Havai jutud. Jack LondonЧитать онлайн книгу.
et ta nägi oma isa, surnud ja maetud, piilumas tema poole Joe Garlandi pilguga.
“Sellest pole midagi,” kuulis ta Dr. Kennedy vaikseid sõnu. “Nad kõik segunesid juba ammustest aegadest. Sa tead seda. Sa oled seda näinud kogu oma elu. Meremehed abiellusid kuningannadega ja sigitasid printsesse ja muud niisugust. Saartel oli see tavaline asi.”
“Kuid mitte minu isaga,” katkestas Percival Ford.
“Palun väga.” Kennedy kehitas õlgu. “Kosmiline jõud ja eluhõng. Vana Isaac Ford oli kitsarinnaline ja muud niisugust, ning ma tean, et sellele pole selgitust, kõige vähem talle endale. Ta ei mõistnud seda rohkem, kui mõistad sina. Eluhõng, see on kõik. Ja ära unusta üht asja, Ford. Vanas Isaac Fordis oli tilk taltsutamatut verd, ja Joe Garland päris selle – selle kõik, kosmilise jõu ja eluhõngu; kui sina pärisid kogu vana Isaaci askeetliku vere. Ja just see, et su veri on külm, kontrollitud ja distsiplineeritud, pole põhjus, miks sa peaksid pahandama Joe Garlandiga. Kui Joe Garland teeb su töö tühjaks, pea meeles, et see on vaid vana Isaac Ford mõlemal pool, kes teeb ühe käega tühjaks oma teise käe töö. Sina oled Isaac Fordi parem käsi, ütleme, et Joe Garland on ta vasak käsi.”
Percival Ford ei vastanud, ning vaikuses lõpetas Dr. Kennedy oma unustatud viski ja soodavee. Eemalt kostis auto käskiv signaal.
“Seal see masin ongi,” sõnas Dr. Kennedy tõustes. “Pean jooksma. Mul on kahju, et sind ehmatasin, ning samal ajal olen rõõmus. Ja tea üht asja, Isaac Fordi taltsutamatu vere osa oli eriti väike ja Joe Garland sai selle kõik. Ja veel üks asi. Kui su isa vasak käsi sind haavab, ära raiu teda küljest. Pealegi on Joe tore poiss. Ausalt, kui ma peaks valima sinu ja tema vahel, kellega üksikul saarel elada, valiksin Joe.”
Väikesed paljasjalgsed lapsed jooksid tema ümber rohus mängides, kuid Percival Ford ei näinud neid. Ta vahtis ikka veel lauljat hau-puu all. Seaside’i sekretär läks mööda, vanusest longates ja oma tõrkuvat jalga vedades. Ta oli elanud Saartel nelikümmend aastat. Percival Ford viipas talle ja sekretär tuli aukartlikult ja imestades, et Percival Ford teda märkas.
“John,” ütles Ford, “tahan, et sa räägiksid mulle midagi. Kas sa ei istuks?”
Sekretär istus kohmakalt, uimane ootamatust aust. Ta pilgutas teisele silmi ja pomises: “Jah, sir, tänan.”
“John, kes on Joe Garland?”
Sekretär vahtis teda, pilgutas silmi, köhatas kurgu puhtaks ega ütelnud midagi.
“Jätka,” käskis Percival Ford. “Kes ta on?”
“Sa teed nalja, sir,” õnnestus teisel ütelda.
“Olen täiesti tõsine.”
Sekretär põrkas temast eemale.
“Sa ei taha öelda, et sa ei teadnud?” küsis ta, ning ta küsimus oli ise vastuseks.
“Ma tahan teada.”
“Noh, ta on…” John katkestas ja vaatas abitult ümberringi. “Kas sa parem ei küsiks kelleltki teiselt? Kõik arvasid, et sa tead. Me alati arvasime…”
“Jah, jätka.”
“Me arvasime alati, et sa sellepärast olidki tema vastu.”
Isaac Fordi fotod ja miniatuurid tunglesid ta poja ajus ning Isaac Fordi vaimud paistsid õhus millelegi vihjavat.
“Soovin sulle head ööd, sir,” kuulis ta sekretäri ütlemas, ning nägi teda eemale lonkavat.
“John,” hüüdis ta järsku.
John tuli tagasi ja seisis tema lähedusse, silmi pilgutades ja närviliselt huuli niisutades.
“Sa pole mulle veel vastanud, sa tead.”
“Oh, Joe Garlandi kohta?”
“Jah, Joe Garlandi kohta. Kes ta on?”
“Ta on sinu vend, sir, kui mina ei ütleks seda, kes siis peaks seda tegema.”
“Tänan, John. Head ööd.”
“Ja sa ei teadnud?” küsis vana mees, kes tahtis nüüd viivitada, kui raske hetk oli möödas.
“Tänan, John. Head ööd,” kõlas vastus.
“Jah, sir, tänan, sir. Arvan, et hakkab vihma sadama. Head ööd, sir.”
Selgest taevast, mida täitsid vaid tähed ja kuuvalgus, langes vihma, nii puhast ja hõredat, aurutaoliselt peent. Keegi ei teinud sellest väljagi; lapsed mängisid edasi, joostes paljajalgselt üle rohu ja hüpates liiva sisse; ning paari minutiga oli see möödas. Kagus joonistas Diamond Head, must laik, teravalt oma kraatrisuud tähtede taustal. Uniste vaheaegade järel heitis laine oma vahtu üle liiva rohule, ning kaugel eemal võis näha musti ujujatetäppe kuuvalgel. Lauljate hääled, kes laulsid valssi, vaibusid; ning vaikuses, kusagilt puude alt, kostis naise naeru, mis oli armuhüüdeks. See ehmatas Percival Fordi ja meenutas talle dr Kennedy fraasi. Kaugemal kanuude juures, mis lebasid maaletõmmatult liival, nägi ta mehi ja naisi, kanakasid, rammetult nõjatumas nagu lootosesööjaid, naisi valgetes holokudes; ja ühe niisuguse holoku vastas nägi ta kanuu tüürimehe tumedat pead puhkamas naise õlal. Veel kaugemal, kus liivariba kaugenes laguuniringiks, nägi ta meest ja naist kõrvuti kõndimas. Kui nad liginesid valgustatud lanaile, nägi ta naise kätt liikumas oma pihale ja sealt mehe kätt ära tõmbamas. Ja kui nad temast möödusid, noogutas Percival Ford kaptenile, keda ta tundis, ning majori tütrele. Eluhõng, see oli see külluslik fraas. Ja jälle, tumeda algarobapuu alt, kostis naise naer, mis oli armuhüüe, ja tema toolist mööda, teel voodisse, juhtis tõrelev jaapanlannast hoidja paljasjalgset poisikest. Lauljate hääled alustasid vaikselt ja sulavalt Havai armulaulu, ning ohvitserid ja naised, üksteist emmates, libisesid ja keerlesid lanail; ning veel kord naeris naine algarobapuu all.
Ja Percival Ford tundis kõigest vaid pahameelt. Teda ärritas naise armunaer, tüürimees, kes toetas pead valgele holokule, paarid, kes kõndisid rannal, ohvitserid ja naised, kes tantsisid, ja lauljate armastusest laulvad hääled, ning ta vend, kes laulis koos nendega hau-puu all. Naine, kes naeris, ärritas teda eriliselt. Temas tekkis kummaline mõtterida. Ta oli Isaac Fordi poeg, ning mis oli juhtunud Isaac Fordiga, võis juhtuda ka temaga. Ta tundis oma põskedel kerget kuuma puna sellest mõttest ning tundis teravat häbitorget. Teda hirmutas, mis ta veres peitus. See oli, nagu saaks ta äkki teada, et ta isa oli olnud pidalitõbine ja et ta enda veri võis kanda midagi sellest kohutavast haigusest. Isaac Ford, tõsine Issanda teener – vana silmakirjatseja! Mis eristas teda igast juhutöölisest? Uhkuse maja, mille Percival Ford oli ehitanud, oli ta silme all kokku varisemas.
Tunnid möödusid, sõjaväelased naersid ja tantsisid, pärismaalaste ansambel mängis edasi ja Percival Ford maadles äkilise ja kõikehõlmava probleemiga, mis oli talle sülle langenud. Ta palvetas vaikselt, küünarnukk laual, pea käele langetatud, paistes väsinud pealtvaatajana. Tantsude vahepeal sähvisid sõjaväelased ja naised ja tsiviilisikud tema ümber ja sumisesid seltskondlikult, ja kui nad läksid tagasi lanaile, jätkas mees jälle oma maadlust, kuhu ta oli sellega jäänud.
Ta hakkas kokku lappima oma purunenud ideaali Isaac Fordist, ning tsemendina kasutas ta kavalat ja peent loogikat. Niisugust kasutatakse egoistide ajulaboratooriumides, ning see töötas. Oli ilmselge, et ta isa oli tehtud paremast materjalist, kui need tema ümber; kuid siiski oli vana Isaac olnud vaid teel sinna, kuhu tema, Percival Ford, oli jõudnud. Selle tõenduseks rehabiliteeris ta oma isa ja samal ajal ülendas iseennast. Ta kõhn väike ego paisus tohutute mõõtmeteni. Tal oli küllalt suurust, et andestada. Ta õhetas sellest mõttest. Isaac Ford oli olnud suur, kuid tema oli suurem, sest ta suutis andestada Isaac Fordile ja isegi seada ta oma mälestuses pühale paigale, kuigi see paik polnud enam päriselt nii püha, nagu see oli olnud. Ta kiitis ka heaks, et Isaac Ford oli ignoreerinud oma kõrvalehüppe tulemust. Noh, hüva, ka tema võis seda ignoreerida.
Tants oli lõppenud. Ansambel oli lõpetanud “Aloha Oe” ja valmistus koju minema. Percival Ford plaksutas jaapanlasest teenrile käsi.
“Ütle sellele mehele, et ma tahan temaga rääkida,” sõnas ta, näidates Joe Garlandile. “Ütle