Ajaloolised ööd, III osa. Rafael SabatiniЧитать онлайн книгу.
kummardas ta vihase nooruki ees ja lahkus, kuid sellise välise ükskõiksusega, et oleks olnud raske öelda, kellele jäi siin võit. Kui Alfonso Henriques arvas sel õhtul, et ta oli saavutanud võidu, siis hommik purustas selle illusiooni.
Kammerhärra äratas ta hommikul vara Emigio Monizi tungival palvel, kes nõudis kohe jutulevõtmist. Alfonso Henriques tõusis voodis istukile ja palus, et ta lastaks sisse. Vanemapoolne rüütel ja ustav nõunik tuli raskel sammul sisse. Tema tõmmu nägu oli sünge, tema suu halliseguse habeme all rangelt kriipsuks kokku surutud.
„Jumal hoidku teid, isand,“ oli tema tervitus, öeldud nii kaeblikult, et see kõlas nagu vaga, kuid küllaltki lootusetu soov.
„Ja teie, Emigio,“ vastas talle prints. „Te olete vara jalul. Mis on selle põhjuseks?“
„Tähtis sõnum, isand.“ Ta läks risti üle toa, avas akna lingist ja paiskas selle lahti. „Kuulake,“ palus ta printsi.
Läbi vaikse hommikuõhu kostis häält, mis kõlas nagu hiiglasliku mesilastaru sumin või nagu mere hääl, kui tõus on tulemas. Alfonso Henriques tundis selles ära rahvahulga pomina.
„Mida see tähendab?“ küsis ta ja lükkas soonilise jala voodist välja.
„See tähendab, et paavsti saadik on teinud kõike seda, mida ta ähvardas teha, ja rohkemgi veel. Ta on pannud teie linna, Coimbra, kirikuvande alla. Kirikud on suletud ja praegu ei leidu ühtki preestrit ristimiseks, abiellumiseks, pihtimiseks või teiste püha kiriku sakramentide läbi viimiseks. Rahvas on hirmust rabatud, teades, et nad jagavad seda needust teiega. Nad kogunevad linnuse väravate juures, nõudes sinuga kohtumist, et anuda, et teie vabastaksite neid kirikust väljaheitmise õudusest.“
Alfonso Henriques oli juba jalule tõusnud ja seisis, vaadates vana rüütlit, nägu kohkunud, vapper süda pingul hirmust nende nähtamatute, hävitavate relvade ees, mida tema vastu kasutati.
„Mu jumal!“ oigas ta ja küsis: „Mida ma pean tegema?“
Moniz oli ebatavaliselt tõsine. „Kõige tähtsam on rahvas rahustamine.“
„Aga kuidas?“
„On vaid üks viis – lubadus, et te alistute Püha Isa soovile ja otsite patukahetsust ja pattude andeksandmist endale ja oma linnale.“
Punane õhetus laotus üle noorte põskede, mis olid olnud nii kahvatud.
„Mida?“ hüüdis ta möirgaval häälel. „Vabastada mu ema, kõrvaldada võimult Zuleyman, kutsuda tagasi põgenenud reetur, kes mu ära needis, ja alandada ennast, otsides andestust sellelt ülbelt Itaalia vaimulikult? Kõdunegu mu kondid, põlegu ma igavesti põrgutules, kui ma näitan end sellise argpüksina! Ja kas teie soovitate seda, Emigio – kas te tõesti soovitate seda?“ Ta oli pöörases raevus.
„Kuulake seda häält,“ vastas Emigio ja viipas käega avatud akna poole. „Kuidas te muidu selle vaigistate?“
Alfonso Henriques istus voodi äärele ja hoidis pead käte vahel. Ta oli saanud mati – kuid siiski…
Ta tõusis ja lõi käsi kokku, kutsudes kammerhärrat ja jooksupoisse appi ennast riietama ja relvastama.
„Kus saadik peatub?“ küsis ta Monizilt.
„Ta on läinud,“ vastas rüütel talle. „Ta lahkus koidikul, piki Mondegot Hispaaniasse – nii ütles jõevärava valvur.“
„Miks nad selle värava talle avasid?“
„Tema ülesanne, mu isand, on võti, mis avab talle kõik uksed iga kell nii öösel kui päeval. Nad ei julgenud teda kinni hoida ega viivitada.“
„Ah!“ oigas prints. „Siis läheme talle järele.“
Ja ta kiirustas, et lõpetada riietumine. Siis pani ta oma suure mõõga vööle ja nad lahkusid.
Linnuse hoovis kutsus ta kokku Sancho Nunesi ja pooltosinat ratsasõdurit ennast saatma, istus sõjahobuse selga ja ratsutas, Emigio Nunez tema kõrval ja teised järgnemas, välja üle tõstesilla avarusse, mis kubises lärmakatest ja löödud linnaelanikest.
Suur kisa läks lahti, kui ta end näitas – võimas palve halastuseks ja needuse lõpetamiseks. Siis lasus vaikus, vaikus, mis kutsus teda vastama ja lohutama.
Ta peatas hobuse ja, seistes jalustes pika ja mehelikuna, kõnetas neid.
„Coimbra rahvas,“ teatas ta, „ma lähen, et saada vabastus sellest vandest, mille alla meie linn on pandud. Ma naasen enne päikeseloojangut. Seni aga olge rahulikud.“
Rahvahulga hääl tõusis jälle, seekord selleks, et tervitada teda kui portugallaste isa ja kaitsjat ning paluda taeva õnnistust sellele kenale printsile.
Ratsutades Monizi ja Nunesi vahel ja saadetuna oma sädelevatest ratsasõduritest, läbis ta linna ja asus teele mööda jõeäärt, mida mööda oli teada, et saadik oli lahkunud. Kogu selle hommiku ratsutasid nad täie kiirusega edasi.
Ta ratsutas täielikus vaikuses, nägu tardunud, kulmud karmid; ja Moniz, vaadates teda hetkeks põgusalt, mõtles, mis mõtted uitasid selles tormakas hoogsas noores ajus, ja ta kartis.
Lõuna paiku jõudsid nad lõpuks saadiku seltskonnale järele. Nad märkasid tema muulakaarikut kõrtsiukse ees ühes külas, umbes kümne miili kaugusel Bussaco eelmäestikest. Prints peatas järsult oma hobuse, kähe, metsik karje vallandumas tema huulilt, sarnanedes metsikule olendile, kes märkab oma saaklooma.
Moniz sirutas käe, et haarata tema käsivarrest.
„Mu isand, mu isand,“ hüüdis ta hirmunult. „Mida te kavatsete?“
Prints vaatas tema silmade vahele ja tema suu venis naerule, mis polnud üldsegi kena.
„Ma lähen ja anun kardinal Corradot, et ta halastaks mu peale,“ vastas ta peene irooniaga, hüppas hobuse seljast maha ning viskas ohjad ratsasõduritele.
Ta sammus kõrtsi, Moniz ja Nunes tihedalt kannul. Ta lükkas kõrvale veinimüüja, kes teda tundmata oleks teda takistanud, kuigi ta nägi välja kui uhke aadlik, segamast püha külalist, kes austas oma kohalolekuga maja. Ta sammus edasi ja tuppa, kus kardinal oma suursuguste nõbudega lõunat sõi.
Teda märgates ja kartes vägivalda, tõusid Giannino ja Pierluigi kohe püsti, käed pussidel. Kuid kardinal Corrado istus liikumatult. Ta vaatas üles, sõnuseletamatult lahke naeratus tema askeetlikul näol.
„Ma lootsingi, et järgned mulle,“ ütles ta. „Kui tuled kui patukahetseja, siis on mu palveid kuulda võetud.“
„Patukahetseja!“ hüüdis Alfonso Henriques. Ta naeris õelalt ja tõmbas noa tupest.
Sancho Nunes asetas hirmunult käe takistuseks printsi käsivarrele.
„Mu isand,“ hüüdis ta väriseval häälel, „sa ei löö issanda pühitsetut – see hävitab su enda igaveseks.“
„Needus,“ ütles Alfonso Henriques, „sureb koos sellega, kes selle lausus.“
Näete, ta võis väga vabalt arutleda, see kuumavereline, tormakas ja noor Gordioni sõlmede katki raiuja. „Ja see on kõige tähtsam, et needus kaoks Coimbra linna kohalt.“
„See juhtub siis, kui sa näitad üles kahetsust ja kristlikku alandlikkust Püha Isa tahte ees,“ ütles kohkumatu kardinal.
„Jumal andku mulle sinuga kannatust,“ vastas Alfonso Henriques. „Kuula mind nüüd, isand kardinal,“ ja ta toetus ettepoole, oma noa käepidemele, mattes selle otsa mõne tolli jagu männipuust laua sisse.
„Sellest, et sa karistad mind usu relvaga nende pattude eest, mida sa väidad mind teinud olevat, saan ma aru ja kannatan selle ka välja. Sellel on võib-olla isegi mõtet. Aga kas sa ütleksid mulle, mis mõtet on karistada tervet linna selle süüteo eest, mille eest võib süüdistada vaid mind, kui üldse kedagi? Ja mis mõtet on karistada seda linna nii jubeda needusega, mis keelab kõik usu trööstid neile ustavatele Ema Kiriku lastele, et ühtki preesterlikku talitust ei saa linnas läbi viia, et mehed ja naised ei saa käia usu