Südamehääl. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
ja mõjuvõimu.
Sabina pani vaevu nimesid ja tiitleid tähele. Häbelik ja piinlikkust tundev, oli ta peamiseks mureks, mida nad ta välimusest arvavad. Ta teadis vägagi hästi, kui vanamoodne ta kleit võis neile näida. Ta oli juba ühel korral tunda saanud, et ta ei ole kuigi moodne ja tal ei olnud illusioone küla õmbleja töö suhtes, kes oli kujundanud selle kahvatusinise tarlataankleidi ja väikese rotundi, mis kleidile peale käis.
„Tule kamina juurde, kallis laps,” palus leedi Thetford teda ja juhatas teed, tikanditega kaetud satiinist slepp pehmelt üle vaiba libisemas, kui ta edasi liikus.
„Räägi nüüd täpselt, mis juhtus,” lausus ta. „Me ootasime sind täna lõunaks, aga kui viimane rong saabus ja sind selles ei olnud, tundsin ma, et pidi juhtuma midagi hirmsat.”
„Preili Remingtoniga juhtus õnnetus,” alustas Sabina.
„Näete, ma olin kindel, et tegu oli mingi õnnetusega,” katkestas leedi Thetford ta jutu. „Kas ma ei öelnud sulle, Julie, et seda ma just arvasin?”
„Tõepoolest ütlesid,” vastas üks daamidest. „Sa hakkad juba oma ennustustes üleloomulikult täpseks muutuma, Violet. Ma sooviksin, et sa oma võimeid ka kaardilauas numbrite peal saaksid kasutada.”
„Seda sooviksin tõepoolest ka mina,” vastas leedi Thetford. „Aga jätka, laps. Mis siis preili Remingtoniga juhtus?”
Sabina jutustas Nice’i jaamas juhtunud õnnetusest ja sellest, et preili Remington nüüd haiglas viibib.
„Vaene hing, mul on kahju, et ta sinna peab jääma!” hüüatas leedi Thetford. „Nunnad on küll üsna lahked, aga neil napib raha, et oma tööd teha ja mulle on räägitud, et toit on seal kahetsusväärselt kesine.”
„Oleneb, mis tasemelt seda hinnata,” sõnas üks härrasmeestest. „Üks minu tuttav pidi seal olema pärast õnnetust jahil ja talle jäi sealt küll meeldiv mulje!”
„Mina küll pigem sureksin, kui haiglasse läheksin!” hüüatas üks naistest. Sabina meelest oli see üsna tobe mõtteavaldus ning leedi Thetford palus Sabinal jutuga edasi minna, pööramata sellisele liialdusele vähimatki tähelepanu.
„Kui ma olin preili Remingtoni haiglasse viinud, läksin tagasi jaama,” jätkas ta. „Aga viimane rong oli läinud ja mul ei jäänud muud üle, kui leida tõld, mis mind siia tooks.”
„Aga miks see sul nii kaua aega võttis?” päris leedi Thetford.
„Meil tekkis viivitus, kuna tõllaratas tuli alt ära.”
„Näete, kas ma pole alati öelnud, et need tõllad sugugi turvalised pole!” hüüatas külaline, keda kutsuti Julieks.
„Ma mäletan, et kord kui reisime ühes vapustavas paigas, purunesid hobustel ohjad. See oli puht saamatusest muidugi, aga nii omane prantslastele. Ma pean sageli möönma, et ei julge minna nende rongidessegi, kui need üksnes nööriga kokku seotud on.”
„Nagu tavaliselt, oled sa, Julie, liialt dramaatiline,” naeratas leedi Thetford. „Kuidas sa ratta parandatud said, Sabina?”
„Alguses ma kartsin, et pean sinna terveks ööks jääma,” vastas Sabina, „sest õnnetus juhtus väga kõrvalises kohas. Õnneks olid seal siiski ühed mustlased…”
Enne kui ta üldse jätkata sai, katkestas teda ehmunud häältekoor: „Mustlased!”
„Jah, mustlased,” jätkas Sabina. „Nad olid seal lähedal laagris, kus me toppama jäime.”
„Mustlased alumisel Corniche’i teel!” karjatas üks meeskülalistest. „Minu meelest on see küll kõige vähem tõenäoline koht, kus neid kohata võiks.”
„Oh, aga me polnudki alumisel Corniche’i teel,” selgitas Sabina mehele. „Sinna olid langenud kivid ja seepärast pidime me ülemist teed pidi tulema.”
„Te tulite mööda ülemist teed?” Polnud kahtlustki, et häältest kostis nüüd õudust.
„Aga mu kallis laps,” lausus leedi Thetford, kui suutis end kuuldavaks teha. „See on küll üks kõige hirmsam asi, mida ma ette kujutada oleks võinud. Ülemine Corniche’i tee ei ole turvaline. Praeguseks ei reisi seal keegi. Tee ise vajaks hädasti parandamist, rääkimata tõsiasjast, et kõiksugu hirmsad olendid seal varitseda võivad.”
„Ja te rääkisitegi tõepoolest mustlastega?” uuris üks daamidest aukartusega. „Kas teil hirmu ei olnud?”
„Tegelikult mitte,” vastas Sabina. „Nad olid väga lahked. Nad palusid mind lõkke äärde istuma ja pakkusid veini. Nende kuningas saatis kolm meest tõllaratast parandama.”
„Kuningas oli ta jah!” mühatas üks härrasmees. „Nad on lurjused ja hulkurid – kogu see punt. Ma ei lubaks neid küll oma Dorseti valdustesse. Ma olen neid hoiatanud sealt igavesti kõrvale hoidma. Nende varganäppude eest ei olnud miski kaitstud, kui nad mu isa eluajal sinna lubati.”
„Sabina, kullake, nad oleksid võinud su tappa!” karjatas leedi Thetford.
„Ma poleks seda väärt olnud,” vastas Sabina ootamatu naeratusega. „Vaadake, mul ei olnud just eriti palju raha kaasas.”
„Aga sa oled noor ja üksi! Noh… nad oleks võinud mida iganes teha.”
Leedi Thetford vaatas üle toa teiste naiste poole. Ei olnud kahtlustki, missuguse sõnatu sõnumi nad omavahel saatsid.
„Nad olid viisakad ja väga lahked,” jäi Sabina endale kindlaks.
„Igatahes preili, te olete üks õnneseen,” sekkus veel üks härrasmees. „Mina ei julgeks küll kas või miili kaugusele mustlastest jääda, eriti veel seesugustest, keda ülemiselt Corniche’i teelt leida võib. Te ütlete, et üks neist nimetas end kuningaks! Te võite mind uskuda, tegu oli üsna tõenäoliselt tavalise hobusevargaga.”
„Nad ei näinud sugugi vaesed välja, et neil oleks hädasti raha vaja,” selgitas Sabina. „Nad abistasid mind tasuta.”
Neid sõnu lausudes meenus talle, kuidas mustlane talle silma vaatas ja ta kuulis mehe häält ütlemas: „Kui mustlased midagi teevad, siis sõprusest… või armastusest.”
„No kui neil teie raha vaja polnud, siis kindlasti on ümbruskonnas keegi, kes täna tüki vaesem on. Kuidas te nende keelega hakkama saite?”
„Mustlane, kes end mustlaskuningaks nimetas, rääkis prantsuse keelt,” vastas Sabina. „Aga ta ütles, et nad on ungarlased.”
„Kas tõesti? Oh, ma arvan, et nad oskavad iga rahvuse ära aimata ja siis rääkida keeles, mis nende eesmärgiga sobib. Kui tahad nendega suhelda ja nad ei taha kuulata, muutuvad nad kurdiks ja tummaks kui poolearulised.”
„Aga ma usun, et mõned ungari mustlased on üsna romantilised,” hüüatas üks leedi. „Vaadake, kui mu õde Bertha eelmisel aastal Ungarisse läks, oli ta vaimustuses mustlasorkestrist, mis igal õhtul lossis, kus ta peatus, mängimas käis.”
„Mina ei lubaks küll ühtegi mustlast oma lossi,” sekkus härrasmees. „Sugugi mitte, kui ma just ei tahaks, et nende lahkudes kogu vara sisse on vehitud.”
„Ma arvan, et võin olla vaid väga tänulik, et sa ohutult kohale jõudsid, vaatamata kõikidele hirmsatele ohtudele, mis sul läbi tuli elada,” lausus leedi Thetford tasakesi Sabinale. „Ja nüüd on Bates siin, et sulle pisut süüa pakkuda, pärast mida sa kindlasti tahad minna üles voodisse. Kindlasti pole sa viimastel öödel silmatäitki magada saanud. Mina küll silmi kinni ei saa, kui reisin.”
„Kes neis vastikutes räpastes rongides üldse magada saab?” hüüatas Julie.
Sabina meelest olid ülemteenri kandikul talle toodud supp, kana ja värsked virsikud maitsvad ja toitu oli piisavalt. Kohvi ja koogid, mida ta Nice’is sõi, ei olnud kaugeltki ta kõhtu täitnud ja kuna vein, mida ta mustlaste juures jõi, oli talle veidi sooja andnud ja pisut elevile ajanud, oli ta villasse jõudes veendunud, et ta kurnatus oli suuresti tingitud pigem näljast kui