Krahv Monte-Cristo. 4. osa. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.
järele, keda esimene oli maininud. Aga Barrois oli kõike pealt kuulnud, oma isanda soovi ära aimanud ja juba teele läinud.
Siis laskis kuninglik prokurör teatada oma abikaasale, et too tuleks üles.
Veerand tunni pärast olid kõik koos halvatu toas ja ka teine notar oli kohale jõudnud.
Paari sõnaga jõudsid kaks ametiisikut kokkuleppele. Noirtier’le loeti ette mittemidagiütlev tavaline testamendivorm. Et nüüd asuda tema mõistuse seisundi kindlakstegemisele, ütles esimene notar tema poole pöördudes:
“Kui tehakse testamenti, härra, siis tehakse seda kellegi kasuks.”
“Jah,” pilgutas Noirtier.
“Kas te teate, kui suur on teie varandus?”
“Jah.”
“Ma nimetan teile järk-järgult suurenevaid arve. Te peatate mind, kui olen jõudnud selleni, mida peate oma varanduse suuruseks.”
“Jah.”
Ülekuulamine oli omajagu pidulik. Iial pole mõistus pidanud nii silmanähtavat võitlust mateeria vastu. Ja kui see vaatemäng polnud ülev, nagu me tahaksime väita, siis põnev oli ta igatahes.
Koik seisid ringis Noirtier’ ümber. Teine notar oli istunud laua taha ja oli valmis kirjutama. Esimene notar seisis Noirtier’ ees ja küsitles teda.
“Teie varandus ületab kolmsada tuhat franki, kas pole nii?” küsis notar.
Noirtier andis märku, et jah.
“Kas teil on nelisada tuhat franki?” küsis notar. Noirtier pilk jäi liikumatuks.
“Viissada tuhat?”
Sama liikumatus.
“Kuussada tuhat? Seitsesada tuhat? Kaheksasada tuhat? Üheksasada tuhat?”
Noirtier andis märku, et jah.
“Teie varandus on üheksasada tuhat franki?”
“Jah.”
“Kinnisvaras?” küsis notar.
Noirtier andis märku, et ei.
“Riigivõlapaberites?”
Noirtier andis märku, et jah.
“Kas need riigivõlapaberid on teie valduses?”
Barrois’le heidetud pilk saatis toast välja teenri, kes tuli hetke pärast tagasi, käes väike laegas.
“Kas te lubate, et me selle laeka avame?” küsis notar. Noirtier andis märku, et jah.
Laegas avati ja leiti sealt üheksasaja tuhande frangi eest riigivõlapabereid.
Esimene notar andis need paberid ükshaaval teisele notarile; summa klappis sellega, mida oli öelnud Noirtier.
“Nii see on,” ütles notar. “Vaieldamatult on härra Noirtier’ mõistus täiesti korras.”
Pöördudes siis halvatu poole, ütles ta:
“Teil on siis üheksasaja tuhande frangi eest kapitali, mis peaks teile aastas andma, arvestades selle paigutusviisi, umbkaudu nelikümmend tuhat livri puhastulu?”
“Jah,” pilgutas Noirtier.
“Ja kellele te soovite selle varanduse jätta?”
“Selles pole mingit kahtlust,” ütles proua de Villefort. “Härra Noirtier armastab ainult oma pojatütart, preili Valentine de Villefort’i. Tema hoolitseb juba kuus aastat oma vanaisa eest, hoolitsemisega on ta suutnud võita oma vanaisa kiindumuse, ma ütleksin koguni, et tänu. Niisiis oleks igati õiglane, kui ta saaks tasu oma andumuse eest.”
Noirtier’ silmis välgatas, otsekui poleks ta end petta lasknud proua de Villefort’i võltsist heakskiidust tema oletatavatele kavatsustele.
“Te soovite siis jätta, need üheksasada tuhat franki preili Valentine de Villefort’ile?” küsis notar, kes arvas küll, et tal tuleb see klausel vaid kirja panna, kuid ta tahtis kindel olla Noirtier’ nõusolekus ja et seda nõusolekut kinnitaksid kõik selle kummalise stseeni tunnistajad.
Valentine oli astunud sammu tahapoole ja nuttis vaikselt. Rauk silmitses teda natuke aega ääretult hella pilguga, siis pöördus notari poole ja pilgutas väga tähendusrikkalt.
“Ei,” imestas notar. “Te ei tee siis preili Valentine de Villefort’i oma ainupärijaks?”
Noirtier andis märku, et ei.
“Ega te ei eksi?” küsis notar jahmunult. “Kas te ütlete kindlalt ei?”
“Ei, ei,” pilgutas Noirtier.
Valentine tõstis pea. Ta oli rabatud, mitte pärandusest ilmajäämise pärast, vaid et ta oli põhjustanud tundmusi, mis võisid sellisele teole tõugata.
Aga Noirtier vaatas teda nii armastava pilguga, et Valentine hüüatas:
“Kallis vanaisa, ma näen, et sa võtad mult ära ainult varanduse, aga südames armastad sa mind endist viisi?”
“Muidugi, kindlasti,” ütlesid halvatu silmad, vajudes kinni ilmega, milles Valentine’il oli võimatu kahelda.
“Aitäh, aitäh,” pomises neiu.
Valentine’i ilmajätmine pärandusest oli aga äratanud proua de Villefort’i südames ootamatu lootuse. Ta astus rauga juurde. “Te jätate siis varanduse oma pojapojale Édouard de Villefort’ile, kallis härra Noirtier?” küsis ema.
Rauk pilgutas kohutavalt ägedalt. See väljendas peaaegu viha.
“Ei?” ütles notar. “Kas siis teie härra pojale, kes siin on?”
“Ei,” vastas rauk.
Kaks notarit vaatasid teineteisele jahmunult otsa. Villefort ja ta naine tundsid, kuidas nad punastasid – üks häbist ja teine vihast.
“Aga mida me oleme sulle ometi teinud, vanaisa?” küsis Valentine. “Sa ei armasta meid enam?”
Rauga pilk libises kiiresti pojalt miniale ja jäi sügava hellusega pidama Valentine’il.
“Kui sa mind armastad, vanaisa, katsu siis nüüd seostada oma armastust sellega, mida sa praegu teed,” ütles Valentine. “Sa tunned mind, sa tead, et ma pole iial sinu varandusele mõelnud. Pealegi räägitakse, et ma olen juba ema päranduse tõttu rikas, liiga rikas. Seleta siis ometi.”
Noirtier vaatas põleva pilguga Valentine’i kätt. “Mu käsi?” küsis Valentine.
“Jah,” pilgutas Noirtier.
“Tema käsi!” kordasid kõik juuresolijad.
“Ah, härrad, te näete isegi, et kõik on kasutu. Mu õnnetu isa on hull,” ütles Villefort.
“Oo!” hüüatas äkki Valentine. “Ma mõistan. Küsimus on minu abiellumises, eks ole, vanaisa?”
“Jah, jah, jah,” kordas rauk kolm korda, ja iga kord, kui ta laud tõusid, sähvis nende alt välk.
“Sa oled meile pahane selle abielu pärast, eks ole?”
“Jah.”
“Aga see on ju absurdne,” ütles Villefort.
“Vabandust, härra,” ütles notar, “vastupidi, kõik on väga loogiline ja seos on täiesti mõistetav.”
“Sa ei taha, et ma abiellun härra Franz d’Epinay’ga?”
“Ei, ma ei taha seda,” ütlesid rauga silmad.
“Ja te jätate oma pojatütre pärandusest ilma,” hüüdis notar, “sest teile on see abielu vastumeelt?”
“Jah,” vastas Noirtier.
“Ühesõnaga, kui seda abielu ei tuleks, jääks ta teie pärijaks?”
“Jah.”
Rauga ümber sugenes sügav vaikus.
Notarid