Härrasvaras Arsène Lupin. Maurice LeblancЧитать онлайн книгу.
paberist rullikese, mis oli vaevalt hambaorgi jämedune. See oli sedel. Ta keeras selle lahti ja luges peene naisekäekirjaga kirjutatud sõnu:
Korv on asendatud teisega. Kaheksa kümnest on ette valmistatud. Surudes jalaga väljastpoolt, avaneb plaat ülevalt alla. Kaheteistkümnest kuueteistkümneni igapäev. HP ootab. Aga kus? Vastake kohe. Olge mureta, teie sõbratar valvab teie üle.
Härra Dudouis mõtles hetke ja ütles:
“Piisavalt selge… korv… kaheksa kongi… Kaheteist- kümnest kuueteistkümneni, see tähendab keskpäevast kella neljani…”
“Aga see HP, kes ootab?”
“HP peab vastaval juhul tähendama autot, HP, horse power, kas mitte nii ei tähistata spordikeeles mootori jõudu? Üks 24HP’d tähendab kahekümne nelja hobujõulise mootoriga autot.”
Ta tõusis püsti ja küsis:
“Kas kinnipeetu on lõpetanud eine?”
“Jah.”
“Et ta ei ole veel lugenud seda sõnumit, mida tõendab sigari välimus, siis arvatavasti sai ta selle äsja.”
“Mil moel?”
“Toiduga, kas leiva või kartuli sees, kust mina tean.”
“Võimatu, talle anti väljast söögi toomise luba ainult selleks, et teda lõksu meelitada, aga me ei leidnud midagi.”
“Täna õhtul otsime Arsène Lupini vastust. Momendil hoidke teda kongist eemal. Ma viin selle kohtu-uurija kätte. Kui ta on minuga ühel nõul, laseme selle kirja otsekohe pildistada, ja tunni aja pärast te võite panna sahtlisse peale nende asjade täpselt samasuguse sigari, milles on siis sõnumi originaal. Kinnipeetu ei tohi midagi kahtlustada.”
Härra Dudouis’d kannustas teataval määral uudishimu, kui ta õhtul koos inspektor Dieuzyga Santé kantseleisse tagasi läks. Ühes nurgas ahju peal oli kolm taldrikut.
“Kas ta sõi?”
“Jah,” vastas direktor.
“Dieuzy, lõigake need makaroniraasud hästi peenikesteks tükkideks ja vaadake leivakuulike läbi… Ei midagi?”
“Ei, šeff.”
Härra Dudouis uuris taldrikuid, kahvlit, lusikat ja lõpuks nuga, ettenähtud ümara teraga nuga. Ta keeras noa pidet vasemale, siis paremale. Paremale keerates hakkas pide liikuma ja tuli keermest lahti. Nuga oli õõnes ja selles etüis oli paberitükk.
“Häh, Arsène’i-taolise mehe puhul pole see just eriti leidlik. Ent ei maksa aega raisata. Dieuzy, minge uurige natuke seda restorani.”
Siis ta luges:
Jään lootma teile. HP järgnegu eemalt, igapäev. Mina lähen ees. Peatse kohtumiseni, kallis ja imetlusväärne sõbratar.
“Lõpuks hakkab asi ilmet võtma,” sõnas härra Dudouis käsi hõõrudes. “Väike tõuge meie poolt, ja põgenemine õnnestub… Sellest on küllalt, et meie saaksime kaasosalised kinni nabida.”
“Ja kui Arsène Lupin libiseb teie käte vahelt välja?” tähendas direktor.
“Me kasutame vajalikul hulgal mehi. Kui ta siiski osutub nii osavaks… jumala eest, seda hullem temale! Mis puutub jõuku, siis kui pealik keeldub rääkimast, küll teised räägivad.”
Arsène ei rääkinud tõepoolest palju. Kohtu-uurija härra Jules Bouvier oli juba mitu kuud asjatult vaeva näinud. Ülekuulamised taandusid huvitajutuajamisteks kohtuniku ja advokaadi härra Danvali vahel, kes oli üks advokatuuri juhtivamaid kujusid, ent teadis süüdistatavast peaaegu sama palju kui juhtumisi vastutulev inimene.
Aeg-ajalt poetas Arsène Lupin viisakusest:
“Jah, härra kohtunik, me oleme ühel meelel: Lyoni Krediitpanga vargus, vargus Babylone’i tänaval, võltspangatähtede emissioon, kindlustuspoliiside afäär, vargused Armesnili, Gouret’, Imblevaini, Groselliers’ ja Malaquis’ lossidest, see kõik on teie alandliku teenri töö.”
“Kas te võiksite mulle siis selgitada…”
“Tarbetu, ma tunnistan kõik korraga üles, kõik, ja isegi kümme korda rohkem, kui te oskaksite arvata.”
Väsinuna sõjast oli kohtu-uurija tüütud ülekuulamised katkestanud. Saanud teada kahest kõrvaldatud sedelikesest, alustas ta uuesti. Ja regulaarselt igal keskpäeval viidi Arsène Lupin vangivankriga koos teiste kinnipe tavatega Santé vanglast arestimajja. Nad viidi sealt jälle minema kella kolme või nelja paiku.
Ent ühel pärastlõunal toimus see tagasiviimine erilistes tingimustes. Teisi Santé kinnipeetavaid polnud veel üle kuulatud, seepärast otsustati Arsène Lupin üksi tagasi viia. Niisiis astus ta üksi vangivankrisse.
Need vangivankrid, mida rahvasuu kutsub “salatikorvideks”, on jagatud pikkupidi kaheks osaks koridoriga, kuhu avanevad kümme boksi: viis paremal ja viis vasakul. Iga boks oli ehitatud nii, et seal pidi olema istudes. Viiel vangil oli vaid väga kitsas istumiskoht ja nad olid üksteisest lahutatud paralleelsete vaheseinte abil. Linnapolitseinik istus auto tagaosas ja valvas koridori.
Arsène viidi kolmandasse parempoolsesse boksi ja raske vanker hakkas liikuma. Lupin sai ara, et nad lahkusid Horloge’i kaldatänavaltja möödusid kohtumaja eest. Keset Saint-Micheli silda surus ta parema jalaga, nagu ta iga kord oli teinud, plekk-tahvlile, mis oli boksi seinaks. Otsekohe hakkas midagi liikuma, plekktahvel eemaldus märkamatult. Ta sai kindlaks teha, et ta asus täpselt kahe ratta vahel.
Ta ootas, pilk valvel. Sõiduk liikus aeglaselt piki Saint- Micheli bulvarit üles. Saint-Germaini ristmikul sõiduk peatus. Üks veovankri hobune oli maas. Liiklus oli seiskunud ja kiiresti tekkis fiakrite ja omnibusside ummik.
Arsène vaatas välja. Teine vangivanker seisis õtse selle kõrval, milles oli tema. Ta tõstis veelgi pead, pani jala suure ratta kodarale ja hüppas maha.
Üks kutsar nägi teda, pahvatas naerma ja tahtis hüüda. Ent tema hääl haihtus sõidukite mürinasse, mis olid jällegi liikuma hakanud. Pealegi oli Arsène Lupin juba kaugel.
Ta oli natuke maad jooksnud, ent vasakpoolsel kõnni- teel pöördus ta ümber, laskis pilgul ringi käia, näis kaalutlevat, nagu ei teaks ta päris hästi, mis suunas liikuda. Siis surus ta käed otsustavalt taskusse ja kõndis sihitult lonkiva uitaja muretul ilmel piki bulvarit ülespoole.
Oli mahe ilm, kerge ja rõõmus sügispäev. Kohvikud olid rahvast täis. Ta istus ühe kohviku terrassile.
Ta tellis klaasi õlut ja paki sigarette. Ta tühjendas klaasi väikeste sõõmudega, suitsetas rahulikult ühe sigareti, süütas teise. Tõusnud siis püsti, palus ta kelneril kutsuda ärijuhi.
Ärijuht tuli ja Arsène Lupin ütles talle piisavalt valjusti, et kõik kuulsid.
“Mul on väga piinlik, härra. Ma unustasin oma rahatasku koju. Vahest on mu nimi teile piisavalt tuttav, et te nõustuksite mulle mõneks päevaks võlgu andma: Arsène Lupin.”
Ärijuht vaatas teda, arvates, et mees teeb nalja. Ent Arsène Lupin kordas:
“Lupin, kinnipeetu Santé vanglast, antud hetkel põgeniku seisuses. Ma julgen loota, et see nimi on teile absoluutselt usaldusväärne.”
Ja ta sammus minema naerupahvakute saatel, ilma et ärijuht oleks mõelnudki protestida.
Ta kõndis põiki üle Soufflot’ tänava ja keeras Saint- Jacques’i tänavale. Ta sammus rahumeeli, seisatas vaateakende ees ja suitsetas sigarette. Port-Royali bulvaril vaatas ta ringi,küsis teed ja kõndis siis otsejoones Santé tänava poole. Peagi kerkisid ta ette vangla kõrged tusased müürid. Piki müüri edasi kõndides jõudis ta vahti pidava linna- politseiniku juurde, ja kergitades kübarat, küsis:
“Siin on ikka Santé vangla?”
“Jah.”
“Ma tahaksin minna tagasi oma kongi. Vangivanker jättis mind teele ja ma ei tahtnud kurjasti kasutada…”