Eelsoodumus armastada. Teine raamat. Tiit SepaЧитать онлайн книгу.
üles ja mõtlesin ise, et seda ta ei suuda, aga ta tuli ikka. Ma kukkusin puu otsast alla ja ta hakkas mind jalgadega peksma. Valu ma ei tundnud, kuid ma karjusin hirmust. Siis peletas kellegi vaim ta minema ja haaras mind endaga kaasa. Nagu suur kotkas või midagi sellist. Ma hoidsin kõvasti tema kaela ümbert kinni, sest ta lendas nii madalalt, et peaaegu riivas hooldekodu katust ja ma hakkasin jälle hirmust karjuma. Kotkas või selle vaim keeras korraks oma inimnäo minu poole ja ütles, et ma ei kardaks.
See on sfinks, mõtlesin. Need on inimpea ja lõvikehaga olendid. Igavesed suured ja nad sõid inimesi. Nüüd viib ka tema mind oma poegadele toiduks. Nad nokivad mind aeglaselt surnuks ja saavad kõhu täis. Hakkasin jälle karjuma ja ärkasin…
Istusin Eriku süles ja hoidsin tugevasti tema kaela ümbert kinni. Ise värisesin üle keha ja hingeldasin. Erik silitas mu juukseid ja kordas mulle aina, et ma rahuneksin, et kõik on hästi. Viimaks suutsin tasakaalu saavutada. Toas polnud kedagi peale Eriku ja kell seinal näitas alles kolmandat öötundi.
„Sa hakkasid nii jubedalt karjuma, et ehmatasid mu päris ära,“ sõnas Erik. Ta võttis väikese tableti ja andis mulle. „Võta see ära!“ käskis ta.
Ma ei hakanud küsima, mis see oli, võtsin pilli ja jõin vett peale. Heitsin pikali ja keerasin ennast tema poole. Erik silitas mu juukseid ja vaatas mu silmi. Ta ei öelnud midagi, vaid jättis isegi tule põlema, et mul julgem oleks. Aga ma pelgasin uinuda. Kartsin, et see jube unenägu tuleb jälle tagasi. Erik juba tukastas, aga mina piilusin ikka teki alt nagu hiir jahukoti tagant. Lõpuks siiski uinusin. Magasin kaua ja rahulikult. Kui ärkasin, oli väljas ammu valge. Erik istus arvuti taga ja vandus. Ta oli eile lubanud selle jutu ikkagi lõpuni lugeda.
„Ma loodan, et arst kirjutab mulle uued rahustid, kui ma küsin,“ sõnas ta ja keeras minu poole.
Ma sirutasin ennast ja haigutasin. Nii hea oli tunda oma keha välja venimas. Ajasin ka varbad sirgu ja tundsin ennast jupp maad pikemana. Ma võikski nii pikk olla, arvasin ennast voodist üles ajades. Olin üsna uimane ja võtsin Eriku käest kohvitassi.
„Mis rotimürki sa mulle eile andsid?“ küsisin, kui olin väriseva käega kohvi voodisse ajanud. Inetu pruun plekk valgus roosal linal kiiresti laiali.
„Kõige tavalisem unerohi,“ vastas Erik ja naeratas. „Kas aitas?“
„Aitas küll.“ Ma noogutasin. Appi! Nüüd ajasin kuuma kohvi endale sääre peale. See oli juba valus, mitte ainult inetu.
„Kuule, Tiina,“ sõnas Erik tõsise häälega. „Sa kalla endale parem kohe kõik kaela. Mis sa niisama tilgutad. Pärast lähed koos linadega pessu. Ma arvan, et sa mahud masinasse ära küll. Pärast keedan sulle uue tassi.“
Luristasin kohvi juua ja vaatasin Erikule juuksetuka alt otsa. Mul oli vähemalt, mille alt põrnitseda, aga temal seda enam polnud Ja paras ka, kui ta mind sedasi mõnitab!
Erik tegi mulle ja endale võileibu ning me sõime. Pärast võttis ta kitarri ja vaatas mulle küsivalt otsa.
„Kas sa ei saa jälle rääkida?“ küsisin pisut turtsakalt. Säär ikka veel kipitas.
„Saan küll,“ vastas tema, „ja laulda suudan ka.“ Erik istus toolile ja laulis mulle nii ilusa laulu, et pisarad tulid silma. Siis veel teise loo takka ja ma hakkasin lausa nutma. Eks osalt ka selle pärast, et me jälle koos laulda saime. See oli nii hea. Meie hääled sobisid hästi. Peale armastuse ühendas meid ka muusika.
„Miks sa mulle enne pole neid laule laulnud?“ pärisin nina nuusates.
„Tead, need lood tulid mulle meelde alles siis, kui ma rääkida ei saanud. Mõtlesin siis, et laulan neid nüüd, kui olen täitsa terve,“ seletas Erik. „Muidugi on need mul kusagil sahtlis ka olemas,“ kinnitas ta ja hakkas otsima. Varsti leidiski ta laulud üles ja andis lehed mulle.
„Proovime koos,“ pakkus Erik.
„Proovime,“ olin nõus ja uurisin sõnu. Duurid olid peal, aga mul polnud neist kasu.
Lauldes jälgisin hoolega Erikut ja viisi, millal õigel ajal sisse tulla. Ühinesin Erikuga alles refräänis, Erik mängis A-duuris, libistas korraks E-sse ja siis jälle A-sse tagasi. Mulle see käik meeldis ja sobis. Igatahes õnnestus lugu hästi, teist korda suurepäraselt ja kolmas kord oli minu arvates võrratu.
„Seal sa natukene libised.“ Erik näitas mulle tekstiosa, milles arvas mind eksivat.
„Aga ma tahangi libiseda,“ kinnitasin.
„Ma mõtlesin, et ehk oleks parem, kui sa hoopis pisut kõrgemale läheksid,“ pakkus Erik ja me katsetasime uuesti. Tõepoolest, tal oli õigus. Lugu läks paremaks. Tema jäi ikka oma noodi peale ja mina tõmbasin pool tooni häält üles. Imeline!
„Ma arvasin siin endamisi, et me võiksime ainult sinuga kontserdi teha,“ sõnasin, kui Erik oli kitarri ära pannud.
„Mul pole rokkari välimust.“ Ta muigas. „Pikki juukseid pole mul vist ka mõtet kasvatada.“
„Sulle ei sobigi see. Võib-olla oleks isegi parem, kui sa ennast veel kiilamaks ajad. Me sobime sinuga isegi välimuse poolest. Kutsume Ivari ka ja teeme ära. Ivar aitab natukene teise kitarriga tagant, sest mina pole nii hea mängija kui teie,“ veensin Erikut. Kui ma midagi endale pähe võtsin, siis oli raske panna mind loobuma.
„Vaatame. Tõmban pea žiletiga üle ja löön võiga läikima,“ mühatas Erik. „Proovida võime, aga midagi kindlat ma ei luba, sest lavapinge võib mulle hoo peale tuua ja siis on jälle jama käes. Igatahes kaalun ma seda.“
Ah selles on asi. Kahju küll! Erik oleks valmis minuga laulma, aga kontsert on siiski keerulisem lugu. Muide – laule oleks meil juba omajagu, et korralik kava kokku panna.
Õhtul sõitsin Raplasse. Erik jäi Märjamaale, sest tahtis mõned maalid ära lõpetada ja Oliver elas ka tema juures. Aga ta lubas mulle peagi järele tulla ja siis saame jälle koos olla. Võib-olla ongi parem vahel teineteisest eemal olla, mõtlesin bussis olles, vähemalt ei tüdine me ära. Alati on hinges väike värin sees, mis paneb meest ootama ja armastama. Nii vahva ju tegelikult! Raplas koju jõudes pidin tõdema, et tegelikult see nii vahva ka ei ole. Trepist üles läinud, leidsin oma ukse tagant purjus Henno. Mees magas seal, pea viltu ja tatt tilkumas üle lõua. Tema kõrval olid roosid ja kilekott, milles oli veel midagi.
Jube hea reklaam mulle, vihastasin. Minu elukaaslane enam ei joo ja ikka magab mu ukse taga joodikuid! Kurat! Terve trepikoja rahvas vaatab, mis linnuke see siis nüüd siin elab, kellele lillede ja lakku täis peaga külla tullakse!
Togisin Hennot jalaga.
„Tõuse üles!“ käratasin. „Mida sa magad siin?“
Henno ei liigutanud vurrugi. Mida teha. Pagan küll! Kas helistaks Erikule, aga tema enam tulla ei saa, või Jaanile või hoopis politseisse ja laseks Henno ära viia? Politseid tahtsin ma oma ellu kõige vähem. Mida küll ette võtta?
Keerasin ukse lahti, astusin üle mehe, võtsin tal õlgadest kinni ja tõmbasin esikusse. Kaugemale enam ei jõudnud ja polnud vaja ka. Voodisse ma teda ometi ei vii. Vähemalt on ta majanaabrite silma alt ära, aga kes teab, kui kaua ta siin juba põõnanud on ja kes kõik on teda näinud. Mida temaga edasi peale hakata, seda ma tõesti ette ei kujutanud. Võtsin toast väikese padja ja panin selle talle pea alla, siis istusin köögilaua taha ja vaatasin käsipõsakil esikus magavat meest. Mul oli plaanis minna ennast vannituppa pesema, aga enam ma seda teha ei julgenud, sest kes teab, millal Henno võib ärgata ja vannituppa sisse hüpata. Alasti ma tema ees küll olla ei kavatsenud. Sellepärast ei vahetanud ma isegi riideid ära, vaid jätsin teksased jalga ja pusa selga.
Nohisedes keeras Henno ennast. Ma ehmatasin. Kilekotist kostis kõlinat. Läksin asja uurima ja leidsin sealt kaks poolikut viinapudelit. Seda on talle nüüd kõige rohkem vaja! Võtsin pudelid ja peitsin need köögikappi ära. Kunagi olin sedasi toiminud ka oma isaga, kui vanamees ei tahtnud kuidagi kaineks saada ja uuesti lauta karjakuna tööle minna. Isa oli küll pudeleid otsinud ja mõnikord ka üles leidnud, aga ma olin aina uusi peidukohti leiutanud. Igatahes mina pole tema viinapudeleid näinud ja need võis ära