Punase surma mask. Edgar Allan PoeЧитать онлайн книгу.
oli julge ja tugev mees ning muusika oli vaikinud ta käeviipest.
Prints seisis sinises toas, ümbritsetuna rühmast kahvatuist kaaskondlastest. Alguses järgnes ta sõnadele kerge tunglemine sissetungija suunas, kes sel hetkel oli päris lähedal, ja nüüd astus otsustava ja mõjuka sammuga kõneleja poole. Kuid kogu seltskond tundis mingit seletamatut aukartust maskeeritu hullumeelsest jultumusest, seepärast ei leidunud kedagi, kes oleks julgenud tema haaramiseks kätt sirutada. Too möödus takistamatult jardi kauguselt printsist, ning kui seltskond nagu ühisest tõukest taganes tubade keskelt seinte äärde, jätkas tema katkestamatult teed, ikka sama tõsisel ja mõõdetud sammul, mis oli talle algusest peale omane, sinisest kambrist purpursesse – purpursest rohelisse – rohelisest apelsinikollasesse – sellest jälle valgesse – ja sealt edasi lillasse, enne kui keegi jõudis teha otsustavat liigutust tema peatamiseks. Kuid just siis tormas prints Prospero, hull raevust ja häbist oma hetkelise arguse pärast, kiirustades läbi kuue kambri, kuigi keegi ei järgnenud talle, sest surmahirm oli haaranud kõiki. Ta tõmbas pistoda ja tõstis selle, ning oli lähenenud metsikus hoos taganevale kogule kolme või nelja jala kaugusele, kui viimane, olles jõudnud sametise toa kaugeimasse ossa, äkki pöördus ja jälitajale vastu astus. Kostis terav karjatus – ning pistoda kukkus läikides mustale vaibale, millele otsekohe pärast seda langes surnult ka prints Prospero. Siis, meeleheitest metsikut julgust kogudes, tungis pidutsejate summ korraga musta tuppa, ning haarates isiku maskist, kelle kõrge kogu seisis sirgelt ja liikumatult eebenist kella varjus, ahmis vaikses õuduses õhku, leides surilinade ja laibataolise maski tagant, millest nad nii jõhkralt ja ägedalt kinni haarasid, mitte ühtki käegakatsutavat kogu.
Ja nüüd tunnistati Punase Surma juuresolekut. Ta oli tulnud nagu varas öösel. Ja üksteise järel langesid lõbutsejad oma peo verest niisketes saalides ning kõik surid seal, kuhu oli langenud. Ning eebenipuust kella elu kustus viimase pidutseja omaga. Ja leegid kolmjalgadel kustusid. Ja Pimedus ja Kõdu ja Punane Surm valitsesid piiramatult kõige üle.
Metzengerstein
Pestis eram vivus – moriens tua mors ero. 2
Õudus ja saatuslikkus on maailmas alati ringi liikunud. Milleks anda siis täpselt teada, millal see lugu on juhtunud? Aitab, kui ütelda, et perioodil, millest ma räägin, valitses Ungari keskosas kindel, kuigi varjatud usk hingede rändamisse. Õpetusest endast – see tähendab selle võimalikkusest – ei ütle ma midagi. Kinnitan siiski, et suur osa meie umbusust – nagu La Bruyère ütleb kogu meie õnnetuse kohta: “vient de ne pouvoir être seuls.”3
Kuid Ungari ebausus on mõningaid punkte, mis kaldusid kõvasti absurdi. Nemad – need ungarlased – erinesid oluliselt oma idapoolseist valitsejatest. Näiteks: “Hing,” ütlevad esimesed – annan edasi ühe teravmeelse ja targa pariislase sõnad: “ne demeure qu'une seule fois dans un corps sensible: au reste – un cheval, un chien, un homme même, ne sont que la ressemblance illusoire de ces êtres.”4
Berlifitzingite ja Metzengersteinide perekonnad olid sajandeid riius olnud. Kunagi pole kaks nii hiilgavat koda olnud sel viisil kibestunud ja niisuguses surmavaenus. See vaen paistab ka peituvat iidseis ennustussõnades: “Uhke nimi võib langeda hirmuäratavalt, kui Metzengersteini surelikkus võidutseb Berlifitzingi surematuse üle, nagu ratsanik võidutseb hobuse üle,.”5
Muidugi tähendavad need sõnad iseenesest vähe või üldse mitte. Kuid veelgi tühisemad põhjused on tekitanud – ning mitte väga ammu – sama sündmusterohkeid tagajärgi. Pealegi olid perekonnad, kelle maad kokku puutusid, olnud kaua võistlejaiks valitsuseasjades. Veel enam, lähedased naabrid on harva sõbrad, ning Berlifitzingite lossi elanikud võisid vaadata oma kõrgeilt müüridelt otse Metzengersteini palee akendesse. Ja kõige vähem võis see suurejoonelisem kui lihtsalt maahärralik toredus, mis nii avastati, vaigistada vähem iidse ja rikka Berlifitzingi perekonna pahameelt. Mis ime siis, et selle ennustuse sõnad, olgugi pentsikud, tekitasid ja hoidsid vaenus kaht perekonda, kes ennegi olid kaldunud tülitsema päritava kadeduse tõttu. Ennustus näis väljendavat – kui see midagi väljendas – võimsama suguvõsa lõplikku võitu, ning muidugi pidas nõrgem ja vähem mõjukas seda kibeda vihaga meeles.
Wilhelm, krahv Berlifitzing, kuigi kõrget sugu, oli meie jutustuse ajal jõuetu ning nõder vanamees, kes suutis olla märkimisväärne vaid oma sõgedas ja paadunud isiklikus vihas võistleva perekonna vastu ning nii kirglikus armastuses hobuste ja jahi vastu, et ei kehaline nõrkus, suur iga ega vaimu nõtrus suutnud hoida teda iga päev küttimisohtudest osa saamast.
Friedrich, parun Metzengerstein, oli seevastu alles alaealine. Ta isa, minister G., suri noorelt. Ta ema, proua Maria, järgnes talle varsti. Friedrich oli sel ajal viieteistkümnene. Linnas ei ole viisteist aastat pikk aeg – laps võib olla ikka veel laps oma kolmandas viisaastakus; kuid looduses – nii suurepärases looduses kui see vana mõis, on viieteistkümnel aastal palju sügavam tähendus.
Mõne erilise asjaolu tõttu seoses ta isa testamendiga sai noorest parunist kohe isa surma järel tema laiade valduste peremees. Harva oli Ungari aadlikku nähtud niisuguste maade omanikuna. Losse oli tal piiramatul hulgal. Neist kõige hiilgavam ja suurem oli Metzengersteini palee. Ta valduste piirjoon polnud kunagi selgesti määratud, kuid peamise pargi ümbermõõt oli viiskümmend miili.
Nii noore ja nii hästi tuntud iseloomuga pärija saamine nii tavatu varanduse omanikuks ei jätnud kuigi palju ruumi oletusteks ta võimaliku eluviisi kohta. Ja tõesti, kolme päeva jooksul käitus pärija herodeslikumalt kui Herodes ise ning ületas oma kõige entusiastlikumate imetlejate ootused. Häbitud prassingud, skandaalsed reetmised, kuulmatud metsikused panid ta värisevad vasallid varsti mõistma, et ei orjalik alistumine nende poolt ega nende isanda süümepiinad ei kaitseks neid sestpeale väikese Caligula6 julmade kihvade eest. Neljandal ööl märgati Berlifitzingi lossi talle põlevat, ning naabrite üksmeelne arvamus lisas selle tulesüütamise paruni kuritööde ja nurjatuste juba võikasse nimekirja.
Kuid segaduse ajal, mis see juhtum põhjustas, istus noor aadlik ise ilmselt sügavasti mõttes Metzengersteini suguvõsalossi laias ja üksildases ülemises toas. Rikkalikud, ehkki pleekinud vaibad, mis rippusid süngelt seintel, väljendasid tuhande suursuguse esivanema saladuslikke ja majesteetlikke kogusid. Siin istusid kalleis hermeliinmantleis preestrid ja vaimulikud aukandjad sõbralikult koos isevalitseja ja suverääniga, pannes oma veto ajutise kuninga soovile, või kammitsesid paavstliku fiat7’ga Peamise Vaenlase mässusoove. Seal vapustasid tugevamaidki närve Metzengersteini printside tõmmud, kõrged kogud, nende lihaselised sõjaratsud, kes tallasid langenud vaenlaste laipu, oma ähvardava ilmega; ja siin olid taas endisaegsete daamide meelad ja luigelikud kogud, mis heljusid viirastuslikes tantsukeerutustes kujuteldava meloodia saatel.
Aga kui parun kuulas või teeskles kuulavat Berlifitzingi tallidest kostvat üha valjemat lärmi – või ehk haudus mõnda uudsemat, veel jultunumat vägitükki – pöördus ta pilk tahtmatult ühe tohutu ja ebaloomulikku värvi hobuse poole, mis oli kujutatud ühel gobeläänil ta vastase saratseeni verd esivanema omandusena. Hobune ise, pildil esiplaanil, seisis liikumatult nagu raidkuju – kui kaugemal hukkus ta sadulast löödud ratsanik Metzengersteini pistoda läbi.
Friedrichi huulile kerkis kuratlik muie, kui ta märkas suunda, mis ta pilk oli ebateadlikult võtnud. Ometi ei pööranud ta seda ära. Otse vastupidi, ta ei võinud kuidagi seletada seda ülevoolavat rahutust, mis langes nagu surilina ta tunnetele. Vaevu rahustas ta oma unenäolisi ja seosetuid tundeid kindla teadmisega, et ta on ärkvel. Mida kauem ta vahtis, seda tugevamaks muutus nõidus – seda võimatumana tundus talle, et ta kunagi suudaks kiskuda oma pilku vaiba lummusest. Kuid väline lärm muutus äkki veel ägedamaks, ning sundiva pingutusega suunas ta oma tähelepanu punakale tulekumale, mida leegitsevad tallid heitsid tema aknaisse.
See tegu oli siiski vaid hetkeline; ta pilk pöördus masinlikult seinale tagasi. Tema äärmiseks õuduseks ja üllatuseks oli hiigelhobuse
Ladinakeelse moto tõlge: Katk olin elusana – surnuna saan olema su surm.
Prantsusekeelse tsitaadi tõlge: “vient de ne pouvoir être seuls.” – tuleb vaid võimetusest üksi olla.
Prantsusekeelse tsitaadi tõlge: “ne demeure qu'une seule fois dans un corps sensible: au reste – un cheval, un chien, un homme même, ne sont que la ressemblance illusoire de ces êtres.” – püsib vaid ühe korra tundelises kehas. Niimoodi pole ei hobune, koer ega isegi inimene muud, kui nende olendite pettekujuline sarnasus.
La Bruyėre (1645-1696), Prantsuse kirjanik, kuulsaim teos “Les caractėres” (Iseloomud), kus esitab erinevaid inimtüüpe. Tsitaat on võetud teose 9. peatükist ja autor lisab sellele: “sellest tuleb kaardimäng, luksuse tagaajamine, pillamine, vein, naised, tobedus, tagarääkimine, kadedus, enese ja Jumala unustamine.”
Caligula (12-41) – Rooma keiser, kuulus julmuse ja veidruste poolest.
fiat – lad. k. “sündigu”: sõna, millega paavst andis oma nõusoleku.