Härrasvaras Arsène Lupin. Maurice LeblancЧитать онлайн книгу.
Kahtlemata on Arsène juba märganud oma vaenlase kohalolekut. Ta eelistab minna viimaste seas, kui vanamehe silm on juba väsinud.”
Algas laevalt mahaminek. Oma vihmavarjule toetudes ei paistnud Ganimard huvi tundvat kahe balustraadi vahel tungleva rahvahulga vastu. Ma märkasin, et tema selja taga seisev laevaohvitser talle aeg-ajalt selgitusi jagas.
Markii de Raverdan, major Rawson, itaallane Rivolta läksid mööda ja veel ja veel palju inimesi… Nüüd nägin, et Rozaine ligines.
Vaene Rozaine! Paistis, et ta ei olnud oma ebaõnnestumistest veel toibunud.
“Võib-olla see on siiski tema,” ütles miss Nelly. “Mida teie arvate?”
“Minu arvates oleks väga huvitav näha ühel pildil Ganimard’i ja Rozaine’i. Võtke mu aparaat, mul on nii palju asju.”
Andsin selle tema kätte, aga liiga hilja, et ta oleks seda kasutada saanud. Rozaine läks mööda. Ohvitser kummardus Ganimard’i kõrva juurde, too kehitas kergelt õlgu ja Rozaine läks mööda.
Aga mu jumal, kes siis oli Arsène Lupin?
“Jah,” ütles miss Nelly valjusti, “kes ta on?”
Oli jäänud veel vaid paarkümmend inimest. Miss Nelly seiras neid ebamäärase hirmutundega, et tema oli nende kahekümne inimese seas.
Ma ütlesin miss Nellyle:
“Me ei või enam kauem oodata.”
Miss Nelly astus edasi. Läksin tema kannul. Aga me polnud saanud teha kümmet sammugi, kui Ganimard meil tee tõkestas.
“Mis siis nüüd on?” hüüatasin.
“Üks hetk, härra, kuhu te kiirustate?”
“Ma saadan daami.”
“Üks hetk,” kordas ta juba käskivama häälega.
Ta silmitses mind põhjalikult, siis sõnas mulle otse silma vaadates:
“Arsène Lupin, eks ole?”
Hakkasin naerma.
“Ei, lihtsalt Bernard d’Andrezy.”
“Bernard d’Andrezy suri kolm aastat tagasi Makedoonias.”
“Kui Bernard d’Andrezy oleks surnud, ei oleks mina enam siin ilmas. Nii see aga ei ole. Siin on mu dokumendid.”
“Need on tema dokumendid. Võin teile meelsasti selgitada, kuidas te need saite.”
“Te olete hull! Arsène Lupin tuli laevale R… tähe all.”
“Jah, teie järjekordne trikk. Valejälg, millele teie nad seal suunasite. Te olete ülimalt nutikas uljaspea! Aga sel korral õnn on pööranud. Näita nüüd, Lupin, et sa oled hea mängur!”
Kõhklesin hetke. Kiire ja järsu liigutusega lõi ta mulle parema käsivarre pihta. Karjatasin valust. Ta oli löönud telegrammis mainitud haava pihta, mis polnud veel täiesti kinni kasvanud.
Ilmselt tuli alistuda. Pöördusin miss Nelly poole. Ta kuulas, näost laipkaame ja tuikuv.
Tema pilk ristus minu pilguga, siis langes Kodakile, mille olin tema kätte andnud. Ta tegijärsu liigutuseja mul jäi mulje, olin päris kindel, et ta taipas paugupealt kõik. Jah, need olid seal, kitsaste mustast šagräännahast seinte vahel, selle väikese asja sisemuses, mille ma ettevaatusest olin andnud tema kätte, enne kui Ganimard mind arreteeris. Just seal olid Rozaine’i kakskümmend tuhatfrankija leedi Jerland’i pärlid ja briljandid.
Oh, ma võin vanduda, et sel pidulikul hetkel, kui Ganimardja tema kaks abilist mind piirasid, oli mulle kõik ükskõik, minu arreteerimine, inimeste vaenulikkus, kõik, välja arvatud üks asi: mida otsustab miss Nelly selle kohta, mille olin tema kätte usaldanud.
Et saadakse see materiaalne ja otsustav asitõend minu vastu, sellele kartusele ma isegi ei mõelnud, kuid kas miss Nelly otsustab selle anda? Kas ta reedab mind? Hävitab mu? Kas ta käitub vaenlasena, kes ei andesta, või naisena, kes mäletab ja kelle põlgust veidi mahendab heatahtlikkus ja pisut tahtmatut sümpaatiat?
Ta sammus minu eest mööda. Kummardasin sügavalt, lausumata sõnagi. Koos teiste reisijatega suundus ta trapi poole, minu Kodak käes.
Kahtlemata ei julge ta seda avalikult teha, mõtlesin ma. Tunni aja pärast, pisut hiljem, annab ta selle üle.
Ent jõudes trapi keskeleja teeseldes kohmakat liigutust, pillas ta selle vette, laeva külje ja kaiseina vahele.
Seejärel nägin teda kaugenemas.
Tema kaunis kogu kadus rahva hulka, ilmus uuesti ja kadus lõplikult. See oli lõppenud, igaveseks lõppenud.
Seisin hetke liikumatult, ühteaegu nukker ja haaratud mahedast heldimusest, siis ohkasin Ganimard’i suureks üllatuseks:
“Siiski kahju, et ma ei ole korralik inimene…”
Sellisel viisil jutustas’mulle Arsène Lupin ühel talveõhtul enda arreteerimise lugu. Juhuslikud sündmused, millest ma ühel päeval kirjutan, olid sõlminud meie suhted… Kas ma ütleksin, et sõprussuhted? Jah, ma julgen uskuda, et Arsène Lupin austab mind mingil määral oma sõprusega ja et just sõpruse ajel tuleb ta ajuti ootamatult minu poole, tuues minu kabinetivaikusesse oma nooruslikku rõõmu, oma keevalise elu kiirgust, inimese head tuju, kellele saatus vaid naeratab ja keda ta soosib.
Tema isikukirjeldus? Kuidas saaksin ma seda teha? Olen Arsène Lupini näinud kakskümmend kordaja kahe- kümnel korral on minu juurde ilmunud erinev inimene… või pigem sama inimene, kellest kakskümmend peeglit on minuni saatnud deformeeritud peegeldused, igaühel erinevad silmad, erisugune näokuju, erisugused liigutused, kehakuju ja iseloom.
“Ma ei tea isegi enam, kes ma olen,” ütles ta mulle. “Ma ei tunne ennast enam peeglis ära.”
Kahtlemata veider ja paradoksaalne, aga õige nende inimeste kohta, kes temaga kokku puutuvad ja kes ei tunne tema lõputut leidlikkust, kannatlikkust, maskeerimisoskust, tema imetabast võimet muuta end kuni näo proportsioonideni, teisendada isegi oma näojoonte omavahelist kooskõla.
“Miks peaks mul olema kindel välimus?” ütles ta veel. “Miks mitte vältida alati ühesuguse inimese ohtu? Minu tegevus näitab piisavalt minu isikut.”
Ja ta täpsustab kerge uhkusevarjundiga:
“Seda parem, kui ei saa kunagi täie kindlusega öelda: see on Arsène Lupin. Oluline on see, et öeldaks, kartmata eksida: Arsène Lupin tegi seda.”
Mõningad tema teod, mõningad tema seiklused püüan ma nüüd rekonstrueerida tema ülestunnistuste põhjal, mida ta mulle lahkel meelel suvatses jagada talveõhtutel minu töötoa vaikuses…
II
Arsène Lupin vanglas
Ei ole ühtegi turisti nime väärivat inimest, kes ei tunneks Seine’i kaldaidja kes poleks märganud, kõndides Jumieges’i varemetest Saint-Wandrille’i varemeteni, kummalist väikest Malaquis’ feodaallossi, mis on keset jõge nii uhkelt kaljupangale roninud. Sillakaar ühendab lossi teega. Süngete tornide vundament sulab ühte teda kandva graniitpangaga, määratu kivikamakaga, heidetud siia kuskilt mäelt mingi kohutava tõuke mõjul. Ümberringi mänglevad roostikus suurejõe voodja linavästrikud värisevad märgade kivide otsas.
Malaquis’ ajalugu on sünge nagu ta nimigi, ebasõbralik nagu ta siluettki. Võitlused, piamised, ründamised, rusumised ja tapatalgud järgnesid üksteisele. Caux’ inimesed meenutavad videvikutundidel hirmuvärinaga seal toimunud kuritegusid. Pajatatakse salapärastest legendidest. Kõneldakse kurikuulsast maa-alusest käigust, mis olevat kunagi viinud Jumieges’i kloostrisse ja Charles VII kauni sõbratari Agnes Soreli mõisa.
Selles muistses kangelaste ja röövlite urkas elab panin Nathan Cahorn, parun Saatan, nagu teda omal ajal kutsuti börsil, kus ta natuke liiga ruttu rikastus. Malaquis’ laostunud aadlisuguvõsa pidi talle müüma võileivahinna eest oma esivanemate valduse. Parun Cahorn viis sinna oma imetlusväärse kollektsiooni,