Hektor. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.
Ainus võimalus mind kuidagi lunastusõpetuse sfääri mahutada oleks tõestada, et ma ei ole koer, vaid inimene. Ma ei tea, kuidas seda tõestada saaks, aga ma olen näind, et inimene suudab tõestada kõike, mida tahab. Ju siis ka mind inimeseks. Kasutan ju teie, inimeste, keelt ja olen, nagu aru saate, lugend päris palju teie kirjutatud raamatuid. Oskan mitmeid inimeste keeli. Inimesena oleksin silmapaistvalt andekas. Peremees tegi meile IQ teste. Mina sain stabiilselt 200-220. Selliste näitajatega pääseks ilma konkursita mõnessegi ülikooli ja saaks stipendiumigi. Aga ikkagi ei ole ma inimene. Ma olen isane koer ja vahel tunnen seda väga selgelt. Inimene tahab inimest, mees naist, naine meest. Mina tahan koera. Emast koera, litat. See tahtmine on minust tugevam. Maju tunnen lõhnasid, mul on koera haistmine. Ja igal kevadtalvel hakkan tundma linnas emaste lõhna. Peremees tõi mulle siia paar korda lita. Teda huvitas, kuivõrd minu võimed on päritavad. Kõik korrad läks asi untsu, kutsikad ei sündind elavana. Olen koer, aga geneetiliselt ilmselt kokkusobimatu tavalise koeraga. Mina võiksin järglasi saada vist ainult omasuguse inimkoeraga. Aga teist minusugust ei ole. Olen oma liigi ainus esindaja maakeral. Kui muidugi kuskil Argentiina või Jaapani kolkas ei tee oma eksperimente mõni samasugune hull geenius nagu meie peremees.
Kui ma tahaksin kirjutada bestsellerit, kirjeldaksin oma seksuaalvahekordi. Vahekordi emaste koertega. Te kindlasti tunnete huvi, kas mul on olnd vahekordi ka naistega nagu pornolugudes. Ei ole. Mulle on isegi mõte sellisest vahekorrast vastumeelt. Naise keha vaatan ma, nagu teie vaatate marmorskulptuure: huvitav, vahel päris ilus kunstiteos, aga mitte enam.
Ma vaatan pornofilmi vist nii, nagu teie vaatate filmi koerte seksimisest. Vahel on huvitav, aga kaugeks jääb. Vahel on ebameeldiv. Olevat olemas (ilm jõehobude armuelust. Ma usun, et minule mõjub film inimeste armuelust umbes nii nagu teile too film. Ma ei tea muidugi, ma ei ole seda näind.
–
Pidin filosoofilised arutlused katkestama ja tegelema igapäevaste idiootsustega. Kaks vanaprouat käis värava taga, tahtsid, et neid sisse lastaks. Nad teavad, et siin elab bioloogiadoktor, kellel on luba loomkatseid teha ja kellel on loomi. Nad peavad kontrollima, kas loomadega on inimlikult (no on alles sõna!) ümber käidud.
See seik lõbustas ja vihastas mind korraga. Oleks tahtnud haukudes ja lõrisedes minna ja neid hammustada. Või saata nad kõige mahlakamas inimkeeles kuskile, kuhu vanemaid daame ei sünni saata. Aga ma ei tohtind. Ainus, mis ma sain, oli rääkida nendega läbi häälemuunduri – see teeb minu käredast häälest sümpaatse keskealise mehe hääle, mis igas normaalses inimeses usaldust äratab. Veensin neid siis selles, et ma lihtsalt tahan niimoodi elada, et olen praegu retreatis ega soovi usulistel põhjustel ühegi inimesega kohtuda. Aga loomad? Loomadest olen loobund, ma olen nüüd buddhist ja ei tegele loomkatsetega.
Oleksin võind ju öelda, et võin oma koera saata nendega kohtuma, ja siis minna ja daamidele veidi saba liputada. Oskaksin minagi neid võluda, aga minu välimus mõjuks neile ehk kummaliselt. Minu pea kuju ei ole just tüüpilise koera oma, see on paisunud ümar inimkoera pea, mida pole ühelgi koeratõul. Äkki nad mõtleksid, et mul on midagi viga, vesipea või kasvaja, ja saadaksid mulle loomaarsti kaela. Nii ma ei saandki neile kedagi näidata.
Vahel olen mõelnud, et peaks mõne kodulooma võtma. Koera, koerkoera või kasskassi. See oleks päris huvitav, aga ma ei usu, et seegi aitab. Aiman, et ring meie ümber tõmbub koomale.
Lugesin kõik e-mailid ja kuulasin telefonivastaja läbi. Ühest laborist otsitakse kahtlaselt visalt kontakti ja põhjused tunduvad mulle natuke tehtud. Kontrollisin võrgust järele, mis labor see selline on. Ei leidnud. Kas neid siis ei ole netis või on nende taga hoopis politsei? Keegi kuskil võib oletada, et peremees teeb valgustkartvaid eksperimente, loob bioloogilist relva või midagi muud ohtlikku. Siis nad juba ei jäta, enne kui on siia mingil moel sisse tunginud. Lihtne see neil ei ole. Meie maja on kindlus, siin on kõik olemas, võiksin vastu panna pikale piiramisele, aga mis mõte sel kõigel on. Mõte on vaid kahel asjal – kirjutada need mälestused, enne ma vist nimetasin neid pihtimuseks, ja labor pihuks ja põrmuks lasta. Esimesega ma nüüd tegelen ja loodan nädala-paariga valmis saada. Saadan teksti järjest paari serverisse, et see alles oleks. Kui ma annan teatud parooli, dešifreerib programm selle teksti ja seda saab lugeda. Seesama juhtub ka siis, kui ma ei ole viis päeva kompuutrit kasutand.
Mis saab aga seifist ja käsikirjast, kui ma võtit ei leia?
Ma olen seifi uurind. Ta ei ole kindlasti tulekindel, niisiis hävitab plahvatus või tulekahju kõik ka seal. Aga kui jääb kõrbend, tuhastund paber, mida nad saavad konserveerida ja lugeda? Ma ei tea sellest piisavalt ja ei julge ka kelleltki küsida. Võibolla peaks katsuma kappi lõhkelaenguga purustada, aga seda ma kardan: lõhkamistöö vajab teadmisi ja harjund kätt. Ma tean, et maja ma õhku ei laseks, aga kui tuleb kõva pauk ja aknad purunevad, on õnnetus kohe käes. On lõhkeainet, millega selliseid asju tehakse, mis lõhuvad ainult kõva pinda, mille külge nad on kinnitatud, tekitamata õhus suurt plahvatust. Aga ma ei saa ju praeguses olukorras neid kuskilt hankida.
–
Niisiis, kuhu ma jäin? Ahah, kirjutasin jõehobude armuelust. Sellele ei ole rohkem lisada. Usust? Usust ei oska ma ka suurt rohkem kirjutada. Ainus religioon neist, mida mina tean, kus mulle koht on, on buddhism. Seal räägitakse kõikidest elusolenditest, kes kannatavad. Buddhal on neile kõigile sõnum. Sellest sõnumist ma saan vist aru. Elusolend ma olen ja kannatav elusolend ka. Võibolla on mulle koht ka džainismis, aga seda ma ei tunne. Sellest ei ole suurt midagi peremehe raamatukogus ega internetis.
Peremehel on siin mingeid raamatuid buddhismist ja joogast. Olen neid jõudumööda lugend. Mul on ainult raske aru saada sellest, kuidas karma viib taassünnile. Buddhism ei eelda mingit MINA, mingit isiksust, kes on siis ikkagi see, kes taassünnib? Oletame, et eelmises elus olin ma elevant, praegu olen koerinimene ja järgmises elus näiteks inimene. Kas siin ei kasutata seda MINA lubamatult laias tähenduses, kahes kokkusobimatus tähenduses korraga? Ühes tähenduses on MINA see praegune koer-isiksus, teises tähenduses kogu isiksuste rida algusest, alguseta algusest lõputa tulevikku. Ja samal ajal tuleneb Buddha õpetusest, et kumbki arusaam isiksusest ei saa õige olla. Kuidas saab siis õige olla õpetus reinkarnatsioonist?
Mulle tundub, et buddhism nagu kristluski on endasse imend palju India uskumustest, rahvausust, ja reinkarnatsiooni-õpetus on üks nendest. Nii oli ju Buddhal ja tema õpilastel lihtne rahvale seletada oma sõnumit. Uskuge meid, tehke meie õpetuse järgi ja te pääsete sündide ja surmade rattast.
Ausõna (koera ausõna?!), ma tahaksin tõesti olla sündimata, mulle ei ole mu elu toond mingit tõelist rõõmu. Ma usun, et paljud inimesed ja loomad on vahel rõõmsad, et nad elus on. Aga neil on koht, nad on keegi siin maailmas, nad on loomulikud, mitte eksperimentaalsed olevused. Mina olen eksperimentaalne, minul on koht ainult laboris. Ja selles majas, selles mõisas ja aias siin, mis on labori laiendus. Siin ma olen sündind ja siin ma vist pean ka surema. Selle kõigega koos lendama pihuks ja põrmuks taeva tuulde.
Või siiski. On veel üks võimalus. Ma võiksin labori õhku lasta ja ise põgeneda. Kuhu? Metsa, loodusse, vabadusse. Ma ei tea, kuidas mul õnnestuks seal hakkama saada. Ma olen eland siin omamoodi luksuslikku elu ja mul ei ole mingeid kogemusi elust väljaspool. Ja kellegi kätte ma ennast usaldada ei taha. Oleks ju teoreetiline võimalus otsida kontakti mõne radikaalse loomakaitseorganisatsiooniga. Pakkuda neile abi abi vastu. Ma võiksin aidata neil terroriakte korraldada, päästa loomi farmidest ja laboritest. Hakata vabadusvõitlejaks? Tunnen, et mul ei ole selleks kutsumust. Mul pole mingit põhjust inimesi armastada. Võibolla just sellepärast ma ei tahaks ka kaasa lüüa selles võitluses loomade õiguste eest. Ma ei tunne end loomana. Ma olen mina ise, olenemata sellest, kuidas ma end nimetan või mind nimetatakse.
Mõnel hetkel suudan minagi olla rõõmus või vähemalt rahul. See on siis, kui ei märka ennast, ei mõtle sellele, KES ma olen, vaid lihtsalt olen, olen keegi või eikeegi. Tegelen millegi muuga, millegagi väljaspool ennast.
Peamiselt ma loen, vahel vaatan telekat. Muusikat ma eriti ei kuula, mulle on inimeste muusika imelik, ta mõjub toorelt ja pealetükkivalt. Mõnel rahval tundub küll olevat muusikat, mis ka minule midagi ütleb. Aga seda peremehe kollektsioonis ei ole. Tema kuulas klassikat ja jazzi, mis minule midagi ei ütle. Aga raamatud mulle meeldivad. On meeldind algusest peale. Peremehest jäi