Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast. Daniel GolemanЧитать онлайн книгу.
kontseptsiooni mõistes ei tähenda osavõtlikkus lihtsalt kaasa elamist kellelegi teisele või heategevust kellegi teise jaoks. See hõlmab ka meid endid. Kord aastaid tagasi ütles ta psühholoogide rühmale: „Inglise keeles on vajaka üks sõna – osavõtlikkus enda suhtes.” 75. Selleks et viljeleda ehtsat osavõtlikkust, on meil vaja võtta vastutus ka enda eest hoolitsemise eest ja tunda muret igaühe kannatuste pärast, kaasa arvatud meie endi omad.
San Francisco Civic Auditoriumi lava taga seistes tekkis dalai-laamal väike puhkehetk: ta ootas linnapead, kel tuli teel ametlikule tervitamistseremooniale väike viivitus ette. Tema ümber sõelus hulganisti tähtsaid isikuid, kuid dalai-laama siirdus otsejoones ühe lavatöölisega lobisema.
Kui külm sõda hakkas vaibuma, külastas dalai-laama Kremlis Gorbatšovi. Kuulsin, et kui ta suurde ja uhkesse Kremli paleesse sisenes, jäi ta seisma ja läks ukse kõrval seisva valvuri kätt suruma. Valvur ütles, et see oli esimene kord tema 25-aastase uksel seismise aja jooksul, mil keegi tähtis isik talle üldse tähelepanu pööras.
Olen ikka ja jälle sellele tunnistajaks olnud: dalai-laama kohtleb kõiki võrdselt. Ta ise sõnab selle kohta nii: „Olgu tegu kõrgete ametnike või kerjustega – erinevust pole, ei mingit vahetegemist. ”Ta näitab meile eeskuju, kuidas üks inimene peab teisest hoolima; tema käitumine põhineb arusaamal, et inimesed on etnilise rühma või rahvuse, religiooni, soo ja muudele erinevustele vaatamata sellest allapoole jääval tasandil suurel määral ühesugused. Tegu on teisejärguliste erinevustega – allpool seda tasandit oleme lihtsalt inimolendid, ütleb dalai-laama.
Meie tunnetus enese tähtsusest võib olla edasiseks tõkkeks meie vahel. Ta tajub seda teravalt omaenda rollis dalai-laamana.
„Kui ma ringi kõnnin ja ütlen inimestele, et olen Tema Pühadus dalai-laama,” sõnab ta, jäljendades olekuga pompoosset ülespuhutud isikut, „siis olen vangis, lõksus. See tekitab barjääri – siis ma olen täiesti üksi. Seepärast ütlen ma alati, et olen lihtsalt üks inimolend. Siis ei ole barjääri.”
Kord kui kohtusime, oli dalai-laama hiljuti külastanud oma sõpra dr Aaron Becki, kes oli üllitanud raamatu „Prisoners of hate“ („Vihkamise vangid“). Raamatust rääkides märkis ta: „Kui mina rõhutaksin, et olen XIV dalai-laama, oleksin samuti vang!” „Tunne, et oled eriline, on teatud enesepettuse vorm,” lisas ta.
Ta ütleb kuulajaskonnale: „Ärge mõelge minust kui kellestki erilisest või võõrast. Ükskõik, kas ma räägin vähestele inimestele või tuhandetele, pean ennast ja neid samaväärseteks – meil on samad emotsioonid, sama keha. Siis tunneme lähedust.”
Ükskõik kuhu ta läheb, rõhutab dalai-laama seda sõnumit: hoolimata välistest erinevustest oleme sarnased, meie süda ja mõistus töötavad ühtemoodi. Ta sunnib meid takka, et me näeks inimkonna ühtekuuluvust – tema sõnul seda, et „me oleme kõik õed ja vennad,” meil on ühised tavavajadused ning seega on „nende huvi minu huvi“. Iga olend on põhiliselt samasugune. Igaühel on õigus olla õnnelik ja kannatustest üle saada.
Ta ütleb, et arusaamine sellest, et inimeseks olemine ühendab meid, annab meile osavõtlikkuse igaühe vastu. Tolerants kehtib kõikjal, kõige suhtes, mis meid lahutab. Näiteks hõlmab see ka seksuaalset orientatsiooni – seni kui inimesed ei tee halba ja on ohutud, ei tohiks selle põhjal kedagi diskrimineerida, ütles ta. „See on inimese enda otsustada.”
Mis on see alus, mis meid hoolimata ilmselgetest erinevustest ühendab?
„Oma õnneotsingute ja kannatuse vältimise osas oleme me kõik põhimõtteliselt sarnased ja seetõttu võrdsed. Hoolimata omadustest, mis meid eristavad – rass, keel, religioon, sugu, rikkus ja palju muud – oleme inimeseks olemise mõttes kõik võrdsed.“
Inimesed üle kogu maailma imetlevad dalai-laamat sellepärast, et ta kehastab selliseid omadusi nagu malbus, parandamatu optimism ja osavõtlikkus. Aga kes inspireerib teda ennast kõige enam, küsisin.
Esimene isik, keda ta nimetas, on Shantideva, 8. sajandi India mõttetark, kelle tekstist „Teejuht Bodhisattva elulaadi“ dalai-laama sageli räägib. See juhatus kirjeldab üldjoontes eetilise distsipliini ja vaimse treeningu täielikku programmi, mille eesmärgiks on jõuda piiramatu osavõtlikkuseni.
Ehkki tekst on mõeldud tolle varase ajastu munkadele, kehtivad selle põhimõtted suures osas tänapäevalgi. Dalai-laama visioon, näiteks inspiratsioon alustada meie sisemise maailma reformimisest, näib peegeldavat seda teksti. Ent ta on teadlik, et sellesama eesmärgini võib jõuda paljusid teid pidi.
„Olete kuulnud „Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast”, ütleb Jeesus Matteuse evangeeliumis 5:43-48, lisades: „Aga ma ütlen teile üht: armasta oma vaenlast ja palveta oma kiusajate eest: ainult nii saate meie taevase Isa lapseks, sest taevane Isa laseb päikest tõusta ja vihma sadada nii heade ja õigete kui ka kurjade ja ülekohtuste peale.”
Kohtumisel kristlike mõtlejatega Londonis anti dalai-laamale see katkend uue testamendi neljast jutlusest ja paluti tal seda oma vaimsest vaatenurgast kommenteerida. See ettekirjutus, ütles dalai-laama rühmale kristlastele, tõi talle meelde Shantideva küsimuse: „Kui sa ei väljenda osavõtlikkust oma vaenlase vastu, siis kelle vastu saad sa seda üles näidata?”
Shantideva selgitab, et kui te suudate vaenlastesse selliselt suhtuda, saavad neist „teie parimad vaimsed õpetajad”, sest nad annavad teile võimaluse täiustada selliseid omadusi nagu tolerants, kannatlikkus ja mõistmine.
Selline osavõtlikkuse tase kõnetab kõrgemat tasandit, mitte seda, mis oleks enamikule meist nii lihtsalt teostatav. Vaenulikkus nende vastu, kes meile kahju põhjustavad, on loomulik reaktsioon. Ja seepärast, nagu lisab dalai-laama, ei pane meid muutuma vaid see, kui öeldakse, et armasta oma vaenlast.
Ent ikkagi saavad selle osaliseks, mida dalai-laama nimetab „tõeliseks” osavõtlikkuseks, eranditult kõik, mitte ainult need, kes meile meeldivad. Ta pakub selle välja ideaalina, eesmärgina, mille poole me saame liikuda.
Isegi meie vaenlased „on ikkagi inimkonna osa”, ütleb dalai-laama. „Nad on tegelikult meie vennad ja õed, seega peame nende eest hoolitsema. Ning meie tulevik sõltub otseselt või kaudselt nendest.”
Tegu on kõrgele seatud latiga. Selline tõeline osavõtlikkus läheb kaugemale meile loomuomasest kalduvusest soosida inimesi geneetilise läheduse või pinnapealse sarnasuse põhjal. Dalailaama arusaama kohaselt on see, kui ütleme, et „ma armastan omaenda sugulast, minuga ühte usku või värvi või ühel maal elavaid inimesi”, vildakas suhtumine, mis piirab meie armastust.
Ent ta jääb kindlaks selles osas, et õige suhtumise korral saame tavaarmastuse tasandilt kujundada välja mittekallutatud universaalse armastuse, mille puhul „me ei hooli kellegi usutunnistusest või rahvusest või sotsiaalsest seisundist – kui nad on inimolendid, siis on nad meie vennad ja õed”.
Dalai-laama saab aru, et paljude jaoks meist tundub sellise globaalse hoolivuse või osavõtlikkuse ideaal tühipalja soovina. See osa tema nägemusest tundub pürgimusena, mis pole kergesti saavutatav.
Ent praktilisemalt asjale vaadates seame alati sammud selles suunas, kui seisame vastakuti kellegi kannatusega ja tõttame appi hoolimata sellest, kas me tunneme teda või mitte. Meie osavõtlikkusest ajendatud tegevus ei olene tingimisest – see ei sõltu sellest, kuidas keegi on meid kohelnud, ega ka sellest, kas meil on mingi suhe. Kui näeme kedagi kannatamas, siis teeme, mida suudame.
Kuuekümnendatest aastatest pärineva rokkhümni koor nõudis: „Püüdke üksteist armastada kohe nüüd”. Võtmesõnaks on siin „püüdke”. See pole sugugi nii lihtne, eriti koos käsuga „kohe nüüd”. Armastust ei saa käsu peale tellida – see tundub pärinevat narkootikumide fantaasiamaailmast (ja kuuekümnendatel aastatel võis see sõna otseses mõttes nii ka olla).
Kuid dalai-laama väidab, et kui võtta seda püüdlusena, esindab selline avameelsus eesmärki, mille poole saame järk-järgult pingutades liikuda. Dalai-laama näeb asja järgnevalt: „Majanduses teeme muutuste ja kasvu ootel viie- ja kümneaastaseid plaane. See on hea.