Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast. Daniel GolemanЧитать онлайн книгу.
kõiki neid ärevuse tunnuseid, mis andsid märku turvamata tsooni kaldumisest.
Selle meetodi taga on Columbia ülikooli neuroteadlase Kevin Ochsneri avastused. Vabatahtlikele näidati aju skännimise ajal mitmesuguseid fotosid, alates naise hirmunud nutust kuni beebi naeruni.
Katsealuste aju emotsioonikeskused aktiveerisid otsekohe vooluringi iga tunde puhul, mida nägu fotol väljendas.
Ent seejärel palus teadlane vabatahtlikel mõelda fotodel kujutatust teisiti, vähem erutunult: võimalik, et naine nuttis laulatusel, mitte matusel. Sellisel puhul toimus ajus hämmastav muutus: emotsioonikeskustel kadus energia, sest nüüd aktiveerusid kõrgemal prefrontaalses korteksis olevad vooluringid – need, mis on mõeldud kaalutlemiseks.
Paar otsustas proovida samasugust meetodit – oma tunnetest teadlik olemist –, et saada kontrolli alla halvav kohene turvatundeta tsooni kaldumise reaktsioon. Kui nad tunnevad ära ajendi, mis sunnib neid tegutsema, ent peatuvad siis, et mõelda tagajärgedele ja tulla välja paremate alternatiividega, pakub see neile enam sisemisi valikuid teineteise kohtlemisel.
Selliste tormitsevate tunnete puhul, ütleb dalai-laama, on abi sellest, kui mõistame, mis juhtub asjade kumuleerumise faasis. See kõik toimub vaid sekundi murdosa jooksul ja jääb tavaliselt märkamatuks.
Kui me suudame sellise akumuleerumise oma teadvusesse tuua, siis saame vaimse jalgealuse, mis võimaldab meil kiiresti lahendada midagi, mis meid muidu hiljem emotsionaalselt destruktiivselt kaaperdaks. Või vähemalt oleme siis suutelised märkama, kuidas me end kaaperdamise protsessis tunneme, samuti oma ajendite negatiivseid tagajärgi. Ning juhul kui meil on õnne (või kogemust), siis saame end edaspidi peatada ja muuta seda, mida me ütleme, või teha midagi paremuse suunas.
Abi on sellest, kui saame teadlikuks sellise emotsiooni nagu viha provotseerimise ja oma reageeringu vahelisest ajavahemikust. Sama kehtib ka tavalisemate pingete puhul, siis kui ohime-puhime ja teeme midagi vaid kohuse- ja vastutustundest.
Paus aitaks meil jõuda selgusele, millal on ajendid ja ohkimine õigustatud ja millal on tähtsamad kohustused ja vastutustunne.
Ekman märgib: „Mõnel inimesel on see ajavahemik suur, mõnel väike.” Selle ajavahemiku pikendamine aitab meil paremini oma destruktiivseid emotsioone ohjata ja elus paremaid otsuseid teha.
Ta lisab: „See pole kerge, kuna emotsioonid tekkisid selleks, et panna meid kohe reageerima, ilma et me sellele teadlikult mõtleksime.”
Abi võib olla sellest, kui häälestume oma destruktiivsete emotsioonide tundmisele ajal, mil nad meie kehas tekkivad. Kui me näiteks millegi üle nördimust tunneme, kas tajume siis iiveldust? Kas meile tulevad pähe teatud tuttavad mõtted? Ükskõik millised signaalid ka poleks, saame neid kasutada kui teatud vaimset radarit.
Kui me saame tuttavamaks sellega, kuidas pöörata oma tähelepanu emotsioonide kaaperdamiseni viivale ahelale, peaksime järk-järgult paremini hakkama saama sellega, et tabame end õigel hetkel. Ja üsna sageli laseb juba lihtsalt nende signaalide märkamine neil vaibuda.
Ärksuse tipul näpistatakse emotsiooni alge ära juba samal hetkel, mil saame aimu sellest, mis meid segab – sel juhul peatame impulsi juba enne, kui see võimust võtab. Üks sellise arengu proovilepanekuid, ütleb dalai-laama, saabub siis, kui te satute vastakuti mõne vaenuliku inimesega, kuid jääte ise rahulikuks ja suudate kasutada oma läbinägelikkust mõistmaks, miks keegi end sel moel tunneb, selle asemel et valla päästa vihased vastuväited.
Üks Ameerika indiaanlaste lugu räägib isast, kes ütleb pojale: „Minu südames võitleb kaks hunti. Üks neist on vägivaldne ja ohtlik, teine tulvil soojust ja hoolivust.”
Poeg küsib: „Kumb hunt võitjaks jääb?”
Vastus on järgmine: „See, keda ma toidan.“
Seda lugu kuuldes osutas dalai-laama, et kui ümbritseda paheliselt agressiivsed koerad rahulike koertega, siis isegi neis toob see välja rahumeelse poole. Midagi sarnast juhtub ka inimesega, lisas ta, osutades meetoditele, mis tutvustavad meid aina enam tervete emotsioonidega.
Ükskõik kus me emotsionaalsel kaardil kipume paiknema, oleme kõik suutelised konstruktiivsemaid emotsioone kultiveerima, räägib meile dalai-laama. Ja ta lisab: „Me muutume siis palju õnnelikumaks. Seda näitavad teadusuurimused.”
Teadus räägib, et meie emotsioonid on teatud määral fikseerunud, söövitatud inimloomuse olulise osana aju vooluringi. Kuigi looduslik valik on meid õnnistanud kahe küljega, on kultuuri, perekonna ja meie endi kohus toetada altruistlikku, mitte isekat poolt.
Ehkki meie võimuses pole kontrollida seda, millal me tunneme viha või hirmu, ega ka seda, mil määral me seda tunneme, oleme siiski suutelised saavutama mõningast kontrolli selle üle, mida me nende emotsioonide küüsis teeme. Kui suudame välja arendada sisemise radari emotsionaalse ohu jälgimiseks, siis saame niisuguse valiku tegemise mehhanismi, mida dalai-laama soovitabki meil omandada.
Kui küsisin, kuidas me selle muutusega hakkama saame, pakkus ta välja ühe meetodi: seada kahtluse alla oma destruktiivsed vaimsed harjumused. Isegi kui kurvastamine võib olla veidi õigustatud, kas pole meid häirivad emotsioonid siiski kaugelt proportsioonist väljas? Kas sellised tunded on tuttavad, sest nad ilmuvad ikka ja jälle? Kui nii, siis oleks mõtet selliste ennasthävitavate harjumuslike mõtete üle suurem kontroll saada.
Nagu näitas Columbia ülikoolis tehtud uurimus, tundub selline strateegia virgutavat aju prefrontaalseid osasid nii, et need seisavad oma vooluringiga vastu esmastele tugevate negatiivsete emotsioonide limbilistele signaalidele. Nagu oleme näinud, tuleb see vooluring mängu suure hulga meetodite puhul, kaasa arvatud arupidamisstrateegia puhul, mida kasutab dalai-laama ja mis käsitleb negatiivseid ajendeid ja tundeid.
Mitte igaüks ei poolda mõtiskelu kõikuvate tunnetega tegelemiseks nii meelsasti, nagu seda teeb dalai-laama. Ent me võime katsetada väga paljusid lähenemisi alates tähelepanelikkusest kuni psühhoteraapiateni. Dalai-laama tundub ütlevat, et igasugune meetod, mille leiame ja mis aitab vähendada meie destruktiivsete emotsioonide jõudu, sobib igati.
Dalai-laama on pikka aega pidanud dialoogi ajuteadlastega, kes uurivad, kuidas inimese emotsionaalseid reaktsioone ohjavat vooluringi saab harjutamise teel tugevamaks muuta. Neuroplastilisus – viis, kuidas kogemus meie aju uuesti ümber seadistab – tähendab, et oleme suutelised oma emotsionaalseid harjumusi teadliku pingutusega ümber harjutama, muutes neuronite mustreid.
„Sisemise maailma suurema ohjamise harjutamine jääb igaühe jaoks võimaluseks, mis vähendab selliseid destruktiivseid emotsioone nagu viha, hirm ja kahtlus. Näiteks tähendab see õppimist, kuidas olla tähelepanelik negatiivsete mõtete suhtes, puudutagu need siis teid ennast või karme otsuseid inimeste suhtes teie elus, ja muudab neid kahjutuks. See võib tähendada ka õppimist, kuidas kurbusest kiiremini üle saada.“
Dalai-laama soovitab ka preventiivset taktikat – minimeerida emotsionaalsete pursete põhjuseid. Mitte niivõrd neid vallandavate inimeste ja olukordade näol, vaid pigem põhjapaneva ärahoidmise teel: paljud probleemid on tingitud meie suhtumistest.
Lihtne segadus meie tunnetekeerise puhul – mida võimendab meie ähmane mõtlemine – võib jätta meid teadmatusse selles osas, kus me oma sisemaailmas parajasti asume ja mida tahame. Siin võiksime kaardi appi võtta.
Dalai-laama kujutleb, et sellist sisemist eneseohjamise õppereisi võiks ühel päeval juhtida kaart – kaart, mis oleks sama hästi põhjendatud ja selge nagu lennuliinide omad, mis ütlevad, et lennul New Yorgist Frankfurti tuleb ümber istuda lennule, mis suundub edasi New Delhisse. Sellise sisemise rännu lõpp-punktiks oleks osavõtlikkus. „Samamoodi nagu kaardil on võimalik leida tee Delhist New Yorki,” ütles dalai-laama, „peaks see kaart näitama takistusi teel osavõtlikkuseni ja seda, mis selle kasvamisele kaasa aitab.”
Dalai-laama julgustab igaüht aktiivsemalt oma teadvusega tegelema. Nende jaoks, kes soovivad seda teha, näeb ta vaimusilmas sisemist „teadvuse kaarti”, mis annab meile teada maa asupaiga meie vaimsel maastikul (eriti emotsioonide pööristes) et saaksime kaardistada oma