Pál-tänava poisid. Ferenc MolnarЧитать онлайн книгу.
tema kõrval. Nemecsek aga oli lõbus ja temas pulbitses rõõm selle üle, et lõpuks ometi saab ta nii väikeses seltskonnas huvitavast seiklusest osa võtta. Ta oli nii ülemeelik, et Boka hurjutas teda:
„Ära jandita, Nemecsek! Või arvad sa, et me läheme lõbutsema? See retk on hoopis ohtlikum, kui sa arvad. Tuleta ainult Pásztoreid meelde!“
Selle nime peale jäi lõbus jutt väikesele linalakale kurku kinni. Sest ka Feri Áts oli hirmuäratav, liikus kuuldus, et ta oli reaalkoolist välja heidetud. Ta oli tugev ja uskumatult hulljulge. Aga tema silmades oli midagi lahket ja meeldivat, mis Pásztorite silmist puudus. Need käisid alati, pea maas, pilk sünge ja terav, nad olid tõmmuks päevitunud ja mustajuukselised, ja veel keegi polnud neid kunagi naermas näinud. Pásztorid ajasid igaühele hirmu nahka. Ja kolm väikest selli kiirustasid mööda lõputut Üllői tänavat äärelinna poole. Nüüd oli juba täiesti pime, õhtu saabus varakult. Kõik tänavalambid põlesid ja see ebaharilik aeg tegi poisid rahutuks. Tavaliselt mängisid nad ikka pärast lõunat. Sellisel kellaajal ei jõlkunud nad tänaval, vaid konutasid kodus oma raamatute taga.
Nüüd aga kõndisid nad vaikides üksteise kõrval ja jõudsid veerand tunniga Botaanikaaia juurde. Kivimüüri tagant küünitasid hirmuäratavalt nende poole suured puud, mis hakkasid parajasti lehte minema. Tuul sahistas värskes lehestikus, oli pime, ja kui hiiglaslik Botaanikaaed niimoodi oma salapärase suletud väravaga mõistatuslikult sahisedes nende ees laius, hakkasid nende südamed valjusti põksuma. Nemecsek tahtis väravakella helistada.
„Jumal hoidku, ära ometi seda tee!“ ütles Boka. „Nad saavad teada, et me siin oleme! Või satume nendega tee peal kokku… ja meile ei tehta muuseas niikuinii väravat lahti!“
„Kuidas me siis sisse saame?“
Boka sihtis silmadega müüri.
„Üle müüri?“
„Üle müüri.“
„Siin, Üllői tänaval?“
„Sugugi mitte! Läheme teisest küljest. Tagapool on müür palju madalam!“
Nõnda pöörasid nad väikesesse pimedasse tänavasse, kus kivimüür vahetus õige pea plankudest aia vastu. Nad kõmpisid piki planku, otsides sobivat kohta, kust üle võiks ronida. Ühes kohas, kuhu tänavalaterna valgus ei ulatunud, jäid nad seisma. Otse plangu taga kasvas suur akaatsia.
„Kui me siit üles ronime,“ sosistas Boka, „siis on lihtne mööda seda akaatsiat alla ronida. Ja see on hea ka sellepärast, et puu otsast on kaugele näha ja me saame järele vaadata, ega neid läheduses pole.“
Selle kiitsid ka teised kaks heaks. Ja järgmisel hetkel asusidki nad tegutsema. Csónakos kükitas ja toetas käed vastu planku. Boka ronis ettevaatlikult tema õlgadele ja vaatas üle plangu aeda. Nad olid väga vaikselt, ükski neist ei iitsatanudki. Kui Boka oli veendunud, et läheduses ei ole kedagi, viipas ta käega.
Nemecsek aga sosistas Csónakosile:
„Tõsta!“
Ja Csónakos tõstis juhi üle plangu. Kui Boka plangu ülemisest servast kinni haaras, hakkas pehkiv rajatis raksuma ja ragisema.
„Hüppa juba!“ sosistas Csónakos.
Kostis veel mõni raksatus ja järgmisel hetkel tuhm mütsatus. Boka oli aias, otse keset peenart. Tema järel ronis üle Nemecsek ja siis Csónakos. Aga Csónakos ronis enne veel akaatsia otsa, tema mõistis puu otsa ronida, kuna oli maapoiss. Teised kaks küsisid alt:
„Kas sa näed midagi?“
Puu otsast vastas summutatud hääl:
„Väga vähe, sest pime on.“
„Kas sa saart näed?“
„Näen.“
„Kas seal on kedagi?“
Csónakos kallutas end tähelepanelikult vahtides paremale ja vasakule ning vaatas ainiti pimedusse, järve poole.
„Saarel pole midagi näha, puud ja põõsad on ees… aga sillal…“
Siinkohal ta vakatas. Ta ronis oksa võrra kõrgemale. Sealt ta jätkas:
„Nüüd näen juba selgesti. Sillal seisab kaks kuju.“
Boka ütles vaikselt:
„Nad on seal. Need kujud sillal on vahid.“
Siis ragisesid oksad uuesti. Csónakos ronis puu otsast alla. Nad seisid kolmekesi vait kui sukad ja mõtlesid, mida nüüd teha. Nad kükitasid ühe põõsa taha, et keegi neid ei näeks, ja asusid seal sosinal nõu pidama.
„Kõige parem on,“ lausus Boka, „kui me põõsaste varjus kuidagi lossivaremeteni jõuaksime. Teate… seal on lossivaremed, seal paremal pool künkanõlval.“
Teised kaks viipasid vaikides, et teavad seda kohta.
„Lossivaremeteni hiilime ettevaatlikult kummargil põõsaste vahel. Seal ronib keegi künka otsa ja vaatab ringi. Kui kedagi ei ole, siis roomame künka otsast alla. Küngas laskub otse järveni. Seal poeme kõrkjatesse peitu ja vaatame, mida edasi teha.“
Bokat jälgis kaks välkuvat silmapaari. Csónakos ja Nemecsek võtsid iga tema sõna kui püha tõde.
Boka küsis:
„Kas sobib?“
„Sobib!“ noogutasid teised kaks.
„Siis läki! Tulge aga minu järel! Ma tunnen seda kanti väga hästi.“
Ja ta asus neljakäpuli madalate põõsaste vahel teele. Kaks saatjat olid vaevalt põlvili jõudnud laskuda, kui eemalt kõlas terav vile.
„Meid märgati!“ ütles Nemecsek ja kargas püsti.
„Tagasi! Tagasi! Viska pikali!“ andis Boka käsu ja selle peale heitsid kõik kolm rohu sisse kõhuli. Nad ootasid hinge kinni pidades, mis nüüd juhtuma hakkab. Kas neid oli tõepoolest märgatud?
Aga kedagi ei tulnud. Tuul kohises puudes. Boka sõnas sosinal:
„Ei midagi.“
Aga siis rebestas õhku taas terav vile. Nad ootasid jälle, aga ikka ei tulnud kedagi. Nemecsek ütles väriseval häälel põõsa alt:
„Tuleks puu otsast vaadata.“
„Sul on õigus. Csónakos, roni puu otsa!“
Ja Csónakos oligi jälle suure akaatsia otsas nagu kass.
„Mida sa näed?“
„Sillal liiguvad kujud… nüüd on neid neli… nüüd läks kaks tükki saarele tagasi.“
„Siis on kõik korras,“ ütles Boka rahunedes. „Tule alla. Vile tähendas seda, et sillal vahetati vahte.“
Csónakos ronis puu otsast alla ja kõik kolm hakkasid kenasti neljakäpuli künka poole liikuma. Suurele salapärasele Botaanikaaiale laskub sellisel kellaajal vaikus. Külastajad lahkuvad märgukella peale ja kohale ei jää muid võõraid kui vast ainult see, kel on midagi halba plaanis, või see, kes mõlgutab sõjaplaane, nagu need kolm väikest tumedat kuju, kes kühmu tõmbunult ühe põõsa tagant teise taha hiilisid. Nad ei vahetanud omavahel sõnagi, pidades oma ülesannet nii tähtsaks. Tõele au andes tundsid nad isegi natuke hirmu. Selleks oli vaja lausa hulljulgust, et sisse pääseda punasärkide hästi varustatud kindlusse, väikese järve keskel asuvale saarele, kui ainsal puusillal, mis saarele viib, seisavad vahid. „Võibolla just Pásztorid,“ mõtles Nemecsek ja talle meenusid uhked värvilised kuulid, mille hulgas oli ka klaaskuule, ja veel nüüdki tekitas talle tuska mõte, et see kohutav sõna „einstand“ oli kõlanud just siis, kui tema oli veeretanud ja oleks kõik need ilusad kuulid endale võitnud…
„Ai!“ hüüatas Nemecsek.
Teised kaks tardusid ehmunult paigale.
„Mis on?“
Nemecsek oli end juba põlvili ajanud, sõrmed suhu pistnud ja imes neid.
„Mis sul juhtus?“
Nemecsek