Armastuse silmad. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
et teil on õigus,” nõustus teine mees, „aga kui ta mulle ütleb, et on näljane, siis ma ei saa talle ära öelda.”
Vana tallimees, kes oli kirikuõpetajat juba aastaid teeninud, naeris.
„Te ei ütle nõnna, söör,” vaidles ta, „kui mõnel matusel liiga kõvasti tina paneme!”
Kirikuõpetaja vangutas pead ega vastanud midagi.
Ta kurtis sageli, et pärast matuseid, kuhu Šotimaal kutsuti ainult mehi, olid leinajad sageli nii purjus salaviskist, et ei leidnud koduteedki üles.
Tallimees tõstis käe mütsi juurde.
Vara lehvitas, kui kirikuõpetaja tõlla maja eesukse juurest eemale juhtis.
Neiu vaatas tagasi ning nägi isa ja ema majatrepil seismas.
Talle tundus, et vanemad on natuke kurvad.
„Neile ei meeldi, et ma ära sõidan,” mõtles Vara endamisi. „Kuid isa teab, et ma pean tegema kõik, mida suudan, et klanni aidata.”
Vara lehvitas, kuni ei näinud neid enam.
Siis sättis ta end mugavalt istuma, et sõitu nautida.
Tee, mis neid lossi viis, läks üle kõrge künka.
Teine peatükk
Veidi aega sõitsid nad vaikides.
Siis ütles Vara:
„Ehk räägiksite mulle, milline uue krahvi positsioon perekonnas on. Ma polnud temast midagi kuulnud, enne kui ema ütles, et ta on kohale jõudnud.”
„Lugu on veidi keeruline,” vastas kirikuõpetaja. „Vanal krahvil oli kaks venda; vanem, James, oli väga kummaline mees, elas peaaegu erakuna ja suri, ilma et oleks abiellunud.”
Õpetaja vaikis ja kohendas ohje, enne kui jätkas:
„Teine vend Hector sündis Šotimaal ja abiellus kohaliku neiuga, kuid nad kolisid lõunasse, Inglismaale, kus neil sündis poeg Malcolm, kes oli praeguse krahvi isa.”
Vara mõtles hetke.
Siis ütles ta:
„Sel juhul on ta ju vana krahvi venna pojapoeg.”
„Nii see on,” nõustus kirikuõpetaja. „Kui laps sündis – talle pandi nimeks Bruce – , siis vanemad lahutasid. Malcolm McDorn reisis välismaale ja viibis väga kaugetel maadel, aga suri juba keskeas.”
„Kuidas ta suri?” küsis Vara.
„Aafrikas elades jäi ta väga veidrasse palavikku, ja kuhugi sinna ta maetigi.”
„See pere ei tundu just väga ühtehoidev olevat,” märkis Vara.
„Malcolm abiellus väga vanast ja auväärsest inglise perest oleva neiuga – Lancasteriga,” selgitas kirikuõpetaja. „Äiapapa oli markii, ja Bruce’i kasvatasid Lancasterid üles väga inglaslikul viisil.”
Vara kuulas huviga ja mees jätkas:
„Bruce õppis Etonis ja Oxfordis, ning äkki, täiesti ignoreerides fakti, et McDornid on alati teeninud Põhja-Šoti Mustas kaardiväes, läks tema Inglise kuninglikku ratsaväkke.”
„Järelikult oskab ta hästi ratsutada,” pomises Vara omaette.
„Eelmisel aastal oli ta Indias,” jätkas kirikuõpetaja, „teenis regent Riponi markii adjutandina.”
„Järelikult ei osalenud ta sõdurina aktiivses lahingutegevuses. Ma arvasin, et ta kaotas seal oma nägemise,” mõtiskles Vara. „Isa ütles, et ta oli looderindel.”
„Ilmselt oligi,” vastas kirikuõpetaja napilt. „Kuid ta oli regendi saatjaks.”
Vara mõtles, et ta oleks krahvi rohkem austanud, kui too oleks võidelnud mõnes lahingus afgaanlaste vastu. Talle oli alati räägitud, et venelased ässitasid afgaane mässama ja varustasid neid relvadega.
„Kui vana krahv on?” küsis Vara, kui nad olid edasi sõitnud.
„Järgmisel sünnipäeval saab kakskümmend kaheksa,” vastas kirikuõpetaja, „ja minu arvates on ta väga intelligentne ja võluv meesterahvas, kui ta poleks nii tundlik oma nägemisprobleemi suhtes. Ja nii palju kui mina aru saan, ei meeldi talle, et ta klanni juht peab olema.”
„Miks ta siis üldse tuli siia, kui see talle nii vastumeelt on?” imestas Vara.
Kirikuõpetaja mõtles hetke ja lausus siis:
„Seda küsimust olen ka mina endale esitanud ja arvan, et põhjus on selles, et ta ei tahtnud, et Londoni sõbrad teda pimedana näevad. Kujutan ka ette, et kui uudis eelmise krahvi surmast jõudis temani Indiasse, siis teadmine, et ta on tiitlipärija, tõi kaasa selle, et ta pidi Šotimaale tulema.”
Vara sai sellest aru.
Ta nõustus ka sellega, et siin on sobilik peidupaik, kuna krahv ei taha, et keegi teda abituna näeks.
Mäest üles sõites muutus hobuse samm aeglasemaks.
Viimaks hakkasid nad laskuma alla lossi poole, mida Vara kauguses terendamas nägi.
Selle tornid ja tipud olid väga muljet avaldavad.
Kuid Vara teadis, et merelt vaadates paistis loss lausa hirmuäratav.
Kuid sel hetkel, kui päike sileda mere sillerdama pani ja nõmmed valgusesäras helkisid, polnud midagi ilusamat.
„Aga krahv, kuna ta ei näe, ei teagi, millest ilma jääb,” mõtles tüdruk endamisi.
Kui nad viimaks suurtest väravatest sisse sõitsid ja puudega piiratud sissesõiduteele jõudsid, näis loss seal eemal hiigelsuurena.
Samas tundus see ka salapärasena.
Kuna esimest korda oli Vara lossis lapsena käinud, siis oli see kauaks tema mällu jäänud kui paik, mis on kummaline, tontlik ja kohutavalt suur.
Nüüd arvas ta, et iga mees, kes lossi näeb, on uhke sellise päranduse üle.
Ehitis oli pärit üheteistkümnendast sajandist.
Kirikuõpetaja peatas hobuse paraadukse ees.
Selle juurde viisid kiviastmed.
Mõlemal pool treppi oli kiviembleem metskassi kujutisega. See oli McDornide vapiloom.
Kaks kilti kandvat teenrit tulid kiirustades tõllauksi avama.
Kui Vara välja astus, tervitasid nad neiut.
Vara tundis paljusid klanniliikmeid nii nägu- kui nimepidi.
Loomulikult tunti ka teda, sest ta oli elanud siinkandis sünnist saadik.
„Kus on Tema Kõrgus?” küsis kirikuõpetaja, kui nad hakkasid Varaga trepist üles minema.
„T’on juhi toas, söör,” vastas üks teenritest.
Ta rääkis tugeva šoti aktsendiga.
Vara hakkas mõistma, miks krahvil on sellest raske aru saada.
Suur osa McDorne rääkis veel gaeli keelt.
Vara kartis, et see saab veel suuremaks komistuskiviks.
Nad läbisid halli ja kõndisid laiast trepist üles.
Nagu kõikides Šotimaa lossides, olid ka siin pearuumid teisel korrusel.
Vara teadis, et neist avanes vaade otse all laiuvale aiale.
Edasi tuli maariba, mida mööda sai rannale kõndida.
Kui nad üles jõudsid, avas teener, kes oli enne neid kohale jõudnud, juhi kabineti ukse. See oli väga ilus ruum, mida Vara hästi mäletas.
Üks sein oli kaetud raamatutega.
Ümberringi lae alla olid kinnitatud hirvesarved.
Kõik krahvid olid hirvi küttinud ja kõik sarved olid kuninglikud.
Tohutu suure kaminasimsi kohal oli kaheksanda