Koduabiline. Kathryn StockettЧитать онлайн книгу.

      Mae Mobley saabus siia ilma 1960. aastal ühel varasel augustikuu pühapäevaommikul. Meile meeldib pühapäeval sündind lapsi leidlasteks kutsuda. Oian valgeid väikelapsi, see on mu töö, ja muidugi ka kõik sellega kaasnev, nagu toiduvalmistamine ja koristamine. Elu jooksul olen neid üles kasvatand kokku seitseteist. Tean, kuidas neid pisikesi magama saada, mida teha, et nad enam ei nutaks, ja mismoodi neid ära potitada juba enne, kui nende emmed hommikul voodist välja saavad.

      Aga ikkagi põle ma eales näinud, et keegi neist pisidest nii irmsaste karjuks nagu Mae Mobley Leefolt. Juba esimesel päeval – mina olen vaevalt uksest sisse saand, tema juba seal, palavikust punane ja röögib koolikute valus, tõrjub lutipudelit, nagu oleks see mädand naeris. Miss Leefolt, sellel ajab omaenda laps lausa irmu naha vahele. „Mida ma valesti teen? Miks see asjandus röökimist ei jäta?”

      Asjandus? 1 See oli mu jaoks esimeseks vihjeks, et midagi on vähe viltu.

      Võtsin siis roosa karjuva tite oma kätte. Üpitasin teda puusal, et kõhutuuled liikuma pääseks, ja ei läind mitte kaht minutitki, kui tüdriklaps jättis nutu ja mulle naeratas, nigu ta seda ikka teeb. No aga miss Leefolt, tema ei puutunud omaenda ihuvilja terve ülejäänd päeva. Olen ennegi näind paljusid naisi masenduses pärast sünnitamisega ühele poole saamist. Tol etkel pidasin just seda põhjuseks.

      Nüüd paar sõna miss Leefoltist: vähe öelda, et tal kogu aeg kuri nägu peas on, ta on ka kõhn kui luukere. Jalad on nii pikad ja peenikesed, et paistab, nigu oleks need tal alles möödund nädal alla kasvand. Kakskümmend kolm aastat vana ja nii kiitsakas nagu neljateistkümnene poisslaps. Isegi juuksed on õhukesed, pruunid, pealagi paistab läbi. Ta püüab neid üles puhvida, aga see näitab neid veel õhemana. Nägu on sama kujuga kui sel punasel kuradil tulipunasel kommikarbil, terava lõua ja kõige muu selle juurde kuuluvaga. Tõsijutt, kogu keha on täis teravaid nuppe ja nurki, polegi imeks panna, et ta ei saa oma tite rahustamisega hakkama. Tittedele meeldivad paksud pehmed emmed. Meeldib pugeda näoga teile kaenla alla ja seal magusasti unele suikuda. Suured paksud jalad meeldivad neile ka. Mina juba tean.

      Seks ajaks kui Mae Mobley oli siin ilmas aasta ära eland, oli ta mul kannul, ükskõik kuhu ma ka ei läind. Kell sai viis ja tema oiab kramplikult kinni minu Dr Scholli kingast, lohiseb mul põrandal järel, nuttes ja karjudes, nigu ma enam tagasi ei tulekski. Miss Leefolt põrnitseb mind, nigu oleksin miskit paha teind, aagib karjuva tite minu jala küljest lahti. Mõtlen endamisi, et just sellega riskidki, kui lased teisel inimesel oma võsukesi kasvatada.

      Mae Mobley on nüüdseks juba kahene.Tal on suured pruunid silmad ja meevärvi lokid. Aga tühimik kuklapoolsetes juustes annab juba millestki märku. Mure korral tekib tal samasugune korts kulmude vahele nagu emalgi. Kõik see on peris kena, ainult et Mae Mobley on paksuke. Iluduskuningannat tast küll ei saa. Mõtlen, et küllap miss Leefolt on selle üle kurb, aga ikkagi on Mae Mobley mulle eriti kallis.

      Kaotasin oma poja Treelore’i ainult väheke aega enne miss Leefolti teenistusse asumist. Treelore oli kahekümne neljane. Parim aeg inimese elus. Aga talle lihtsalt ei old antud piisavalt aega siin maamuna peal olla ja elada.

      Tal oli omaette elamine Foley tänaval. Oli ka tõeste kena tüdruk, Frances nimeks, arvan, nad pidasid plaani abielluda, aga poiss oli sellistes asjades pikaldane. Mitte et ta oleks taht kedagi paremat, lihtsalt oli sellist mõtleja tüüpi. Kandis suuri prille ja luges kogu see aeg. Akkas isegi raamatut kirjutama – sellest, mida tähendab olla musta nahavärviga mees ja elada ja töötada Mississippi osariigis. Eldeke, see tegi mind küll uhkeks. Aga ühel õhtal jäi ta Scanlon-Taylori saevabrikus ilja peale, tassis suuri palke veoautoni, pilpad lõikusid kindast läbi. Ta oli liiga väike sedasorti töö jaoks, liiga kõhn, kuid tööd oli ädaste vaja. Ta oli väsind. Sadas. Ta libises laadimisplatvormil, kukkus teele. Traktoriga järelveok ei näind teda ja lömastas ta kopsud enne, kui ta liigutadagi jõudis. Kui mina teada sain, oli ta juba surnd.

      Sel päeval oli kogu maa ja ilm minu jaoks must. Õhk oli must, päike oli must. Lamasin voodis ja vahtsin oma maja musti seinu. Minny tuli iga päev vaatama, kas ma ikka ingan veel, toppis mulle toitu sisse, et elunatukest sees oida. Kolm kuud läks, enne kui aknastki välja vaatsin, et kas maailm ikka veel alles on. Ja olingi üllatund, et minu poisu surmast oolimata käis maailmas elu ikka edasi.

      Viis kuud pärast matuseid iivasin end voodist välja. Panin üll oma valge vormirõiva ja väikse kuldristi uuesti kaela ja läksin teenijaks miss Leefolti juurde, sest tal oli äsja sündind pisitütar. Ent üsna varsti sain aru, et minus on miskit muutund. Üks kibe seeme oli minus kanda kinnitand. Enam ei tun’d ma ennast osavõtlikuna.

      „Aja asjad majas joonde ja siis mine ja tee veidi kanasalatit,” ütleb miss Leefolt.

      Täna on bridžiklubi päev. Iga kuu neljandal neljapäeval. Muidugist oli mul juba kõik valmis – kanasalati tegin valmis ommikul, eile triikisin laudlinad ära. Miss Leefolt nägi ju mind seda kõike tegemas. Aga ta on alles kahekümne kolmene ja talle meeldib end kuulda mulle ütlemas, mida parajaste teha tuleb.

      Juba on tal seljas sinine kleit, mida täna ommikul triikisin, too, mille taljel on kuuskümmend viis plisseevolti, mis nii imepeenikesed, et mu silmad läksid triikimise juures kõõrdi pähe. Põle just palju, mida elus vihkan, ent mina ja see kleit ei saa äste läbi.

      „Ja vaata ette, et Mae Mobley ei tuleks meid segama. Tõesti, olen ta peale tulivihane – rebis mu hea kirjapaberi viieks tuhandeks tükiks ja mul on vaja kirjutada tänukirjad juunioride klubile…”

      Sean paika ühe ja teise ilusa asjakese missi prouadest sõprade jaoks, kvaliteetse kristalli ja õbeserviisi. Miss Leefolt ei piirdu ometi mingi tühipalja kaardilauaga nigu teised prouad. Meie katame laua söögitoas. Seame lauale lina, mis varjab suurt L-tähe kujulist pragu, viime laua keskel trooniva punase lilledest pilgupüüdja puhvetkapile, et põleks näha, kust puit on maha koorund. Miss Leefolt armastab toredust, kui ta pidulikku einet korraldab. Võib-olla ta püüab nii irmsaste seepärast, et maja on väike. See ei ole rikas pere, seda ma tean. Rikkad ei pinguta nii irmsaste.

      Olen arjund noore abielurahva juures töötama, kuid see siin on vist kõikse väiksem maja, kus kunagi töötand olen. Kõigest üks korrus. Proua ja ärra tuba tagapool on normaalse suurusega, kuid pisitütre tuba on tilluke. Söögituba ja tavaline elutuba on omavahel ühenduses. Ainult kaks vannituba – see on kergendus, sest olen töötand majades, kus neid on kuus või seitse. Ainuüksi vetsude puhastamine võtab terve päeva. Miss Leefolt maksab mulle kõigest üheksakümmend viis senti tunnist, vähem kui mulle eelnevatel aastatel makstud on. Kuid pärast Treelore’i surma võtsin vasta, mis pakuti. Minu majaperemees põleks enam kauem oodand. Ja kuigi maja on väike, on miss Leefolt selle nii kenaks teinud kui tal võimalik. Õmblusmasina taga on ta üsna osav. Kui ta ei saa endale miskit uut lubada, ostab sinist riiet ja õmbleb vanale esemele katte pääle.

      Uksekell eliseb. Avan ukse.

      „Tere, Aibileen,”ütleb miss Skeeter, tema on üks noist, kes ka teenijarahvast kõnetavad. „Kuis läheb?”

      „Tere, miss Skeeter. Äste läheb. Taevake, on siin alles palav.”

      Miss Skeeter on tõega pikk ja kuivetu. Juuksed on tal kollased ja lühikeseks lõigatud, ei ulatu õlgadenigi, sest ta laseb aasta läbi endale säbrus lokka teha. Ta on kahekümne kolme ringis, sama vana kui miss Leefolt ja kõik ülejäänud. Paneb oma rahatasku toolile, kügeleb silmapilgu oma riideis. Seljas on tal valge pitspluus, kinni nööbit kui nunnal, jalas madalad kingad, küllap selleks, et ta liialt pikk ei paistaks. Sinise seeliku lukk on lahti unund. Miss Skeeter näeb alati välja nii, nagu keski teine käseks tal miskit selga panna.

      Nüüd kuulen miss Hillyt ja tema ema miss Waltersit sissesõiduteel, annavad signaali. Miss Hilly elab kõigest paar-kolm meetrit eemal, kuid alati saabub ta autoga. Lasen ta sisse ja ta möödub must, nagu oleksin õhk; leian, et nüüd on õige aeg Mae Mobley üles äratada.

      Niipea kui tema tuppa astun, naeratab Mae Mobley mulle ja sirutab oma paksud väiksed käeksed mulle vasta.

      „Juba üleval, pisitüdruk? Miks sa siis ei üüdnud mind?”

      Ta naerab, teeb mõned toredad tantsisklevad sammud, enne kui ma ta voodist välja tõstan. Kallistan teda kõvasti. Pärast minu kojuminekut ei oota teda just palju kallistusi. Ikka ja jälle tulen ommikul tööle ja leian ta oma ällis