Punane vänt. Juha VuorinenЧитать онлайн книгу.
helises. Kuulasin huvitatult Kristiani esikus toimuvat vestlust, kus kaks pärakusõpra tahtsid tema juurde pittu tulla. Äkki see oli siiski liiga kõrge hind supikana eest. Türamaivõi, kui sinna tuleb mingi väikese maja suurune vägivaldne pede, kes otsustab Kristianit vägisi perse põrutada. Otsustasin minna Kristianit päästma.
Läksin Kristiani ukse taha ja kirjutasin spreivärviga suure teksti: HOMODE PIDU JÄÄB ÄRA!
Asi korras. Õhtupoolikul olevat Kristian kuulnud trepikojast kummalist kära. Ja naabrid vaatavat teda altkulmu.
Telefon helises jälle.
“Tšau, Kristian siin! Arva ära? Keegi oli mu uksele kirjutanud, et homode pidu jääb ära?! Kas pole kummaline?”
Kristian mõtles, et milline pidu see tema juures olema pidi. Päeva sündmused olid talle igatahes nii rängalt mõjunud, et ta kavatses ööseks veinipudelikorgi endale rectumisse punniks toppida. Imestasin, et mis sellestki kasu on, kui korterisse tungivad paar suurt perselembi. Nad tõmbavad ju kõigepealt korgi eest või siis rammivad selle oma pikkade munnidega veelgi sügavamale.
Kristian ei julgenud enam ööseks enda juurde jääda, vaid tikkus minu juurde külla.
“Kas me võime siis rääkida, ehkki tuli on juba kustutatud? Võiksime ühest voodist teise teineteisele hüüda,” pani Kristian ette.
Olin just magama jäämas, kui kuulsin Kristiani häält.
“Kui sa saaksid valida ühe, kes sa siis vormelipilootidest oleksid?”
Mulle hakkas tunduma, et Kristian oli jäänud vaimselt arengult 10-aastase tasemele.
NELJAPÄEV (vana-aastaõhtu)
Mind tabas šokiäratus. Vaatasin just karmi actionund, kui mind häiris kohutav hüüatus kõrva ääres:
“Head viimast päeva!!!”
Türamaivõi, kargasin istuli nagu šveitsi liigendnuga. Kristian vaatas mind lolli näoga. Küsisin unesegasena:
“Kes täna sureb?”
Kristian oli täiesti hämmingus. Pidasime maha pika ja väsitava vestluse sellest, kuidas tuleks mõista soovi “head viimast päeva”. Leidsin, et käimasolev vestlus ei olnud mingiski mõttes viljakas ja päev oli niikuinii juba hukas, sest olin ärganud ehmatuse peale.
Läksime ostma tina ja viina, aga mitte rakette. Koos Kristianiga rakette lasta on sama hea, kui soovida iseendale head teed sajale nahasiirdamisoperatsioonile. Kõmpisime kottide kõlisedes minu juurde. Ma ei tea, millal oli Kristian jõudnud kutsuda kohale ka selle segase Mikaeli. Aga ukse taga ta igatahes seisis, kaasas mingi põrgulikult kange Saksa viin. Mikael andis natsi kombel au ja hüüdis, nii et trepikoda kajas:
“Heil uut aastat!”
Tirisin ta juukseidpidi esikusse. Mikael hakkas oma timukaprillide tagant jälle tutvustama Saksa pornoklubide uuemaid tegemisi.
“Ühes Saksa klubis tähistatakse uue aasta saabumist nii, et kõigi suguelundid määritakse kokku meega. Seejärel kustutatakse ruumis tuled. Kümne minuti pärast pannakse tuled jälle põlema ja see, kelle genitaalidel on veel mett, on terve õhtu üldine ori.
“Oi, kui armas. Ja pealegi, mesi on tervislik,” teatas Kristian.
Ma ei tahtnud küsida, milline oli sellel peol naiste ja meeste arvuline vahekord.
Kristian kustus õhtu jooksul kolm korda. Imetabased kustumised. Vana kukkus nagu münt Päästearmee patta, aga pool tundi hiljem tatsas jälle värskena viinalao poole. On tal üldse veel maksa? Või ajusid?
Õhtul võttis Kristian pähe:
“Nüüd tuleb hakata andma uusaastalubadusi! Ma ei joo enam kunagi viina!”
“Kui sina ei joo enam viina, luban mina, et ei põruta enam kunagi kustunud Kristianit perse,” naersin mina.
Kristian peitis oma perse patjade vahele ja jõllitas mind kohkunult.
Mikael lubas kärpida oma Saksamaale tehtavate õppereiside arvu – pisut. Kui kõik olid oma lubadused andnud, tõstsime klaasid ja hakkasime tina sulatama. Kristian läigatas oma tina esimesena kraanikaussi. Uskumatu, see oli ilmselge tinamunn! Mikael tahtis kohe Kristiani tinatilli tõlgendada.
“Sind ootab järgmisel aastal huvitav piire nihutav kogemus seksuaalsektoris.”
Oleksin võinud süüa tsisternitäie sitta, kui Mikael ei vorminud just endale katsejänest Saksamaale. Mis klubis Kristian küll oma munni otsast mett imema hakkab? Igatahes head uut aastat Kristianile.
REEDE
Ma ei saanud eile muretult viina juua, sest pidin valvama Mikaeli ideevälgatusi. Sestap olin hommikul üsna pohmakavaba tegelane. Ma ei suutnud välja mõelda ühtki mõistlikku põhjust, miks oleks pidanud katkestama mõnusa tuuri alguse. Kristian helistaski just mingist kummalisest pubist ja käskis sinna tulla. Võtsin takso ja palusin viia end Pub Nyrkkirautasse. Juht vaatas mind pikalt, justkui oodates, et ütleksin siiski uue aadressi. Pead vangutades hakkas mind ikkagi sihtpunkti viima. Jessas, millise sara ees me kinni pidasime. Astusin uksest sisse ja arvasin, et põrkasin vastu seina. Kurat, ei olnud see mingi sein. See oli uksehoidja kõht!
Ma polnud päris kindel, kas pubis polnud mitte tulekahju, suitsu oli igatahes kuradima palju. Leidsin Kristiani tõeliselt erilise tibi seltsist. Kristian oli oma karskusvannet vähemalt ühe päeva võrra edasi lükanud. Istusin lauda ja tellisin kannu õlut. Enne kõrgel vaimsel tasemel vestluse alustamist teineteise kiindunud paariga vaatasin pisut ringi. Jõudsin järeldusele, et kui oleksin kõigil seal olevatel tüüpidel nahad maha nülginud ja need statkale laiali laotanud, oleks 80 % sellest nahkkattest erinevate tätoveeringutega kaetud. Tundus nii, et umbes 75 % tätokatest olid ise tehtud. Kõige huvitavam tätoveering oli sõrmenukkidele tehtud VITU. Sellel oli kindlasti ka sobiv seletus, sest nukke lihtsalt ei ole rohkem kui neli. Tüüp oli nii haritud olemisega, et vaevalt seal kirjaveaga tegemist oli…
Kristiani daami käsivarrel oli paljulubav tätoveering: “Heka armastab sitaks Kikkat.” ja all verine pealuu.
“Sa oled vist Kikka?”
Tibi vaatas mind vihaselt.
“Oled mingi ment või kust sa mu nime teadsid?”
Tuli tahtmine vastata, et olen selles pubis ilmselt ainus, kes oskab lugeda, aga osutasin siiski sõbrlikult ta paksule käsivarrele.
“Jah, mu poiss tätoveeris selle mu käe peale, kui ma kustunud olin. Ta ise on praegu kinni, aga ta parimad sõbrad peaksid kohe siia tulema.”
Palusin Kristiani endaga vetsu.
“Mul ei ole kusehäda.”
Lohistasin ta riietehoidu, tõmbasin talle riided selga ja hakkasin välja talutama. Uksel põrkasime kokku uskumatu kambaga. Kõige suurema tölli nägu oli nagu pätikooli pink, täis lõikejälgi ja arme. Käsivarred olid tal kindlasti reiepaksused ja ilmest uhkas pimedat viha. Uksehoidja tervitas kamba ninameest rõõmsalt:
“Heka, kurat, panid ajama või said puhkusele?”
Too kivimaja ja armide kokteil urahtas vastuseks:
“Kas Kikkat on näha olnd?”
Kristian vaatas suurte silmadega Hekat ja sai paugupealt kaineks. Mingil põhjusel tahtis ta tingimata läbi metsa koju joosta. Oleksime kindlasti võitnud krossijooksu maailmameistritiitli, kui keegi oleks aega võtnud. Head aasta esimest päeva…
LAUPÄEV
Otsustasin mitte kuhugi minna. Kasvagu või mu perse ja sohva vahele juured, mind täna siit liikuma ei saa. Käisin iga tunni tagant kontrollimas, kas uksekett oli ikka peal.
PÜHAPÄEV
Uusaastapäev vaevas ikka veel. Selle kuradi Kristiani pärast oleksin peaaegu elu kaotanud. Otsustasin värskendada end Tiinale helistamise ja ettepanekuga aasta esimeseks suguühteks. Valisin innukalt numbri