Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat. Tiit SepaЧитать онлайн книгу.
oled tore tüdruk, Tiina. Küll on hea, et just teie selle maja endale võtsite ja minu kodu edasi peate. Ma olen südamest naernud teie naljade üle. Oma eluajal polnud ma kunagi nii õnnelik kui praegu aeg-ajalt teiega koos olles,“ rääkis memm mulle. Tema pilt oli meil siiani kapil aukohal, sest me polnud unustanud oma heategijat, kes oli oma maja meile jätnud.
„Poisid on ulakad,“ vastasin. „Ma pean neid kantseldama, aga midagi pole teha. Nad on ikka armsad ka.“
„Seda nad on,“ kinnitas Tamara ja sirutas käe välja, nagu tahaks mind puudutada. Korraks tundsingi seda ja võpatasin. Üle kogu mu keha valgus meeldiv soojus ja isegi köök muutus justkui avaramaks.
„Ma olen nüüd vist natukene kauem ära, aga ma tulen jälle, kallis laps, teid vaatama,“ lausus naine.
„Tule kindlasti. Kevadel tahame aia ilusasti korda teha ja Erik juba vaatas, et oleks vaja õunapuid lõigata. Erik tahab ka uue kõnnitee panna. Kas sa oled sellega nõus?“
„Muidugi olen. Ma olen kõigega nõus, mida te siin teete. Aga hoia ennast. Ära roni sinna, kuhu pole vaja. Elu on ainult korraks ja see on väga lühike. Nüüd pean ma minema,“ teatas memm ja hakkas haihtuma.
„Oota veel natukene. Ma tahtsin sulle rääkida ka aiast ja selle parandamisest ja põõsastest ja lilledest ja…“ Ma vaatasin elutoaukse poole ja nägin seal seismas Erikut, kes mind suurte silmadega vaatas, toetudes ühe käega vastu uksepiita.
„Ma rääkisin Tamaraga. Ta käis siin,“ sõnasin ükskõikse häälega ja jõin kohvi. „Võta endalegi kohvi.“
Erik kallas joogi tassi ja istus minu vastu samale kohale, kus oli Tamara olnud.
„Nojah,“ mõmises ta aknast välja vaadates. Õues oli karge talvehommik ja kuuri tagant oli näha punakaskollane päikeserant tumedalt sinakas taevas. Maa oli kahutanud ja üksik tihane konutas õunapuuoksal. Ta näis nii õnnetuna, et mu süda hakkas valutama. Võtsin kapist tüki võid, sidusin sellele paela ümber ja läksin hommikumantlis õue. Sidusin võitüki oksa külge ja tulin lõdisedes tuppa tagasi. Pagana külm oli. Aga kuidagi puhas ja hea ka.
Varsti tuli tihane tagasi ja hakkas võitükiga maiustama.
„Kuule, tisler,“ sõnasin ma Erikule. „Ehita meile täna linnumaja.“
„Kui suur?“ küsis tema.
„Tavaline,“ ühmasin.
„Okei,“ lubas Erik. Ta tuli mu juurde, võttis mu sülle ja istus koos minuga tagasi. Mul oli nüüd ka nii hea ja soe olla. Lausa võrratu.
Mul oli vaba päev. Käisime korraks Rapla peal ja tulime koju tagasi. Oliver ja Erik läksid linnumaja tegema, aga mina võtsin ette oma kaustiku.
Minu isa oli alkohoolik sõna otseses mõttes. Muidu oli ta vaikne tagasihoidlik mees. Ta oli iga töö peale meister, kuid keegi ei tahtnud teda enam tööle võtta, sest ta tõmbas alati nina täis.
Mu ema oli lühike ja tüse, isa seevastu oli pikk ning ülikõhn. Tal olid hallid juuksed ja hallikas habemetüügas. Ka silmad olid tal hallid nagu minulgi. Emal olid rohelised silmad ja õel samuti. Tegelikult ei saa ma aru, kuidas võisid nii vastandlikud inimesed teineteisesse üldse armuda või kas see üldse oligi armastus. Isa oli tasane, kuigi joomase peaga kippus vahel ka praalima. Ema oli vägivaldne ja kolkis isa ning seda kohe korralikult, teinekord lajatas suisa panniga.
„Kuradi joodik!“ karjus ta siis. „Millised toredad kavalerid mul olid, aga mina pidin võtma ikka selle kõige lollima.“
Isa polnud sugugi loll. Mäletan, kui ma väiksena haige olin, siis istus just tema minu voodi juures ja rääkis mulle igasuguseid jutte. Teinekord võttis ka sõõmu pudelist, mille ta minu padja alla peitis, et ema seda ei näeks, ja jutustas siis edasi. Isa hääl oli mahe ja armas. Mind hoidis ta väga, sest olin selline pisike nääps, nagu ta mind alati kutsus. Suvel võttis isa mind kukile ja viis metsa jalutama. Nagu Erik. Ta näitas mulle erinevaid puid ja põõsaid, sest oli kunagi õppinud metsatehnikuks. Aga töötas ta karjalaudas karjakuna ja vedas traktoriga loomadele sööta ette. Mõnikord võttis ta ka mind lauta kaasa ja pani traktorile istuma. Esialgu kartsin ma mürisevat masinat, aga hiljem keerasin isegi rooli ja nii see laudauks ka meil ühel päeval läkski. Kuid isa ei pahandanudki minuga. Tõi kusagilt kirve, sae, natukene naelu ja parandas laudaukse ära. Mina hoidsin sel ajal ust kinni.
Kodus isa ei joonud. Enamasti läks ta kusagile sõprade juurde ja tuli koju alles siis, kui oli silmini täis. Teinekord ei tulnud ka ja ema saatis mind siis isa otsima. Sageli naersid teised lapsed mu üle ja hüüdsid:
„Tiina, sinu isa magab kontori taga põõsastes!“
Siis ma teadsin küll, kuhu minna, aga väga piinlik oli. Teistel lastel olid korralikud isad, sõitsid autoga, aga minu isal oli ainult must ja logisev jalgratas, millega ta teinekord teel tuigerdades koju tuli. Ratas oli nii risu, et seda ei tahtnud keegi isegi varastada. Isa kukkus ratta teinekord puruks, kuid vedas selle koju ja putitas üles ning sõitis jälle. Ta võttis mindki ette toru peale, kui koos poodi sõitsime. Ma kartsin küll, et ratas vajub koost laiali, sest see logises ja kolises hirmsasti, aga kohale me saime. Isa ostis mulle alati värvilisi hernekomme ja limonaadi ning saatis siis koju tagasi. Vahel andis mõne kopika ka, aga koju ta mind enam ei viinud, sest endale ostis ta alati veini või viina ja suure tõenäosusega oleksime mõlemad lõpetanud sõidu kusagil kraavis.
Otse poe taga lepikus oli kivine koht, kus vedeles õllepudelikorke. Mehed käisid seal joomas ja isa loomulikult ka. Kui ema mind isa otsima saatis, siis oli alati esimene koht, kuhu ma vaatasin, see lepik. Alati isa seal siiski polnud. Ta võis olla kas sõprade juures või laudas.
Ükskord linnas olles nägin ma poes neid värvilisi hernekomme ja mulle tuli kohe isa meelde. Ma ostsin kümme pakki ja hakkasin õues neid närima. Siis puhkesin nutma, sest meenusid lapsepõlve helgemad hetked ja isa. Mis sellest, et ta oli joodik.
Mõnikord pidin ma isa koju talutama. See oli väga raske, sest isa oli suur ja mina nii pisike, aga ma sain hakkama. Isa kallistas siis mind ja ütles pooleldi nuttes:
„Minu kallis tütreke. Sina oled ainus, kes minust hoolib.“
Katrinit ei kutsunud ta kunagi tütreks. Ainult mind. Katrinit hüüdis ta nimepidi ja Katrin käitus isaga ülbelt, kuid isa ei pahandanud tema peale, vaid rääkis siis minuga.
Oli kordi, kui ema ei andnud isale isegi süüa. Isa laenas siis natukene raha, võttis minu kaasa ja me läksime koos poodi. Ta ostis vorsti, saia, mulle limonaadi ja endale õlut ning me läksime kahekesi metsa alla sööma. See oli nii vahva! Isa lõikas oma rohelise taskunoaga vorsti ja saia ning me nautisime oma tagasihoidlikku einet. Nii ma seal istusin, pisike plikatirts, kaks patsi nagu hiiresabad peas, jalas valged, aga räämas ja lõhkised tennised, ning kuulasin teda, sest isa rääkis mulle jälle jutte, kuni jäi purju. Siis ta enam ei rääkinud. Peitis tühjad õllepudelid ära, me võtsime ratta ja läksime koos tagasi koju. Ema karjus küll meie mõlema peale, aga mis ta ikka teha sai.
Nüüd olen ma teinekord mõelnud, kas Katrin just selle pärast mind ei sallinud, et isa mind hoidis, aga täpselt ma ei tea. Ma aitasin isegi isa riideid pesta, sest maja taga oli suur pesuköök. Me tegime katlale tule alla ja vedasime kogu oma musta pesu sinna. Pesime kahekesi pesu ja pärast aitas isa mul pesu nöörile kuivama panna. Minu jaoks oli see raske, sest nöör oli kõrgel ja ma hästi ei ulatanud. Pärast saime jälle ema käest sõimata.
Isa viis mind ka esimesse klassi. Seljas oli tal hall triipudega ülikond ja valge särk, kuigi püksid olid kortsus. Vaat siis olin ma oma isa üle uhke. Terve see päev oli ta kaine, ostis mulle kommi ja me sõime neid kahekesi puuriida taga. Isa paitas mu pead ja ütles:
„Sinust hakkab juba neiu saama, mu väike tüdruk.“
Kaugemale ma enam ei saanud. Panin kaustiku kinni, toetasin pea kätele ja puhkesin nutma. Minu kallis isa! Mis sellest, et joodik ja ma vahel tema pudeleid ära peitsin, et ta enam juua ei saaks. Ma lootsin alati, et ta jätab joomise maha, aga…
Pühkisin pisarad, panin kaustiku kappi ja loputasin näo puhtaks. Koristasin