Labida peal. Jüri V. GraubergЧитать онлайн книгу.
nüüd vedas korteriühistu juhatuse tööd Victor. Tema madal hääl sobis kokku nii tema koguga kui ka üsnagi robustse näoga. Tundus, et Suur Looja ei olnud tema juures eriti vaevunud välise ilu peale oma väärtuslikku aega kulutama, küll aga sisemise peale. Kõigele vaatamata nägi Victor välja üsnagi soliidne ning esinduslik. Tema suureks plussiks oli see, et ta oli kunagi töötanud mingis tehases peamehaanikuna ja seetõttu oskas orienteeruda nii santehnilistes probleemides kui ka keskkütte süsteemides. Kuivõrd maja veetorustik oli juba ammu amortiseerunud siis oli just tema õige mees õigel kohal.
“Noh, paps, molutad vä?” pesamuna, Osvaldi hiljaaegu passi kätte saanud poeg, tõmbas tal ühe kõrvaklapi peast veidi eemale. “Tshau!”
“Tere, tere!” Osvald sättis end tooli peal veidi teise asendisse ja küsis: “Koolipäev jälle läbi ja? Kuidas läks?”
“Läks kah! Kuidagi…”
“Miks kuidagi?”
“Mitte nii hästi kui sina tahad ega ka mitte nii halvasti jälle kui sa võib-olla arvad.” seletas Hellur ja küsis: “Aga kuidas sinul töö juures läks?”
“Kah niimoodi – kuidagi.” muigas Osvald. See “kuidas läks” küsimine oli nende peaaegu igaõhtune rituaal. Olgugi, et vastused olid ette teada ja vahel harva oli kuulda ka midagi muud, küsisid nad pojaga üksteiselt ikka käekäigu kohta. Polnud ja mõtet pojale seletada või ümber jutustada oma igapäevaseid töömuresid ning arvatavasti ei soovinud ka tema samal põhjusel oma isale koolielu seiku ette kanda. Siiski pidi Osvald poja kiituseks ütlema, et kui tal ikka mingit nõu oli vaja, siis ta ka tuli ja küsis kas ema või siis isa käest. Iseasi oli muidugi see kui palju ta vanemate nõuandeid või õpetusi kuulda võttis.
Poiss oli lasknud enda ühte kõrva panna kõrvarõnga ja nüüd kekutas sellega ringi. Osvaldi arvates võis ainult aborigeen või mõni neeger omale rõngaid kõrvadesse panna. Tsiviliseeritud inimesele niisugused asjad ei sobinud. Meestele eriti.
“Vist jälle üks järjekordselt äge julla…” mõtles Osvald kui ta oma tuppa mineva poja kõrvas tolknevat rõngast vaatas. Sportlik ja muidu päris mõistlik poiss, aga Osvaldi arvates natukene ema poolt ära hellitatud. Suitsumees ta kindlasti polnud, sest suitsu lõhna oleks Osvald kohe ära tundnud aga napsu kohta ei saanud ta midagi kindlalt ütelda – olid ju Osvaldil endalgi õllelõhnad teinekord juures. Mine ja nuusuta siis poissi…
Osvald otsustas kiiresti Internetti minna ja oma postkasti vaadata sest väga hästi võis koju tulnud poeg liini oma arvutiga okupeerida. Sellisel juhul poleks niipea lootustki Internetti saada sest Osvaldil oli ikka veel kahe arvuti vaheline side häälestamata ning seetõttu sai korraga Internetis olla vaid üks arvuti. Tavaliselt see kes esimesena jõudis.
“Peaksin “kodunetworgi” ikka lõpuks paika panema. Saaksime arvutitega ühel ajal Internetti kasutada.” mõtles Osvald kui tema arvutisse sopsasid sisse kolm kirja – Rootsist, Soomest ja USAst. “Kaua me ikka niimoodi teineteise järel ootame.”
“Näe! Elle-Mai, mulle tuli täna tervelt kolm kirja!” Osvald pöördus rõõmsalt oma naise poole. “Tahad, ma loen mõned huvitavamad kohad sulle?”
Naine ei teinud kuulmagi sest ta magas lõuani tõmmatud teki all nagu väsinud inimene ikka. Elle-Mail oli kombeks tõmmata alati omale õhukene tekk peale kui diivanile pikali heitis ja telerit vaatama hakkas. Nüüd ta siis nohises teki all, teleripult peos ja polnud tema asigi, et teleris jooksis mingi väga huvitav seriaal. Ja mis sellest, et seal lubas keegi kellegi pärandusest täiesti ilma jätta ning muuta oma otsust vaid siis kui see keegi jälle abielluks kellegi kolmandaga kes teda ei armasta…
Helluri toast hakkas valju tümpsu kostma ja see lubas arvata, et peagi okupeeritakse ka Internet.
“Olgu-s-sss… Las ta siis tukub kui tahab.” mõtles Osvald silmanurgast naise poole piiludes ja hakkas kahe käega kiiresti teksti trükkima – tal oli kombeks saabunud kirjadele kohe vastata. Ja ei olegi üldse meeste asi oma sõbrantside kirju naisele ette lugeda vaid mehed peaksid hoopis tegelema tähtsamate asjadega nagu Iraagi sõda või vaatama kes kõlbab millisesse riiki presidendiks. Lõdvalt.
IV peatükk
Kogu õhtu, kui Indrek kodus arvuti taga istudes päeval pooleli jäänud veebilehe tegemist püüdis jätkata, keerlesid tal peas mõtted autost, korterist, Carmenist ja Urvest. Ta ei teadnud kuidas suhtuda sellesse, kohati isegi väga ahvatlevasse, ettepanekusse. Kui ta abielluks selle teadmata ja tundmata Carmeniga, siis saaks ta ju kohe autoomanikuks. Samuti võiks ka kaelast ära saada selle juba ammu tüütuks muutunud majaomaniku, ülesmukitud vanamuti, kes pidevalt käis kõigele elanikele nina alla hõõrumas seda kui kui palju peaks keegi tegelikult üüri maksma. Indrek saaks omale ka naise keda ta veel ei olnud näinudki, kuid arvas, enesele irooniliselt vuntsi muiates, et kui kellelgi teisel kõlbas selle tibiga voodisse minna, siis kõlbab sinna minna temalgi. Mis sellest, et juba teise mehe poolt soojendatud voodisse. Samas ei andnud talle südamerahu mõte, et ta on Carmeniga abielludes tibi jaoks ikkagi vaid hädaabinõu, nii öelda, tagavaravariant. Ja ostetud mehe peale võib iga naine hakata ülevalt alla vaatama. Kui hakkab, siis sellisel juhul ei oleks lootust normaalsele läbisaamisele, seksist rääkimata. Seks ja autod olid Indreku jaoks muutunud omamoodi väärtusteks ning naides Carmeni, tahtis ta korraga saada mõlemaid, nii seksi kui autot. Korter oli tema jaoks küll teisejärgulisem sest häda korral võinuks ta selle omale ükskõik kust üürida kuid ometi ei saanud ka sellest pakkumisest tuimalt mööda vaadata. Praegusest sundüürniku seisusest oli ammu juba siiber.
Kuivõrd noormehe mõtted olid kogu õhtu suuremalt jaolt seotud Urve poolt nii ootamatult välja pakutud abieluga, siis ei tahtnud tal töö kuidagi edeneda. Indrek lõpetas siiski läbi häda kättevõetud töö ja alustas kohe ka järgmist, et hommikul oleks esialgne kavand kohe võtta ning poleks arvuti taga ilmaaegu uimerdamist ning aja raiskamist. Töö lõpetamise tähtajad surusid peale ja osakonna boss käis juba mitu päeva närviliselt ringi. Inderk oli küll oma tööga enamvähem graafikus kuid soovitud väikest ajavaru võimalike apsude likvideerimiseks tal ei olnud. See ajavaru tuli igal juhul luua ja see oli ka üks põhjustest miks ta oli viimased poolteist nädalat õhtuti arvuti taga pikki tunde veetnud. Muul ajal sai ta oma tööga hästi hakkama ning Indrekul oli ka küllaldaselt õhtuid kus tal ei olnud muud vaja teha kui vaid omale süüa, ja siis oli aega puhata, kuulata CD plaadimängijast tümpsu või vaadata telerist mõnd kriminaalfilmi. Raamatuid ta eriti ei viitsinud lugeda ja kui lugeski, siis vaid ainult erialast kirjandust arvutitest, Internetist ja veebilehtede tegemisest. Vahetevahel sirvis ta ma mõnda “Maaja” numbrit kuid sealsed jutud olid tema jaoks liiga elukauged, pahatihti isegi perverssed ning pildid alla igasugust arvestust – originaalid olid Indreku arvates igal juhul etemad. Indrekule ei meeldinud vaadata ka seksfilme, sest väga paljudes neist topiti mehe riista valesse auku või topiti õigesse auku jälle valet asja. Niisugused asjad olid ikka rohkem poisikestele vaatamiseks mitte aga temasugusele, tervele noorele mehele.
Indrek ei tahtnud eriti läbi käia oma töökaaslastega sest ta soovis töö juures hoida vaid töiseid suhteid. Ta võis küll koos töökaaslastega mõnikord tähistada jõuluid või mõnda muud püha, kuid siiski eelistas ta oma asju ajada üksi, ilma, et töökaaslastel oleks aimu millega ta tegeles või kus ja kuidas elas. Indrekul ei olnud mingit tahtmist käia pidudel kus ta end üsna ebakindlalt tundis sest ta ei olnud mingi tantsulõvi. Parema meelega kolas ta Interneti jutukates ja sõlmis seal tutvusi ning hiilgas osava sõnaseadega. Omaealiste tütarlastega silmast silma suhtlemisel püüdis ta end küll elumehena näidata kuid tundis end siiski natukene ebakindlalt. Igal juhul mitte nii kindlalt nagu Internetis. Seal oli ta elumees, oma sõiduvees.
Urve ei andnud endast mitu päeva mingisugust elumärki ning Indrek arvas juba, et tema jutt mõistuseabielust ja selle eest pakutavast oli vaid mingi rumal nali. Kui see pakkumine oligi üldse tõsiselt mõeldud, tundus see talle ometi üha enam vaid huvitava seiklusena milles ta võis mingitel tingimustel osaleda ning vaadata siis mida huvitavat niisugune elu pakub. Midagi niisugust nagu seda on teleris näidatavad “ellujäämiskursused” kus söödi vastikuid usse ja tigusid või turniti ohtlikel kõrgustel. Indrek ei osanud end ette kujutada abielumehe