Krahv Monte-Cristo. 6. osa. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.
teid lõplikult?” ütles Eugénie. “Mida te tahate sellega öelda. Ma ei mõista.”
“Seda parem, mulle jääb vähemalt üks lootusekiir. Kuulake.”
“Ma kuulan,” ütles Eugénie, vaadates nii teravalt isale otsa, et see pidi kõvasti pingutama, et mitte silmi maha lüüa neiu võimuka pilgu ees.
“Härra Cavalcanti abiellub teiega,” jätkas Danglars, “ja teiega abielludes toob kaasa kolm miljonit kaasavara, mille ta paigutab minu juurde.”
“Väga tore!” ütles Eugénie ülima põlgusega, silitades oma kindais käsi.
“Te mõtlete, et ma võtan teilt ära need kolm miljonit?” sõnas Danglars. “Mitte sugugi, need kolm miljonit on määratud selleks, et teha neist vähemalt kümme. Mui õnnestus saada koos ühe oma ametivennaga, pankuriga, kontsessioon raudtee ehitamiseks, see on ainus tööstusharu, mis meie päevil pakub muinasjutulisi võimalusi kiireks eduks, samasuguseks eduks, nagu saavutas kunagi meie armsate pariislaste, nende igavesti ammuli sui vahtijate ärimeeste tõttu Law oma fantastilise Mississippi-tehinguga. Minu arvestust mööda on vaja osta miljondik raudteed, nagu omal ajal osteti arpaan uudismaad Ohio kallastel. See on hüpoteekmahutus, mis on progress, nagu te näete, sest sel puhul saab vähemalt kümme, viisteist, sada livri rauda oma raha vastu. Ühesõnaga, ma pean nädala jooksul oma arvel välja panema neli miljonit! Need neli miljonit, ma ütlen teile, toovad sisse kümme või kaksteist.”
“Aga selle külaskäigu ajal, mis ma teile eile tegin, härra, ja mida te mäletate,” ütles Eugénie, “nägin ma teid inkasseerimas, see on ju see õige termin, eks ole, viis ja pool miljonit? Te isegi näitasite mulle seda kahel pangatšekil ja imestasite, et nii väärtuslik paber ei pimestanud mu silmi nagu välgusähvatus.”
“Jah, aga need viis ja pool miljonit ei kuulu sugugi mulle ja on vaid tõendiks usaldusest, mida minu vastu tuntakse. Minu kui rahvapankuri kuulsus on äratanud usaldust varjupaikade juhtkonnas. Igal muul ajal ei kõhkleks ma seda raha kasutada, aga praegu on minu suured kaotused üldiselt teada, ja nagu ma teile ütlesin, hakkab krediit kokku tõmbuma. Varjupaikade juhtkond võib iga hetk nõuda oma raha, ja kui ma olen seda siis millekski muuks kasutanud, pean ma tegema häbistava pankroti. Ma ei põlga ära pankrotte, uskuge mind, neid pankrotte, mis rikastavad, aga mitte neid, mis laostavad. Kui teie abiellute härra Cavalcantiga ja mina saan oma käsutusse kolm miljonit kaasavara või kui usutakse, et ma need saan, muutub mu krediidivõimalus kindlamaks ja minu viimase paari kuu jooksul kuristikku langenud varandus, mille on mu jalgade alla õõnestanud arusaamatu fataalsus, on jälle kindlal alusel. Kas te mõistate mind?”
“Täiesti. Te panete mu panti kolme miljoni eest, on nii?”
“Mida suurem on summa, seda meelitavam see on. See annab teile ettekujutuse teie väärtusest.”
“Tänan. Veel paar sõna, härra. Kas te lubate mulle, et te kasutate nimeliselt niipalju kui soovite härra Cavalcanti poolt toodavat kaasavara, aga te ei puuduta kapitali? See ei ole egoismi küsimus, see on peenetundlikkuse küsimus. Ma tahan meeleldi kaasa aidata teie varanduse taastamisele, aga ma ei taha olla teie kaassüüdlane teiste laostamises.”
“Kuid ma ju ütlesin teile, et nende kolme miljoniga…” hüüdis Danglars.
“Kas te arvate omad asjad joonde saavat, härra, ilma et te peaksite puutuma neid kolme miljonit?”
“Ma loodan seda, eeldusel, et selle abielu sõlmimine tugevdab mu krediiti.”
“Kas te suudate maksta härra Cavalcantile need viissada tuhat franki, mida te mulle annate abielulepingu põhjal?”
“Ta saab need kätte, kui te tulete raekojast.”
“Väga hea.”
“Mida see tähendab? Mida te tahate sellega öelda?”
“Ma tahan öelda, et te nõuate minult allkirja, mina isiklikult jään aga vabaks?”
“Täiesti.”
“Siis on hästi. Nagu ma teile ütlesin, härra, olen ma valmis abielluma härra Cavalcantiga.”
“Aga millised on teie plaanid?”
“See on minu saladus. Kuhu jääb siis minu üleolek teist, kui ma teie plaane teades avaldaksin enda omad?”
Danglars hammustas huulde.
“Te olete siis valmis tegema mõningad ametlikud visiidid, mis on absoluutselt vältimatud?” küsis Danglars.
“Jah,” vastas Eugénie.
“Ja kirjutama lepingule alla kolme päeva pärast?”
“Jah.”
“Nüüd ütlen siis mina teile omakorda: “Väga hea!””
Danglars võttis tütre käe ja surus seda mõlema käega.
Ent imelik oli see, et selle käesurumise ajal ei söandanud isa öelda: “Tänan, mu laps!” ja tütar isegi ei naeratanud isale.
“Nõupidamine on lõppenud?” küsis Eugénie püsti tõustes. Danglars andis peaga märku, et temal pole enam midagi öelda. Viis minutit hiljem helises klaver preili d’Armilly sõrmede all ja preili Danglars laulis Brabantio Desdemona needmist.
Pala lõppedes astus Étienne sisse ja teatas Eugénie’le, et hobused on tõlla ees ja paruness ootab teda, et minna visiite tegema.
Me nägime mõlemat naist Villefort’ide pool, kust nad lahkusid, et jätkata oma külaskäike.
III
ABIELULEPING
Kolm päeva oli möödunud meie poolt kirjeldatud jutuajamisest ja jõudis kätte päev, mis oli määratud abielulepingu sõlmimise ajaks preili Eugénie Danglars’i ja Andrea Cavalcanti vahel, keda pankur kangekaelselt tituleeris vürstiks. Kell oli umbes viis pärastlõunal, värske tuul sahistas Monte-Cristo maja ees oleva väikese aia puulehtedes ja krahv ise oli just välja minemas – hobused tantsisklesid tõlla ees ja ligi veerand tundi hoidis pukis istuv kutsar neid vaos – , kui elegantne faeton, millega me oleme juba korduvalt tutvust teinud, eriti Auteuil’s toimunud õhtusöögi päeval, keeras hooga väravast sisse ja sellest pigem hüppas kui astus majatrepile härra Andrea Cavalcanti, kes nägi välja nagu tõeline kuldse nooruse esindaja ja säras näost, otsekui oleks temagi abiellu astumas vürstinnaga.
Ta päris teenrilt krahvi tervise järele temale omase familiaarsusega, ja jooksnud nõtkelt üles teisele korrusele, kohtas krahvi ennast üleval trepimademel.
Noormeest nähes Monte-Cristo seisatas. Mis puutub Andrea Cavalcantisse, siis temal oli hoog sees, ja kui tal kord hoog sees oli, ei suutnud miski teda peatada.
“Tere päevast, kallis härra Monte-Cristo,” ütles ta krahvile.
“Ah, härra Andrea!” hüüatas krahv pooleldi naljataval toonil. “Kuidas läheb?”
“Suurepäraselt, nagu te näete. Mul on teiega väga palju rääkida. Aga kõigepealt, kas te lähete välja või tulete väljast?”
“Ma lähen välja, härra.”
“Et teid mitte kinni pidada, istun ma teie tõlda, kui teil midagi selle vastu ei ole, ja Tom sõidab meile faetoniga slepis järele.”
“Ei,” ütles vaevumärgatava põlgliku muigega krahv, kes ei hoolinud enda näitamisest noormehe seltskonnas. “Ei, ma eelistan teid siin ära kuulata, kallis härra Andrea. Toas on parem juttu ajada ja seal pole ka kutsarit, kes võib teie sõnu lennult haarata.”
Krahv astus teise korruse väikesesse salongi, istus, ja heitnud jala üle teise, andis ka noormehele märku istuda.
Andrea manas näole oma säravaima ilme.
“Te teate, kallis krahv,” ütles ta, “et tseremoonia toimub täna õhtul. Kell üheksa kirjutatakse äia pool abielulepingule alla.”
“Kas tõesti?” imestas Monte-Cristo.
“On see teile siis uudis, mida ma ütlesin?