Printsess ja mäekoll. George MacDonaldЧитать онлайн книгу.
>
1. peatükk. Miks on printsessil endast üks lugu?
Elas kord üks väike printsess, kelle isa oli kuningas suurel maal, mis oli täis mägesid ja orgusid. Tema palee oli ehitatud ühe mäe otsa ja see oli väga suur ning ilus. Printsess, kelle nimi oli Irene, oli seal sündinud, kuid ta saadeti ära varsti pärast tema sündi – tema ema polnud väga terve – et teda kasvataksid maainimesed suures majas, mis oli pooleldi loss, pooleldi talumaja, ühe teise mäe küljel umbes poolel teel jalamilt tippu.
Printsess oli armas väike olend ja sel ajal, kui mu lugu algab, arvan, umbes kaheksa aastane, kuid ta sai väga kiiresti vanemaks. Tema nägu oli lahke ning kena ja silmad nagu kaks tükikest öötaevast, ning mõlemas olid nagu sinisesse sulanud tähekesed. Võis arvata, et need silmad teadsid, et nad on taevast pärit, nii tihti olid nad ülespoole pööratud. Tema lastetoa lagi oli sinine ning selle sees olid tähed nagu taevaski.
Kuid ma kahtlen, kas printsess oli üldse kunagi näinud tõelist taevast, mille sees olid tähed, ja seda põhjusel, millest ma peaksin parem kohe rääkima.
Nende mägede all oli palju õõnsaid kohti, tohutu suuri koopaid ja looklevaid teid, mõnes voolamas vesi ja mõned säramas kõikides vikerkaarevärvides, kui sinna valgus sisse pääses. Neist kohtadest poleks olnud palju teada, kui seal poleks olnud kaevandusi – suuri, sügavaid šahte, millest väljusid pikad käigud ning koridorid, mis olid kaevatud selleks, et pääseda metallini, mida need mäed täis olid. Kaevates jõudsid kaevurid paljude looduslike koobasteni, millest mõned avanesid mäe külgedele või kuristikesse.
Neis maa-alustes koobastes elas üks imelik liik olendeid, keda mõned kutsusid gnoomideks, mõned koboldideks, mõned mäekollideks. Inimeste hulgas liikus legend, et kunagi olid nad elanud maa peal ja olnud väga inimeste moodi. Kuid mingil põhjusel, millest räägiti mitmeid jutte, oli kuningas määranud neile nende arvates liiga ranged maksud või oli nõudnud neilt midagi, mis neile ei meeldinud, või oli hakanud neid ühel või teisel viisil rangemalt kohtlema, kehtestades neile rangemaid seadusi. Selle tagajärjeks oli, et nad kõik kadusid maa pealt. Kuid selle asemel, et minna mõnda teise riiki, olid nad legendi järgi peitunud kõik maa-alustesse koobastesse, kust nad tulid välja vaid öösel ja näitasid end haruharva ja mitte kunagi paljudele inimestele korraga. Räägiti, et nad kogunesid öösiti mägedes kõige vähem käidavates ja kõige raskemini läbipääsetavates kohtades. Need, kes olid neid näinud, rääkisid, et nad olid sugupõlvede jooksul väga muutunud; ja pole ka ime, arvestades, et nad elasid päikesevalgusest eemal, külmas, märjas ja pimedas. Nüüd polnud nad mitte lihtsalt inetud, vaid täiesti jäledad ja kentsakalt veidrad nii näolt kui ka kehakujult. Räägiti, et polnud ühtki ohjeldamatu kujutlusvõime tulemust, mis oleks sule või pliiatsiga joonistatult olnud veidram kui nemad. Kuid ma arvan, et need rääkijad olid neid mõne nende loomaga segamini ajanud – neist aga edaspidi. Mäekollid ise polnud aga kaugeltki nii inimestest eemaldunud, nagu selline kirjeldus mõista annab.
Kuigi nad moondusid kehalt, olid nad arenenud teadmistelt ja taibult, ning suutsid teha asju, mida ükski surelik võimalikuks ei peaks. Mida osavamad nad olid, seda pahatahtlikumaks nad muutusid, ning nad pidasid väga lõbusaks, kui said igal viisil, mis neile pähe tuli, tülitada inimesi, kes elasid maapinnal nende kohal. Nad polnud veel julmad kõigi vastu, kes nende teele sattusid, kuid siiski armastasid nad väga oma esivanematelt päritud vimma nende vastu, kes olid hõivanud nende endised valdused, ja eriti selle kuninga järeltulijate vastu, kes oli nende pagenduse põhjuseks, nii et nad otsisid iga võimalust inimeste piinamiseks viisidel, mis olid sama veidrad kui nende leiutajad; ja kuigi kängu jäänud ning moondunud, oli neil jõudu, mis võrdus nende kavalusega. Aja jooksul olid nad saanud oma kuninga ja valitsuse, kes peale tavaliste toimetuste tegeles peamiselt naabrite elu ebameeldivaks muutmisega. Nüüd peaks olema päris selge, miks väike printsess polnud kunagi öist taevast näinud. Nad kartsid mäekolle liiga palju, et teda öösel majast välja lasta, isegi väga paljude saatjate seltsis; ja neil oli selleks väga hea põhjus, nagu me peagi näeme.
2. peatükk. Printsess kaotab end ära
Ütlesin, et printsess Irene oli umbes kaheksa aastane, kui mu lugu algab.
Ja see algab nii.
Ühel väga vihmasel päeval, kui mägi oli kaetud uduga, mis kogunes pidevalt vihmapiiskadeks ja voolas mööda suure vana maja katust, langedes terve maja ümber vesiste narmastena räästaist alla, ei saanud printsess loomulikult välja minna. Ta tüdines sellest nii väga, et isegi tema mänguasjad ei lõbustanud teda enam. Sa imestaksid selle üle, kui mul oleks aega kirjeldada pooligi mänguasju, mis tal oli. Kuid sina ei saa neid mänguasju endale, seepärast sa ei mõista teda: asjast saab tüdineda alles siis, kui see on sul olemas. Siiski oli see alles vaatepilt – printsess istumas lastetoas suure mänguasjadega kaetud laua taga, tähine lagi pea kohal. Kui kunstnik tahaks seda joonistada, siis soovitaksin tal mitte kujutada mänguasju. Ma arvan, et isegi kui see kunstnik oskaks teha paljusid asju, mida mina ei suuda, jääks ta mänguasjade kujutamisel hätta. Kuid printsessi joonistaks ta kindlasti väga hästi – too toetus küürutades tooli seljatoele, pea longus ja käed süles, olles väga õnnetu, nagu ta ise endale ütles, teadmata isegi, mis talle meeldiks, välja arvatud vaid väljaminek ja täiesti märjaks saamine, mille järel võiks ta iseäranis kenasti külmetuda, nii et ta peaks voodisse heitma ja körti jooma.
Järgmisel hetkel pärast seda, kui sa teda seal istumas nägid, lahkus printsessi hoidja toast.
Isegi see oli vaheldus ning printsess ärkas veidi ning vaatas ringi. Siis hüppas ta toolilt maha ja jooksis uksest välja, mitte samast uksest, kust hoidja oli läinud, vaid sellest, mis avanes ühe vana veidra ussidest söödud tammepuust trepi jalamile, mis nägi välja, nagu poleks keegi sinna iialgi oma jalga tõstnud. Ta oli ükskord kuus astet üles kõndinud ning see oli taolisel päeval piisav põhjus, et püüda teada saada, mis oli trepi lõpus.
Kõrgemale ja kõrgemale jooksis ta – nii pikk tundus talle see tee! – kuni jõudis kolmanda trepi lõppu. Seal leidis ta, et trepimade lõpetas ühe pika käigu. Sinna ta jooksiski. Mõlemal pool olid uksed. Neid oli nii palju, et ta ei hoolinud ühegi avamisest, vaid jooksis koridori lõppu, kust ta pööras ühte teise käiku, mis oli samuti uksi täis. Kui ta oli keeranud veel kaks korda ja nägi ikka veel enda ümber vaid uksi, hakkas tal hirm. Seal oli nii vaikne! Ja kõik need uksed peitsid enda taga ruume, kus polnud mitte kedagi! See oli kohutav. Pealegi tegi vihm katusel trampivat häält. Ta pööras ringi ning hakkas jooksma, nagu suutis, väikesed sammud kajamas läbi vihma häälte – tagasi treppide ning oma turvalise lastetoa poole. Nii ta arvas, kuid ta oli end juba ammu kaotanud. See ei tähenda, et ta oleks eksinud, kuid ometi oli ta kaotanud iseenda.
Ta jooksis veidi maad, keeras mitu korda, ja siis hakkas ta kartma. Peagi oli ta kindel, et ta on kaotanud tagasitee. Igal pool toad ja ei mingit treppi! Tema väike süda peksles sama kiiresti, kui jooksid tema väikesed jalad, ja nutuklomp kasvas tema kurgus. Kuid mõnda aega oli ta liiga innukas ja võib-olla liiga hirmunud, et nutta. Viimaks jättis lootus ta maha. Mitte midagi peale käikude ja uste igal pool! Ta heitis end põrandale ja puhkes halisedes nutma, vahel sekka nuuksudes. Kuid ta ei nutnud kaua, sest ta oli nii vapper, nagu oodati temavanuselt printsessilt. Pärast korralikku nuttu tõusis ta püsti ja pühkis oma kleidilt tolmu. Oh, missugune vana tolm see oli! Siis pühkis ta silmad kätega puhtaks, sest printsessidel pole alati taskutes taskurätte, mitte rohkem kui mõnel teisel väikesel tüdrukul, keda ma tunnen. Järgmiseks, nagu tõeline printsess, otsustas ta targalt teed otsima hakata: ta kõnnib läbi käikude ja otsib igalt poolt treppi. Seda ta tegigi, kuid edutult. Ta kõndis ühes kohas ringi seda teadmata, sest käigud ja uksed olid kõik sarnased. Viimaks leidis ta nurgast poollahtise ukse tagant trepi. Kuid oh häda! See läks vales suunas: selle asemel, et minna alla, läks see üles. Kuigi tüdruk oli ehmunud, soovis ta siiski näha, kuhu see trepp viib. See oli väga kitsas ja nii järsk, nii et ta läks üles nagu neljajalgne olend, käpuli.
3. peatükk. Printsess ja – me näeme, kes
Kui ta üles jõudis, leidis ta end neljakandilisest kolme uksega ruumist, kaks üksteise vastas ja üks trepi vastas. Ta seisis hetke ja ta peas polnud ühtki mõtet, mida järgmiseks teha. Kuid kui ta seal seisis, hakkas ta kõrvu kostma kummalist vurisevat häält. Kas see võis olla vihm? Ei. See oli palju pehmem ning ühetoonilisem kui vihm, mida ta nüüd vaevu kuulis. See madal vurin kestis edasi, aeg-ajalt natukeseks vaikides ning siis uuesti alates. See sarnanes rohkem mesilase suminaga, kes on leidnud meelätte mõnes