Südamehääl. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
armuline proua.”
Leedi Thetford sammus aeglaselt trepist üles.
„Tule, Sabina,” ütles ta. „Sul on vaja und samapalju kui minulgi. Pealegi tahan ma ruttu laudade taha tagasi minna ja mänguõnne edasi nautida.”
Ta kummardus, et Sabinat magamistoa uksel suudelda ja liikus siis piki koridori aeglaselt ja graatsiliselt, igas liigutuses ja žestis elegantsus, mida oli võimatu kirjeldada.
Sabina läks oma tuppa. Peeglilaual ja voodi kõrval olid süüdatud küünlad. Sabina teadis, et leedi Thetford oli keeldunud villa parimates tubades kasutama uusi ja paljukiidetud gaasilampe.
„Need on kriiskavad ja sobimatud,” selgitas ta. „Kõik naised näevad küünlavalgel paremad välja.”
Aga küünlad kahvatusid akendest voogava kuuvalguse ees. Sabina tõmbas kardinad kõrvale ja läks terrassile. Kui kaunis oli aed müstiliste varjude ja kõrgete palmipuude siluettidega taeva taustal! Taamal võis näha mäeküljel asuva kasiino tulesid ja kaugel eemal merel paistsid sadamasse saabuvate ja lahkuvate laevade rohelised ja punased tuled.
See kõik oli väga ilus ja samas ka müstiline. Maailm, mida ta veel ei tundnud – maailm, mis oli nii erinev sellest vaiksest üksluisest elust ta kodus.
Ta tundis ka, et on millegi sootuks põneva avastamise lävel. Õhus oli ootusärevust – seda oli ta kiires südamepõksumises ja tunnetes.
Aiast õhkus lilledest ja apelsinipuudest magusat aroomi. See oli eksootiline ja väga erutav.
Seal nõnda seistes kuulis Sabina äkki kummalist metsikut meloodiat, mis tundus kostvat kusagilt puude varjust.
Ja siis, kui see ikka jätkus, sai talle ühtäkki selgeks, et ta seda meloodiat teadis, et ta seda varemgi kuulnud oli ja et see oli mustlasviis. Ta kummardus üle terrassiääre, vaadates pimedusse aiasügavuses. Muusika tuli lähemale ja äkki astus kuuvalgusesse mustlaskuningas, viiul lõua all ja valge särk pimeduses helendamas.
Ta lõpetas viisijupi ootamatu valjeneva helidevooluga, kummardus ja lõi pea selga, et üles Sabina poole vaadata.
„Tervitan teid, preili.”
Ta hääl oli vaikne, vaevu sosinast valjem, aga siiski kuulis neiu iga sõna.
„Kust te teadsite, et ma siin olen?”
See oli esimene pähetorganud küsimus ja ta nägi meest vastuseks naeratamas.
„Te ütlesite mulle.”
„Oh, aga…” hakkas ta vastu vaidlema, aga mees pani sõrme huultele.
„Tulge alla,” lausus ta. „Ma tahan teid näha.”
„Kuidas ma saan? Kõik on magama läinud. Pealegi…”
„Mul on teile midagi anda,” käis mees peale.
„Mulle midagi anda?” päris Sabina.
Mustlane pistis käe taskusse ja sirutas peo välja, et Sabina saaks näha midagi, mis kuuvalguses sätendas.
„Minu pross!”
Hüüatuses oli sulaselge rõõm ja juba siis, kui ta need sõnad üle huulte sai, tundis ta mitte üksnes kergendust, et ta ema väärtuslik aare talle tagasi toodi, vaid ka ülimat rõõmu, et mees seda siiski varastanud polnud. Ta polnud seda kunagi mustlastest uskunudki. Või oli? Tal oli ootamatu soov seda heaks teha, vabandada, heastada patt, millest mehel tegelikult aimugi polnud.
Ta vaatas ringi ja siis meenus talle, et terrassi kaugemas nurgas oli väike, üsna järsk puidust trepp, mis alla aeda viis. Ta oli seda hommikul, kui päikese käes hommikust sõi, märganud ja mõistnud ühtlasi, et tema all asuvas toas ei maganud kedagi.
Ta jooksis kiiresti trepi poole ja hakkas aeglaselt käsipuule toetudes astmetest alla ronima. Oli pime, sest puude tõttu kuuvalgus sellesse majapoolde ei ulatunud ja kui ta ettevaatlikult jala viimasele astmele toetas, tundis ta mehe kätt enda käel.
„Olge ettevaatlik,” lausus mees, tõmbas ta trepist eemale ning läbi õitsva fuksiaheki aia sellesse ossa, kus neiu varem käinud polnud. Põõsaste ja lillede vahel kulges kitsas teerada lilledega kaetud seinani, kus oli kuslapuudest ja roosidest lehtla.
Sabina nägi, kuhu mustlaskuningas teda juhatas, aga ei lausunud sõnagi, enne kui nad lehtlasse jõudsid. Nende jalge ees oli väike vesiroosidega tiik, mille keskmes purskas purskkaev. Siin mees peatus ja sirutanud käe välja, ulatas talle peopesas sirava prossi.
„Kust te selle leidsite?” küsis Sabina.
„Te pillasite selle ilmselt maha, kui tõllast väljusite,” vastas mees. „Üks mu meestest leidis selle hommikul maanteetolmust.”
„Ja te teadsite, et see on minu?”
„Olin selles kindel.”
„Mul on nii hea meel seda tagasi saada,” tunnistas Sabina, mehe peost prossi võttes.
„Millal te avastasite, et see teil kadunud on?” uuris mees.
„Eelmisel õhtul,” vastas Sabina. „Olin voodisse läinud, kui mulle järsku meenus, et polnud riideid seljast võttes prossi ära võtnud.”
„Ja mida te arvasite?” uuris ta edasi.
Sabina tundis, kuidas tal veri näkku tõusis.
„Mida te silmas peate?”
„Kas te mitte ei arvanud, et mustlased selle teilt varastada võisid?”
Kuuvalgus tegi ta näole valgunud puna nähtavaks, neiu silmad värahtasid ja ta lõi mehe ees pilgu maha.
„Seda ma kartsingi,” lausus mustlane vaikselt. „Sellepärast tõingi selle ise teile tagasi. Aga oli veel teinegi põhjus.”
„Milline?” päris Sabina.
„Ma tahtsin teid veel näha. Ma tahtsin kindel olla, kas olete ikka sama kaunis kui enne.”
Sabina seisis, pilk pisikesel pihus sätendaval teemantprossil, tundes häbi punastamisest, mis oli reetnud, kuidas ta mehe aususes kahelnud oli. Ta tundis häbi ka ootamatust rõõmust teadmise üle, et mees teda ikka veel imetles ja kauniks pidas.
„Ja… nüüd… olete… te pettunud?”
Ta ei suutnud seda küsimust tagasi hoida. See lipsas peaaegu kogemata ta huulilt.
„Vaadake mind!”
See oli käsk, antud häälel, mis käskude andmisega harjunud on, ja Sabina kuuletus peaaegu instinktiivselt. Ta vaatas mehele otsa. Ta oli unustanud, kui pikk see oli, kui kena omal kummalisel võõrapärasel moel, millega ta harjunud polnud. Kuuvalgus valgustas nende mõlema nägu ja Sabina nägi taas mehe silmis imetlust, mida oli kahtlemata näinud ka lõkkevalguses.
„Kas te ei tea,” küsis mees tasasel häälel, „et olete kauneim kõigist naisolevustest, keda ma eales elus kohanud olen? Kui te tol ööl lahkunud olite, tundus mulle, et te ei saa tõeline olla. Arvasin, et olete nümf või vaim, kes tuli külastama siinset surelikku maailma, et siis taas kuhugi salajasse taevasse haihtuda, kuhu ma järgneda ei saa. Aga nüüd ma näen, et eksisin. Te olete tõeline – ja seetõttu palju kaunimgi veel.”
„Te ei peaks mulle selliseid asju ütlema,” sõnas Sabina ruttu. „Ma usun, et see ei kõla nii valesti, kuna räägite prantsuse keeles, aga sellegipoolest ei peaks ma teid kuulama.”
„Kas ütlen seda siis teie emakeeles?” küsis mustlane inglise keeles.
Sabina karjatas üllatusest.
„Te räägite inglise keelt?”
„Veidike. Mitte nii hästi kui teie prantsuse keelt.”
„See ei ole tõsi. Te räägite äärmiselt soravalt.”
„Tänan. Nüüd olete teie see, kes mulle komplimente teeb.”
Sabina naeris.
„Ehk nii ongi parem. Aga ma ei ole teid veel prossi tagasitoomise eest tänanud.”
„Ma