õielt-õiele, mõtles ta. Ma olen kodus! Kodus! Ja mitte keegi ei saa minult röövida seda tunnet!
Ta jäi tükiks ajaks vanemate magamistuppa ja siirdus seejärel kõrvalasuvasse buduaari, kus oli hulgaliselt emast jäänud esemeid. Portselankujukesed, millest ema oli jutustanud lugusid; maalid seintel, mis isa oli kinkinud emale, kuna emale meeldisid Prantsuse kunstnikud. Teatud raamatud, mida ema ikka ja jälle luges, öeldes, et need inspireerivad teda.
Ma loen need kõik uuesti läbi, tõotas Zarina enesele.
Veidi hiljem kuulis ta lähenevat tõlda ja teadis, et onu on kohale jõudnud. Zarina oleks meelsamini üksi olnud. Kui ta oli öelnud, et onu ei pea tema pärast Londonist lahkuma, oli see tädis õudust tekitanud.
“Sa ei lähe kuskile ilma kaaslaseta,” oli ta öelnud.
“Isegi siis, kui see on mu oma kodu?” oli Zarina küsinud.
“Sa pole enam tita, kelle eest hoolitseb lapsehoidja,” vastas tädi Edith teravalt. “Sa oled noor naine. Kui sind külastab mõni härra, oleks äärmiselt sündsusetu temaga nelja silma all isegi rääkida!”
Tädi ei lasknud endaga vaielda ja Zarina pidi leppima paratamatusega.
Ja nüüd on onu kohal.
Zarina kartis, et onu rikub majas valitsevat õhkkonda ja tema kodus olemise rõõmu.
Sammudes mööda koridori oma magamistoa poole, kuulis Zarina alt hallist kostvat onu tugevat ja võimukat häält. Zarina astus oma magamistuppa ja leidis sealt eest proua Merryweatheri, keda ta õrnalt suudles.
“Milline rõõm, preili Zarina!” hüüatas proua Merryweather.
“Küll on tore kodus olla,” vastas Zarina, “ja siin on kõik nii korras nagu alati. Ma olen sulle väga tänulik.”
“Me anname oma parima,” ütles ilmselgelt meelitatud proua Merryweather. “Et kõik oleks nagu vanasti.”
Zarina läks vanni, mille toatüdrukud olid vahepeal kamina ette asetanud. Kaks teenijat kandsid alt vaskkannudega kuuma vett. Zarina kujutas endale ette, et ta on veel laps. Ta oleks tahtnud kuulda lapsehoidja häält: “Tee kähku, venivillem! Aeg on magama heita!”
Selle asemel pani ta selga ilusa kalli kleidi, mille tädi oli talle Bond Streetilt välja valinud, ja läks alla.
Ta jõudis salongis vast paar minutit üksi olla, kuni onu sisse astus. Too nägi õhturiietuses väga hea välja. Tema hõrenevad hallid juuksed olid korralikult üle pea harjatud. Kõik temas oli – nagu toapoiss ütleb – laitmatu. Zarina teadis, et onu ootab seda ka oma käsualustelt.
“Siin ma olengi, Zarina,” ütles onu neiu juurde astudes. “Rong jäi hiljaks – mida oligi oodata!”
“Rõõm sind näha, onu Alexander,” vastas Zarina ta põske suudeldes. “Duncan avas minu koju tuleku puhul šampanjapudeli.”
“Ah šampanja?” hüüatas kindral. “Noh sellest ma küll pärast vintsutavat ja väsitavat reisi ära ei ütle. Inimesed on raudteetranspordist vasikavaimustuses, kuid mina eelistan hobuseid.”
“Mina samuti,” kinnitas Zarina naeratades. “Sõit siia võttis ainult kolm tundi ja selle ajal oli väga meeldiv kaunist maastikku silmitseda.”
Õhtusöögi ajal rääkisid nad mõisast ja kindral ütles: “Homme käime farmides ja vaatame, kas metsadest on talvised tormikahjustused ära koristatud.”
“Ma olen kindel, et kõik nii korras nagu peab,” ütles Zarina. “Härra Bennett tunneb oma tööd.”
“Alati on parem oma silmaga üle vaadata,” ütles kindral. “Ja seda me, kullake, peame enne Londonisse naasmist tegema.”
Pärast lühikest vaikust ütles Zarina: “Onu Alexander, ma tahaksin siia kuni talve hakuni jääda. See on ikkagi minu kodu, ja kui sina ja tädi Edith leiate, et mul peab olema saatja, siis võib-olla nõustub mõni endisest guvernantidest seda osa täitma.”
Kindral ei vastanud kohe. Ta jõi sõõmu Duncani valatud klaretti ja ütles: “On midagi,