Kristiani teismeaastad. Juha VuorinenЧитать онлайн книгу.
otsis abitult oma naiselt tuge nagu pisipoiss.
„Kuulsid nüüd, kelleks ta mind sõimas?”
Herttat ajas meeletult naerma, aga nüüd ei aidanud muu, kui näo tõsiseks sundimine. Ema kamandas isa elutoa nurgadiivanile ja jäi Kristianit rahustama.
„Vana on täiesti haige,” sisises Kristian edasi. „Tuleb teise inimese tuppa nagu oma koju.”
„Jaa…” nõustus Hertta.
Ta püüdis välja mõelda midagi, mis Kristiani tähelepanu mujale juhiks.
„Täna on laupäev, äkki tahad sõpradega välja minna?”
Hertta ilme lubas õhtu veetmiseks ka majanduslikku tuge, nii et Kristian ei saanud keelduda. Ta helistas Tomile. Plaan oli lihtne: joome pead selgeks.
Suurem osa Kristiani tuttavatest herttoniemilastest olid suveks tööd saanud, nii et enamasti oli neil ka sobival määral taskuraha, mille eest Soome suveõhtus trallitada. Päikegi küttis veel selgest taevast, nii et poisid loivasid tuttavasse kohta: Herttoniemi suusahüppemäele. Kristian otsustas linnuõllega kõik kahtlused Memmu truudusest unustuse hõlma uhta.
„Miks sa seda õltsi neelad nagu käsn?” imestas Tomi. „Õhtu on veel noor.”
„Mul on janu,” turtsatas Kristian oma melanhoolia peale.
Hüppemäel oli rahvast juba palju. Kilekottide logode järgi võis otsustada, et paljud olid tulnud Roihuvuori Elanto kaudu, sest seal ei küsitud alaealistelt õlleostjatelt eriti dokumente.
Kristian võpatas. Hüppemäe juures paistis tuttav tumedapäine kuju. See oli Memmu parim sõbranna Piko. Kristian püüdis märkamatult tüdrukutekambast mööda kõndida, aga ei suutnud jätta vilksamisi piilumast Piko kitsastesse teksadesse sobitatud peput. Piko oli Tomi endine tibi ja sõpside tibide perseid ei sobinud passida, see oli ju selge.
Kristian märkas, et Piko vaatas tema poole. Läbi tema pühkis häbitult hea tunne. Tal oli raske rahulikuks jääda, sest Piko huvitas teda lausa kahel põhjusel. Äkki oli Piko midagi Memmust kuulnud. Ja teiseks oli Piko silmavaates midagi täiesti pornot. Kristian jättis Tomi poiste seltsi ja rääkis midagi kaelapaela kaotamisest. Ta astus justkui muuseas tüdrukutekarjast mööda. Piko astus teiste hulgast välja ja tuli Kristiani ette.
„Tšau,” ütles Piko. „Ma märkasin sind.”
„”Tšau. Ma märkasin, et sa märkasid.”
„Tore sind näha,” kaisutas Piko Kristianit.
„Jaa, sind ka.”
Piko oli hakanud Tomiga käima samal ajal kui Kristian Memmuga. Mõlemad suhted olid siiski juba lõppeda jõudnud. Kristian kangestus, kui märkas Tomit Piko kallistamist vaatamas.
„Me oleme nüüd ainult head sõbrad,” rahustas Piko.
Paistab, et mõni oskab suhet ka stiilselt lõpetada, mõtles Kristian ja vastas embusele.
„Tulge meiega õlut võtma,” pakkus Piko. „Sini ja Marika on ka.”
Kristian viipas ka Tomit nendega liituma. Kui Memmu välja arvata, siis oli koos täpselt sama koosseis samas kohas, mis paar kuud varem esimesel kohtumisel. Tookord mindi Kettutie noortemajas toimunud diskole, kust edasi läks tee saatuslikule järelpeole Memmu juurde. Saatuslikuks muutus see sel silmapilgul, kui Kristian sai Ameerikast posti.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.