Printsess ja mäekoll. George MacDonaldЧитать онлайн книгу.
kustutas lambi juhuks, kui valgus peaks läbi paistma.
„See peab olema see kaevur, kes teistest maha jäi,“ ütles ema.
„Ei, ta on tükk aega kadunud olnud. Ma pole tund aega mütsugi kuulnud. Pealegi polnud see kirkalöök.“
„Siis pidi see olema mööda ojasängi veerev kivi.“
„Võib-olla. Peagi on sellel rohkem ruumi.“
Curdie oli täiesti vaikselt. Veidi aja pärast, kuuldes vaid nende ettevalmistusi lahkumiseks, millesse segunes juhuslikke juhendavaid sõnu, ning soovides ruttu teada saada, kas selle kivi eemaldamine oli teinud avause mäekolli majja, lükkas ta käe tekkinud auku. See läks küllaltki pikalt edasi ja puutus siis millegi pehme vastu. Tal oli vaid hetk, et seda katsuda, see tõmmati nii kiirelt eest: see oli ühe varvasteta mäekolli jalg. Selle omanik karjatas hirmust.
„Mis viga on, Helfer?“ küsis ema.
„Mingi loom tuli seina seest välja ja lakkus mu jalga.“
„Lollus! Meie maal pole niisuguseid loomi,“ ütles tema isa.
„Kuid see oli loom. Ma tundsin teda.“
„Ma ütlen, et pea suu. Kas sa põlgad oma kodukoopaid ja arvad, et need sarnanevad ülakorrusega? Vaat seal tungleb alles ringi igasuguseid metsloomi.”
Curdie hoidis naeru kinni ja oli vaikselt nagu hiir – kuid mitte liikumatult, sest iga hetkega jätkas ta sõrmedega augu äärtest nakitsemist. Ta tegi seda aeglaselt suuremaks, sest selles kohas oli kalju õhkimisest küllaltki habras. Perekond paistis olevat üsna suur, otsustades segunenud jutuvada järgi, mis aeg-ajalt läbi augu kostis; kuid kui kõik rääkisid ühel ajal ja nii, nagu oleks igal viimasel kui ühel pudelihari kurgus, ei olnud kerge mõista millest räägiti. Pikapeale kuulis ta uuesti, mida mäekolliisa ütles.
„Niisiis,“ ütles ta, „visake oma kompsud selga. Oota, Helfer, ma aitan sind su kastiga.“
„Ma soovin, et see oleks minu kast, isa.“
„Sinu kord jõuab peagi kätte! Kiirustage. Ma pean minema täna õhtul paleesse koosolekule. Kui see läbi saab, tuleme tagasi ja koristame viimased asjad enne, kui meie vaenlased hommikul naasevad. Nüüd süüdake oma tõrvikud ja järgnege mulle. Kui hea on valgustada end omaenda valgusega, selle asemel et sõltuda õhku riputatud asjast – sellest ebameeldivast päikesest, mis on kahtlemata mõeldud meie pimestamiseks, kui me selle kahjustavasse mõjualasse satume! Silmipimestav ja labane on see, ma ütlen, kuid kahtlemata kasulik neile vaestele olevustele, kel pole olnud mõistust enda tarbeks valgust teha.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.