Kuidas lahku minna. Tõnn SarvЧитать онлайн книгу.
asi, ei tähenda muidugi mitte ülimat rikkust või varandust, vaid kõigepealt ja eelkõige majanduslikku sõltumatust. Vähemalt sellisel määral, et see võimaldaks sulle katuse pea kohal, sooja ja kuiva toa ning toidu. Pisut privaatsust ja turvalisust ei teeks ka paha.
See, millise jõukuse tasemega inimene ise rahule jääb, on väga individuaalne. Mõnele piisab vähesest, mõni pole rahul ka miljonitega. See viib ühelt poolt eneseteostuse vajaduseni – saavutada üha suuremat jõukust – ja teiselt poolt viitab ka vaimsele tervisele ja tasakaalule rahulolematuse ja rahulolu vahel.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahan vaid mainida, et jõukus on eluks sama vajalik nagu vesi või õhk. Selle alahindamine on rumalus. Selle ületähtsustamine on ahnus, mis on samuti rumal.
Ning lõpuks kolmas hädavajalik asi elus: armastus ja inimsuhted üldse. Me ei ela üksinda siin maailmas. Meid ümbritsevad teised inimesed. Me suhtleme nendega igapäevaselt. Ja me tahame, et nad meist hooliksid ja lugu peaksid, meid tunnustaksid, meiega arvestaksid ning, mis kõige parem, meid armastaksid. Nii nagu meiegi tahaksime neist hoolida ja lugu pidada, neid tunnustada, nendega arvestada ja neid armastada.
Kõik kolm eluks vajalikku aspekti – tervis, jõukus ja armastus – on omavahel tihedalt seotud. Kui meil tekivad terviseprobleemid, siis võime kergesti kaotada töö või elatusallika. Kui me kaotame töö, siis võime kergesti kaotada ka lähedase inimese. Kui meid on maha jäetud, võivad terviseprobleemid süveneda. Ja nii edasi.
Aga ka vastupidi. Õnnelik armastus hoiab ka tervise korras ning aitab jõukust suurendada. Heas tujus ja olekus on palju kergem saavutada võite nii tööl kui inimsuhetes. Jõukus võimaldab mitmekülgsemaid ja tervislikumaid eluviise ja tõmbab ligi ka armastust.
Kõik kolm aspekti on üheaegselt vajalikud. Sa võid olla rikas ja armastatud, aga kui su tervis, olgu siis füüsiline või vaimne, on kidur, pole sellest kõigest miskit rõõmu. Viletsa tervisega ei suuda sa eriti midagi teha oma jõukuse hoidmiseks ja suurendamiseks. Ja oleme ausad: põdur inimene, kui ta oma tervise eest ei hoolitse, ei ole ka teiste inimeste jaoks eriti atraktiivne.
Sa võid olla terve ja armastatud, aga kui sul puudub raha või normaalne sissetulek, siis ei saa sa endale lubada tervislikke eluviise, toitumist, füüsilise vormi hoidmist ega ka kulutusi arstiabile vajaduse korral. Ja kui sul pole isegi normaalset elamist, kus oma armastatuga olla, siis pole see sulle kindlasti mitte tunnustuseks, eks ole.
Ja lõpuks, sa võid olla terve ja rikas, aga kui sinu abielu või kooselusuhe on õnnetu, rahuldamata, pingeline, närvesööv, ebakindel või lausa alandav, siis hakkab see pikapeale mõjuma ka sinu vaimsele tervisele ning võib oluliselt ka kahjustada sinu ärisuhteid.
Tervis ja jõukus sõltuvad suuresti sinust endast. Aga inimsuhete jaoks on vaja ka teist poolt. Ja siin on vigade tegemine ja õnnetusse sattumine kõige tõenäolisem. Miks? Me kõik usume, et me elame ja käitume õigesti ja hästi. Me oleme veendunud, et meil on õigus. Me peame endast lugu, meil on oma väärikus, me oleme isiksused koos kõigi sinna juurde kuuluvate omadustega. Ja me ootame ja loodame, et teised on samasugused. Et ka nemad jagavad meiega samasuguseid väärtusi, lähtuvad samadest põhimõtetest, mõtlevad ja usuvad samamoodi nagu meie.
Paraku see nii ei ole. Inimesed on erinevad. Aga me ei saa, ei oska ning ei tahagi olla teistsugused, kui me just oleme. See on meie eluterve egoism, ilma milleta oleks meie vaimne tervis vägagi kahtlase väärtusega. Muidugi võib ja tulebki aeg-ajalt endas kahelda, olla endaga rahulolematu, leida endas vigu ja neid analüüsida, katsuda ennast parandada, õppida, areneda jne. Aga kuskil jääb alati alles sügav sisemine veendumus ja usk endasse. Ja iga kord, kui see enesekindlus mingil põhjusel kõikuma lööb, tahame me selle taas üles leida ja uuesti tasakaalu saavutada.
Mis meid rööpast välja lööb? – Teiste inimeste suhtumine muidugi. Mis meile enesekindlust juurde annab? – Täpselt seesama.
Me oleme nii või teisiti sõltuvad teiste inimeste suhtumisest ja arvamusest, ükskõik kui vähe me ka arvame endid sellest mitte hoolivat. Vähemalt mõne inimese arvamusest hoolib ka kõige suurem egoist. Ja kui me ei saa küllaldaselt tunnustust, armastust ja hoolivust nendelt, kellelt me seda ootame, siis on meie üks põhilisi eluvajadusi häiritud. Ja me läheme seda otsima mujalt: kuskil on ikka keegi, kes meist aru saab, meid hindab ja väärtustab. Olgu see siis joomakaaslane, sõbrants või lemmikloom, eks ole.
Kaks tarkust
Tegelikult on pool kogu maailma elutarkusest kokkuvõetav ühte lausesse:
Pane ennast teise inimese olukorda.
Proovi ennast vaadata teise inimese läbi. Kuidas tema sind näeb? Kes sina temale oled? Mitte kedagi ei huvita sinu enda tunded, mõtted või arvamused. Sinu vastu ei tunne mitte keegi kõige vähematki huvi. Kõik inimesed huvituvad ainult iseendist. Ja sina oled neile vajalik ainult selleks, et nemad saaksid endid paremini tunda.
See kõlab julmalt, kuid on paraku tõsi.
Kas me oleme vähe kohanud inimesi, kes hakkavad kohe pärast seda, kui on sinu käest küsinud „Kuidas elad?”, isegi veel vastust ära ootamata, sellesama hingetõmbega rääkima sellest, kuidas NEMAD elavad, mida nad tegid, mis nendega juhtus, mida nad sellest arvavad jne, ilma et keegi oleks selle vastu vähimatki huvi ilmutanud.
Kui sa tahad inimesega suhelda, siis suhtle TEMAGA, mitte iseendaga. Kuula, mida tema sulle räägib. Isegi siis, kui see kõik sulle üldsegi mitte korda ei lähe; isegi siis, kui sa temast absoluutselt aru ei saa – isegi siis on ta sulle tänulik. Sest keegi pööras talle tähelepanu. Keegi oli nõus teda kuulama.
Ja teine pool:
Ära süüdista kedagi peale iseenda.
Sest kõik, mida sa ka iganes teed, teed sa ainult iseendale. Sa ise oled enda kõige suurem vaenlane. Mitte keegi teine ei saa sind panna vihastuma, solvuma, ärrituma ega põdema. Nad võivad ju proovida, aga kui see sulle korda ei lähe, siis on see kõik täiesti kasutu. Sa ise kas vihastud või ei vihastu. Võtad midagi südamesse või ei võta. Lased mingil asjal endale korda minna või ei lase. See kõik sõltub ainult sinust endast.
Jah, tõsi, vahel me oleme nõrgad. Ja me oleme eriti nõrgad siis, kui me armastame. Me vajame armastust, et üle saada hirmudest ja kartustest. Me vajame armastust, et tunda endid kuskile kuuluvat. Meil on vaja armastust, tunnustust, lugupidamist, kiitust selleks, et olla edukad, loovad, arenevad.
Kuid armastus teeb nõrgaks ja pimedaks. Sul on kergem usaldada kui kahtlustada. Sul on lihtsam uskuda kui kontrollida. Sa ei näe ega tahagi midagi näha, sest sa ei karda midagi, oled õnnelik ja usaldad.
Aga sa oled jätnud midagi hooletusse. Ja võid sattuda väga õnnetusse olukorda.
Kui sa pole õnnelik, siis on mõned sinu eluvajadused jäänud rahuldamata. Kui sinu eluvajadused kannatavad, siis on mõni eluvaldkond jäänud hooletusse. Kui sa pole oma elu eest hästi hoolitsenud, siis oled sa mõne elutarkuse unustanud.
Kui sinu suhe takistab sul vajaduste rahuldamist, siis tuleb sul seda suhet muuta. Kui sa ei saa seda muuta, siis tuleb sul see lõpetada. Sa tead, mida sa tahad. Sa tahad jälle õnnelik olla. Selleks tuleb midagi teha.
Algused ja lõpud
Märka lõppu enne algust – ja miski ei luhtu.
Kõik asjad siin maailmas algavad, kestavad ja lõpevad. See on nende loomulik kulg. Miski ei saa lõppeda, kui ta pole alanud. Ja kõik mis on alanud, peab kunagi ka lõppema.
Algusel ja lõpul pole ju põhimõtteliselt mingit vahet. Me ise anname neile väärtuse, vastavalt sellele, millega on tegemist. Me võime ennast õnnitleda nii eduka alguse kui ka eduka lõpetamise puhul.
Kui asi puudutab aga inimsuhteid, siis lähevad väärtushinnangud kohe paigast ära. Maailmas on tuhandeid raamatuid sellest, kuidas võita sõpru, kuidas luua suhet, kuidas alustada, muljet jätta, võrgutada, siduda, hoida… Ja vaid mõned üksikud selle kohta, kuidas edukalt suhtest väljuda, seda lõpetada. Pole olemas kättesaamatuid mehi ega naisi. Ja täpselt