Lõunamere jutud. Jack LondonЧитать онлайн книгу.
pole kunagi kuulnud muutustest saare elanike hingelaadis, kes alles mõned aastad tagasi piirasid sisse suure parklaeva ja tapsid peale teise tüürimehe kogu meeskonna maha. Ellujäänu viis uudise oma vendadele. Kolme kaubalaeva kaptenid tulid koos temaga Lord Howe’ile tagasi. Nad purjetasid otse laguuni ja jutlustasid valge mehe püha sakramenti, et vaid valged mehed võivad tappa valgeid mehi ja alamad rassid hoidku valgest mehest käed eemal. Kuunarid purjetasid laguunis edasi-tagasi, purustades ja hävitades. Kitsalt liivarõngalt polnud pääsemisvõimalusi, polnud põõsaid, kuhu põgeneda. Lasti maha, kes silma puutus, ja silma mitte puutuda polnud võimalik. Külad põletati maha, kanuud purustati, nende kanad ja sead tapeti, väärtuslikud kookospalmid raiuti maha. See kestis terve kuu, siis purjetasid kuunarid minema, kuid kartus valgete meeste ees oli söövitatud saareelanike hinge ja nad ei söandanud enam kunagi ühtki puutuda.
Max Bunster oli Lord Howe’il ainuke valge mees ja oli seal vältimatu Kuupaiste Seebi Ühingu agent. Ühing määras ta Lord Howe’ile, sest teda ei tahetud lahti lasta, see saar aga oli igast sõiduliinist kõige kaugemal. Ühing polnud teda seni veel lahti lasknud, sest tema asemele teist meest leida oli võrdlemisi raske. Ta oli kõhn suurt kasvu sakslane, kelle peas polnud kõik omal kohal. Poolhull oleks olnud tema seisundi iseloomustamiseks liigagi leebe väljendus. Ta oli türann, argpüks ja kolm korda nii metsik kui kõige metsikum olend kogu saarel.
Olles argpüks, oli ka tema toorus pelgurlik. Kui ta alles Ühingu teenistusse astus, määrati ta Savo saarele. Hiljem saadeti tema asemele sinna keegi tiisikushaige kolonist, kuid Bunster peksis ta vaeseomaks ja kolonist sõitis invaliidina tagasi samal kuunaril, millel oli tulnudki.
Mr. Haveby valis seepeale Bunsteri asendajaks noore hiiglase Yorkshire'ist. Tol oli poksija kuulsus ja ta eelistas kaklust söömisele. Kuid Bunster ei tahtnud võidelda.
Ta oli kümme päeva vaikne kui talleke, siis aga tabas Yorkshire'i meest düsenteeria ja palavik ühekorraga. Nüüd läks Bunster tema juurde, lõi ta teiste asjade hulgas põrandale pikali ja hüppas umbes paarkümmend korda talle otsa. Kartes, et tal ei lähe hästi, kui ohver meelemärkusele tuleb, pages Bunster kutteriga Guvutusse, kus ta andis endast märku, pekstes läbi kellegi noore inglase, kes oli juba vigane, sest buuri kuul oli tal mõlemast puusast läbi läinud.
Siis saatis Mr. Haveby Bunsteri Lord Howe’ile pagendusse. Mees tähistas oma maaletulekut poole kasti džinni hävitamisega ning peksa andmisega vanaldasele astmahaigele tüürimehele samalt kuunarilt, millega ta oli kohale sõitnud. Kui kuunar oli lahkunud, käsutas ta kanakad rannale kokku ja kutsus neid maadlema, lubades kasti tubakat sellele, kes ta maha paneb. Kolm kanakat viskas ta selili, neljas sai tast kohe jagu, kuid tubaka asemel sai ta kuuli kopsudesse.
Ja nii algas Bunsteri valitsusaeg Lord Howe’il. Põhikülas elas kolm tuhat inimest, kuid see oli inimtühi isegi päise päeva ajal, kui Bunster sealt läbi läks. Mehed, naised ja lapsed põgenesid tema eest. Isegi koerad ja sead hoidsid end eemale. Kaks peaministrit elasid alalises hirmus Bunsteri ees, kes kunagi ei arutanud vaidlusaluseid küsimusi, vaid ründas selle asemel rusikatega.
Ja Lord Howe’i saarele saabus ka Mauki, et rabada Bunsteri heaks kaheksa ja pool pikka aastat. Lord Howe’ilt polnud põgenemisvõimalust. Mauki oli seotud Bunsteriga nii heas kui halvas. Bunster kaalus kakssada naela. Mauki kaalus sada kümme. Bunster oli allakäinud jõhkard. Mauki oli primitiivne metslane. Mõlemal oli erinev tahe ja harjumused.
Maukil polnud aimugi, mislaadi isanda heaks ta pidi tööle hakkama. Keegi polnud teda hoiatanud ja ta arvas enesestmõistetavalt, et Bunster on nagu teisedki valged mehed, kes joob palju viskit, valitseb, teeb seadusi, peab alati sõna ega löö kunagi teenrit teenimatult. Bunsteril oli selles eelis. Ta teadis Maukist kõike ja ootas kärsitult, millal too tema käsutusse saabub. Viimasel kokal oli käsi murtud ja õlaluu paigast ära, nii et Bunster tegi Maukist koka ja majateenri.
Ja Mauki sai peatselt teada, et valgeid mehi on mitut sorti. Veel samal päeval, kui kuunar ära sõitis, kästi tal Samiseelt, Tonga pärismaalasest misjonärilt, kana osta. Kuid Samisee oli purjetanud üle laguuni ja pidi alles kolme päeva pärast saabuma. Selle teatega tuli ka Mauki tagasi. Ta ronis järsust trepist üles (maja seisis vaiadel, kaheteistkümne jala kõrgusel liiva kohal) ja sisenes elutuppa ette kandma. Agent nõudis kana. Mauki avas suu, et rääkida misjonäri äraolekust. Kuid Bunsterit ei huvitanud selgitused. Ta virutas rusikaga. Löök tabas Maukit suule ja kergitas ta õhku. Ta lendas uksest välja üle kitsa veranda, purustas ülemise käsipuu ja prantsatas alla. Ta huuled olid purustatud vormituks massiks ja suu täis verd ning murtud hambaid.
“See olgu sulle õpetuseks, et ma ei salli vasturääkimist,” karjus agent raevust punasena, talle üle murtud käsipuu järele vaadates.
Mauki polnud kunagi varem kohanud niisugust valget meest ja ta otsustas olla ettevaatlik, et mitte solvumist põhjustada. Ta nägi, kuidas kutri meeskond sai peksa ja üks neist kolmeks päevaks söömata raudu pandi, sest ta oli kõvasti tõmmates aerutulli ära lõhkunud. Samuti kuulis ta, kuidas Bunster oli endale kolmanda naise võtnud vägivallaga, kõik külas teadsid seda. Esimene ja teine naine puhkasid surnuaial, valge koralliliiva all, peatsis ja jalutsis korallikamakad. Nad olid surnud, nagu räägiti, neile osaks saanud peksust. Kolmandat naist koheldi samuti halvasti, seda nägi Mauki oma silmaga.
Kuid näis, et polnud mingit võimalust vältida valge mehe solvamist, keda paistis vihastavat juba tema olemasolu. Kui Mauki vaikis, sai ta peksa, et oli sünge tõbras. Kui ta rääkis, löödi teda vasturääkimise eest. Kui ta oli tõsine, süüdistas Bunster teda vandenõus ja andis talle peksa avansiks, ja kui ta püüdis olla lõbus ja naeratas, süüdistati teda oma isanda üle irvitamises ja anti talle keppi maitsta. Bunster oli kuratlik.
Külainimesed oleksid temaga arveid õiendanud, kui neil poleks meeles olnud kolmelt kuunarilt saadud õppetund. Nad oleksid teinud seda ka sellest hoolimata, kuid polnud tihnikut, kuhu põgeneda. Niipea, kui nad oleksid tapnud valge mehe, ükskõik missuguse valge mehe, oleks platsis olnud sõjalaev, ja see oleks hävitanud vastuhakkajad ning laastanud väärtuslikud kookospalmid. Laevamehed tahtsid esimesel võimalusel kutri kummuli keerata ja ta ära uputada. Bunster aga jälgis hoolega, et seda ei tehtaks.
Mauki oli teist tõugu ja et tal, niikaua kui Bunster elas, ei olnud põgenemiseks mingit väljavaadet, otsustas ta agendi maha tappa. Häda oli selles, et tal polnud kunagi võimalust. Bunster oli alati valvel. Päeval ja ööl olid tal püstolid käepärast. Ta ei lasknud kedagi enda selja taha, nagu Mauki mõistis, olles mitu korda pikali löödud. Bunster teadis, et see heasüdamlik, isegi lahke ilmega Malaita poiss oli talle hädaohtlikum kui kogu Lord Howe’i elanikkond, ja see teadmine vürtsitas ta piinamisprogrammi lisanaudinguga. Ja Mauki oli alandlik, võttis ta karistused vastu ja ootas.
Kõik teised valged mehed olid austanud ta tambo’sid, kuid mitte Bunster.
Mauki nädalane tubakanorm oli kaks pulka. Bunster andis need oma naistele ja käskis Maukil need naiste käest vastu võtta. Kuid Mauki ei saanud seda teha ja lahkus tubakata. Samal viisil sunniti teda paljudest einetest ilma jääma ja paljudel päevadel nälgima.
Tal kästi teha hautist laguunis kasvavaist merekarpidest. Seda ta teha ei saanud, sest merekarbid olid tambo. Kuus korda järjest keeldus ta merekarpe puudutamast ja kuus korda peksti ta teadvusetuks. Bunster teadis, et ta pigem sureks, kui tambo’sid murraks, kuid kutsus ta keeldumist mässuks ja oleks ta tapnud, kui tema asemel oleks teist kokka võtta olnud.
Üks ta lemmiktrikke oli Mauki lainelistest lokkidest kinni sasida ja teda peadpidi vastu seina kloppida. Teine trikk oli Maukile tulise sigariotsaga ootamatult vastu ihu torgata. Seda nimetas Bunster rõugepanemiseks ja Maukile pandi rõugeid nädalas mitu korda.
Kord kiskus Bunster südametäiega Maukil tassisanga ninast välja, käristades tal sõõrmed ninakõhrest lahti.
“Oh, missugune lõust!” kommenteeris ta, kui uuris kahju, mida ta oli tekitanud.
Haikala nahk on nagu liivapaber, kuid rai nahk on nagu raspel. Lõunamerel kasutavad pärismaalased rainahka kanuude mõlade siledakshõõrumiseks. Bunsteril oli rainahast kinnas. Kui ta seda kinnast esmakordselt Maukil proovis, kooris ta ühe käeliigutusega tal naha turjalt maha, kuklast kaenlaauguni. Bunster oli väga rahul.
Ta