Labida peal. Jüri V. GraubergЧитать онлайн книгу.
Vabandust… Need olid mõtlematult öeldud sõnad!” pomises noormees ja suudles Urvet huultele. Seekord ülemistele. Ta ei saanud salata, et naine oli talle igati meelepärane nii välimuselt, käitumiselt kui ka seksuaalsuselt. “Ma ei mõelnud seda päris niimoodi…”
“Olgu, jätame selle!” Urve libises Indreku käte vahelt välja, astus sammukese tagasi ja ütles tõsiselt: “Georg, mitte keegi ei tohi teada ei sellest korterist siin ega…”
“… ega ei saagi teada. Vähemalt mitte minult.” kinnitas Indreks varmalt.
“Mine!” katkestas teda Urve ja tõukas kindlakäeliselt ukse poole. “Ja pea meeles mis ma sulle ütlesin!”
Liftis ümbriku sisu revideerides leidis noormees sealt tervelt kolm jakobsoni. Kui ta sellest nädal aega hiljem lembekorteris Urvega koos kohvi juues uuesti juttu tegi, vastas see, et raha oli antud vaikimise eest ja tema maksabki ainult vaikimise eest sest seksi pole ta kunagi ostnud ega kavatse ka osta. Seksi saab niisamagi, see ei maksa midagi.
“Olgugi, et sa mind tahad, ei usu mina, et sinusugused noored mehed niisama suud peavad. Teie kipute ikka omasuguste seas oma võitudega ärplema!” Urve arvas, et kui ta Inderkule maksab, siis peab see ka suu ja ei lobise seda mida vaja pole.
Indrek ei oleks niikuinii töökaaslastele midagi rääkinud, aga kui talle peale mõnusa seksi ka raha pakuti, siis mis võis noormehel selle vastu olla? Pealegi tõid Urve jakobsonid iga korraga ihaldatud autoostu vähehaaval üha lähemale ja lähemale…
“Tänan!” kordas Urve, tõmbas paar mahvi ja küsis: “Georg, kuule, mida sa arvad abiellumisest?”
“Abiellumisest?” Indrek oli oodanud kõike muud, oli oodanud juttu kogemata, näiteks saunapeol külge saadud süüfilisest või tripperist. Ta oli salahirmuga mõelnud isegi HIV-viirusest kuid selle mõtte kui ilmvõimatu ja hirmsa, kohe kõrvale heitnud. Mitte mingil juhul ei oodanud ta Urvelt abieluettepanekut. “Kas sa… Tahad uuesti mehele minna?”
Urve oli küll veel igati vormis ja kena, Indreku jaoks ka väga ahvatlevalt himur, kuid tema kaks peaaegu täiskasvanut last ning paarikümneaastane vanusevahe ei teinud teda noormehe jaoks sugugi ihaldatavaks kaasaks.
“Mis sa nii ähmis oled? Kas sa mõtled, et mina ennast sulle pakun?” muigas Urve ja tema hallid silmad pildusid naerusädemeid.
“Ma ei oskagi midagi mõelda.” tunnistas noormees õlgu kehitades. “Sinu küsimus oli mulle täiesti ootamatu.”
“Kindlasti ootamatu. Aga siiski, mida arvad? Noh, nii… Üldises mõttes?” kordas Urve oma küsimust ja lisas: “Sul peaks ju kodukana majja toomiseks kõik olemas olema. Tasuv amet on, halbu elukombeid vist pole ja sportlik välimus on sul peale selle.” Urve vajutas Indreku abiellumiseks kasulikke omadusi loetledes ükshaaval oma hoolitsetud ning lakitud küüntega sõrmi väikesesse peopessa.
“Mul ei ole korterit kuhu naine tuua. On vaid see mis emast järgi jäi ja seal ma olen sundüürnik. Peremees võib iga kell korteri mulle üles ütelda. Ja autot pole ka veel.” põikles Indrek otseses vastusest kõrvale. “Mina ei ole ühelegi vähegi asjalikumale tibile vist kuigi hea partii.”
“Ja, jah! Autot sul veel pole. Mis siis, kui sa saaksid selle nii väga ihaldatud auto koos naise ja… Ja korteriga?” küsis Urve kallutatas veidi oma pead niimoodi, et tema lahtised juuksed kippusid kavalat naeratust varjama ning ütles iga sõna rõhutades: “Autot sa ju tahad nii-ii väga!”
“Ah-h?” Indrekul jäi suu imestusest lahti kuid ta kogus end kohe ja küsis irooniliselt: “Kas keegi peab millegipärast hästi ruttu mehele minema? Miks just mulle? Ja niisuguse hinnaga?”
“Mu sõbranna tütrega juhtus väikene apsakas ja nüüd on vaja tüdruk kiiresti mehele panna. Sina igatsed endale autot ja see oleks sulle tasu perekonna au päästmise eest.”
“Mis apsakas see siis oli mis nii kallilt tuleb kinni maksta?”
“Carmen kurameeris pikemat aega ühe kena noormehega ja uskus, et see temaga ka abiellub. Kahjuks see niimoodi ei läinud.”
“See tüdruk on siis vist… rase?” küsis Indrek ettevaatlikult.
“Jah on! Arvasid ära! Ei hakka salgamagi sest saad selle niikuinii varem või hiljem teada kui temaga abiellud.”
“Miks ma peaksin temaga abielluma? Las see abiellub kes tite valmis vorpis. Mis on minul sellega asja?”
“Oota, oota! Ära nüüd ole nii torm! Kuula ikka mind lõpuni!” palus Urve ja pani rahustavalt oma väikese peo noormehe suuretele ning tugevatele kätele ning jättiski selle sinna. “Carmeni vanemad olid minu teada algusest peale selle suhte vastu aga tüdruk näe, oli kui pimedusega löödud. Nagu need noored armunud kõik on. Ja nüüd kui veel selgus, et asjalood niimoodi on ning see pealtnäha igati ontlik noormees Carmenist enam midagi teada ei taha, siis ei jää muud üle…”
“… kui tüdruk kellelegi kaela sokutada!” porises Indrek ja tundis, kuidas Urve tema laual lebavaid käsi õrnalt muljus.
“Mitte päris nii.” õiendas Urve ja seletas: “Carmeni vanemad tahavad leida talle abikaasaks ühe korraliku noormehe kes oleks teatud tasu eest nõus mõistuseabieluga.”
“Mis see on – abielu raha eest või raha pärast?” Indrek oli kusagilt lugenud, et rikkad inimesed välismaal abiellusid mõnikord näiteks mõne kaugema sugulasega, et varandus suguvõsast välja ei läheks. Tema ei olnud ju sellele Carmenile mingi varandusega sugulane!
“Auto eest! Ja selle pärast, et häbi perekonda jääks!” täpsustas Urve. “Mis sa kõhkled? Carmen on tore tüdruk! Hakkad teda isegi veel armastama ja auto ning korteri saad sa ju pealekauba.”
“Miks see Carmen laseb esivanematel omale meest valida? Miks ta seda ise ei tee kui ta oma lolluse tõttu niisuguse portsu otsas istub?” Indrek laskis auto- ja korterijutul seekord kõrvust mööda minna justkui see ei huvitaks teda üldse.
“Miks sa arvad, et ta seda ei tee?” küsis Urve kavalalt muiates ja lisas rahulolevalt nurrudes: “Mulle tundub, et see asi pakub sulle siiski teatavat huvi…”
“Jah pakub! Ja mulle pakub huvi see miks sa seda portsu otsa kukkunud tüdrukut just minule soovitad? Või mind temale?” abielutehingu pakkumine oli Indrekule niivõrd ootamatu, et ta ei osanud kuidagi õiget seisukohta võtta ja seetõttu arvas, et parim kaitse on rünnak. “Miks sa üldse arvad, et ma peaksin Carmenile või tema esivanematele meeldima?”
“Georg, kullake, ega ma siis oma sõbranna tütrele ometi mingit tolgust ei hakka kaasaks sokutama!” sahistas Urve siidiselt ja vaatas Indrekule nii looritatud pilguga otsa, et see arvas end hetkeks Lasnamäe lembekorteris olevat. “Mina ju tean mida sa väärt oled!”
“Sina tead, aga kas nemad ka seda teavad?” küsis Indrek kohe.
“Seda mida mina tean, tean vaid mina!” vastas Urve nipsakalt ja tõmbas käe ära.
“Mis perekonna häbi see rasedus praegusel ajal on?” küsis noormees ja tõstis veel Urve pihusooja tundvad käed endale karvase lõua alla ning ütles elumehelikult: “Alati saab ju ka aborti teha kui vaja on.”
“Esiteks, Carmen ei taha aborti teha.” vastas Urve. “Ja teiseks – kui keegi, ükskõik siis kes, sinu tütrele lapse valmis teeb ja siis tütre ära põlgab, siis see on ju sinu perekonnale häbi. Kas on?”
“Võimalik… Või oleneb olukorrast. Ja ka ärapõlgajast.” arvas Indrek ja küsis siis iseeneselegi ootamatult: “Millal sa meid siis teineteisele tutvustad?” Oli kuidas oli, aga niimoodi naise leidmine tundis talle olema tüki kindlam kui näiteks rate.ee-st otsimine.
“Sa oled siis ikka nõus Carmeniga abielluma?” küsis Urve märgatavalt elavnedes.
“Ma ei ole seda öelnud. Ainult siis võib see tulla jutuks kui ma saan selle eest tõesti korraliku auto ja enamvähem normaalse korteri! Ma vaatan enne mis nägu see tüdruk on ja kui ta pole mingi mõrd, siis… Jah… Siis võib-olla, jah!”