Poliitika ja antipoliitika. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.

      SAATEKS

      Siia raamatusse on kogutud artiklid, mis ma olen kirjutanud aastatel 1987– 1991 ja millest peaaegu kõik on ilmunud ajakirjanduses, enamjaolt Eestis ja Soomes. Niisiis on nad sündinud Eesti iseseisvusvõitluse ning Nõukogude Liidu lagunemise ajal, mis neis ka valdavalt kajastub. Nüüd mõni aasta tagasi kirjutatut lugedes näen selgemini oma meeleolude kõikumist. Küllap olen kõikunud lootuse ja masenduse vahel koos kõikide nendega, kes alustasid liikumist vabaduse poole siis, kui Moskva haare lõtvuma hakkas ja ideoloogiamüüri ilmusid esimesed praod. Esimesed artiklid “Halastusest” ja “Fašismist meil ja mujal” on kirjutatud 1987. aastal, enne “laulva revolutsiooni” murrangusuve. Seda märkab lugeja üsna pea: neis ei ole autor veel päris vaba ütlema, mida mõtleb, vaid püüab liikuda perestroika mõttemallides, “Ogonjoki” ja “Moskva Uudiste” kiiluvees. Selle juurde kuulub muidugi Lenini ja “puhta leninismi” väljamängimine tema järglaste, eriti Stalini ja Brežnevi aja “moonutatud leninismi” vastu. Seda nõksu on mitmed haritlaste põlved heausklikult või mitte kasutanud oma mõtete ja mõttevabaduse kaitseks. Eestis käinud võitluses venestamise-sovetiseerimise vastu on muidugi eriti palju otsitud abi Lenini ütlemistest suurvenelaste ja venestunud muulaste kohta. Lenini suurvenelaste vastastele tekstidele kirjutas Veljo Tormis omal ajal isegi muusika.

      Nüüd, kui Lenin ei ole enam Venemaalgi tabu, on juba saamas moeks öelda, et ta polnudki Stalinist parem, Stalin viis lihtsalt lõpule selle, mida Lenin alustas. Ma ei saa sellise Lenini kuulutamisega punaseks röövliks päris nõus olla. Lenin on keerulisem isiksus, mõnikord sadistlikult julm, teinekord arukas ja pragmaatiline, mõnikord igasuguse rahvusluse vastane, teinekord rahvusriikide sünnile tõelise sümpaatiaga kaasa elav.

      Et mõista Leninit, tuleb mõista ka tema aega, mõelda kasvõi sellele, et Essimene ilmasõda näis mingil määral tõestavat tema usku. Sõda, kus paarteist miljonit noort inimest sunniti tohletanud monarhide ning terasevabrikantide huvide nimel üksteist tapma, oli marksistile lõplik tunnistus kapitalistliku süsteemi täielikust ebaeetilisusest. Selle vastu olnuks aastal 1917, pärast Verduni, Belgia okupeerimist, Vene sõjaväe miljonilisi kaotusi Ida-Preisimaal ning Galiitsias, küllalt raske vaielda. Vaielda võis muidugi nende apokalüptiliste järelduste vastu, mis Lenin ja tema mõttekaaslased sõjast tegid. Aga proovime siiski kujutleda, et Lenin pidas tolleaegseid Euroopa valitsejaid tavalisteks massimõrvariteks ja leidis, et tal on õigus nendega ja nende toetajatega käituda nagu massimõrvarid väärt on: võtta neilt võim ja teha nad kahjutuks. Leninit ajendas viha ja ta sai ilmselt liiga hilja aru – ma usun aga, et ta sai aru – , et viha oli olnud halb nõuandja.

      Paistab, et viimastel eluaastatel püüdis Lenin mõndagi ümber mõtestada ja ümber hinnata. Kuhu see ümberhindamine oleks viinud, on raske arvata. Aga küllap aitavad arhiivid meil tulevikus teda paremini mõista ja hinnata. Olen temast kirjutanud varemgi, ei ole saanud aga seda teha päris vabalt. Nii ei ole ma saanud kirjutada ka sellest, et minu Poola vanaisa Zygmunt Kaplinski tegelikult Leninit isiklikult tundis ja temaga šveitsis elades ka läbi käis. Minu isal olid härra Uljanovist igatahes kõige paremad mälestused… Niipalju Leninist.

      Niisiis on esimestes artiklites seda stalinisrnivastast paatost, mis iseloomustab ka tolle aja vabameelset venekeelset pressi. Hiljem tõuseb ikka rohkem esile päevapoliitika, esmalt eestlaste konfrontatsioon Moskva keskvõimuga. Baltikumi ja tema iseseisvuse ümber käiv sõnasõda ning mingil määral ka puhtam sovetoloogia. Püüan analüüsida võimuvahekordi Moskvas ning tegelen Gorbatšovi ja Jeltsini fenomeniga ka väljaspool nende vahetut osalemist Eesti sündmustes. Need sovetoloogilised artiklid, kui nii pretensioonikalt tohib öelda, on ilmunud enamasti ajalehes “Uusi Suomi”, mis 1991. aasta detsembris majanduslikkudel põhjustel ilmumise lõpetas. Mõned on ilmunud ka Rootsis ja Saksamaal ning leidnud üldiselt head vastuvõttu, nii et lahe taga tuntakse mind ehk rohkem poliitika-ajakirjaniku kui luuletajana.

      Viimasel ajal olen olnud osaline ka poleemikas kahe poliitilise suuna vahel Eestis, millest üht võiks nimetada Rahvarinde suunaks, teist rahvusfundamentalistide omaks. Siin olen olnud seni ilma oluliste kõhklusteta Rahvarinde ja selle enim lahkarvamusi tekitanud liidri Savisaare pooldajate hulgas. Minu meelest on see suund kõige õnnestunumalt ühendanud ideaalid ja praktika. Rahvarindele ja Savisaarele tehtud etteheited on minu meelest ülekohtused ja nende taga on suuresti kas asjatundmatus, isiklikud ambitsioonid või midagi päris kahtlast. Ma ei saa tänini unustada “Loomingus” avaldatud Kelami–Laari–Valtoni–Haugi vestlust, kus esimest korda esitati seisukoht, et Rahvarinne on Moskva agentuur ja “ime-mehed” ning teised on eesti rahva vastased. Sealt algab minu arvates eesti vabadusvõitluse lõhestamine, mida on tehtud tänini Eesti Komitee juhtkonna jõududega Välis-Eesti konservatiivide toetusel.

      Mul on raske mõista, miks mõned rahvuslased siin- kui sealpool piiri ka Eestile kõige raskematel päevadel tegelesid rohkem Eesti valitsuse materdamisega kui Moskva poolt tuleva ohuga. Nende jaoks oli eesti vabadusvõitlus ennekõike võitlus eestlaste esimese enam-vähem vabalt valitud valitsuse vastu. Hetketi tundus mulle, et Kelam, Parming ja mõned teised rahvuslased vääriksid küll ise rahvusreeturite nime, mida nad on olnud nii varmad oma vastaste kohta tarvitama. Sellest olen aga kirjutanud, sellest on kirjutanud ka mõned teised nagu Mati Hint või Kullo Arjakas. Eks aeg annab arutust, on ehk annudki selle aja peale, kui see raamat kord ilmub.

      Raamat sisaldab umbes poole kõikidest poliitilise kallakuga artiklitest, mis olen kirjutanud. Ülejäänud on suures osas olnud võõrkeelsed ja nende suunitlus on olnud Lääne inimesele selgeks teha, mida me eestlased tahtsime, mida imetletud Gorbi tahtis meist ja mis Eestis õieti toimus. Neid kirjutisi olen vahel, näiteks 1989. aasta intrite streikide ajal lihtsalt saatnud välisajakirjanikkudele ja loodan, et neist on Eesti asjade selgitamisel kasu olnud.

      Olen mõelnud, mis on mu kirjutiste ühine nimetaja. Ma usun, et see on tasakaal. Olen püüdnud hoiatada nende ohtude eest, mis on kõige suuremad, ja need ohud on aja jooksul muutunud. Alguses oli see stalinism ja tema pärand, siis Moskva repressioonid, interliikumise intriigid ja Lääne “gorbimaanide” soovimatus mõista meie iseseisvuspüüdlusi. Hiljem sai minu meelest Eestile sama suureks oluks rahvusfundamentalistide lõhestustegevus. Nii ei ole minu maailmapildis olnud üht kuradit, kelle vastu võidelda, kuri ja paha on minu meelest tulnud pigem sellest, et erinevate jõudude tasakaal on rikutud. Oli aeg, kus eestlus oli maadligi rudjutud ja vene keel ning meel mõõdutult ülendatud. Oli aeg, kus Eesti Vabariigist sai rääkida ainult halba. Nüüd on oht, et eestlusest saab taassündinud Eesti Vabariigis kõigile kohustuslik ideoloogia ja inimesi hakatakse jaotama headeks ja halbadeks eestlasteks nagu varem jaotati headeks ja halbadeks nõukogude inimesteks. On oht, et Eestis võtab võimust sallimatus ja kättemaksuhimu, et inimese saatuses hakkab jälle kaasa mängima kirjutatud või kirjutamata ankeet, päritolu, parteilisus ja muud sellised seigad. Ning on oht, et see, et oleme Nõukogude võimu all nii palju kannatanud, võtab meilt suure osa enesekriitikat ning saab sobivaks eneseõigustuseks inimõiguste rikkumisele ja võimu kuritarvitamisele. Midagi analoogset on juhtunud Iisraelis, mis võiks olla meile nii innustav kui hoiatav eeskuju.

      Võidakse küsida, miks luuletaja nii innukalt on asunud tegelema poliitikaga. Ei, poliitikaga ma ei ole tegelnud, kui välja arvata mu küllalt leige osavõtt Rahvarinde programmikomitee tegevusest. Küll aga olen poliitikat jälginud pidevalt, lugedes selle kohta raamatuid ja ajakirjandust ja kuulates BBC World Service’it nüüd juba mõnikümmend aastat. Oli aeg, kus sain Eestis väljendada end ainult luulevormis. Nüüd on aeg muutunud ja saan kirjutada ka poliitilisi artikleid. Seni on need soome lugejale olnud kättesaadavamad kui eesti lugejale. Loodetavasti selle valimiku ilmumisega saab see viga parandatud.

      Halastusest

      1987. aasta 26. aprilli “Noorte Häälest” lugesime (Ants Jakobsoni artiklis “Kodumaatud”), et Tallinna on toodud 1962. aastal sõjaroimarina süüdi ja surma mõistetud Karl Linnas, kes 1941. aastal oli kurikuulsa Näituseväljaku koonduslaagri komandant Tartus.

      On kuritegusid, mida ei saa unustada ega andestada. Tartu koonduslaagris toimunu kuulub nende hulka. Mida aga tähendab meile see “ei unusta”? Kas ohvrite mälestuse jäädvustamist, viha mõrtsukate vastu, soovi, et kurjategijad ei pääseks karistusest, soovi teha kõik, et säärased asjad kunagi ei korduks? Mida neist rohkem, mida vähem?

      1941. aastal oli Karl Linnas aasta või paar üle kahekümne. Mis tegi sellest noormehest mõrtsuka? Oleks oluline seda teada. Mäletan end ja oma ülikoolikaaslasi selles vanuses. Mäletan, kuidas laulsin 30 aastat tagasi