Loojate mängud. Leila Tael-mikešinЧитать онлайн книгу.
plõks. Laud taastus. Kõik oli taas korras vaid tänu Lucky sõrmenipsule.
“Anna oma käsi,” ütles ta.
“Miks?” küsis Gabriel umbusaldavalt.Lucky rabas Gabrieli käe oma pihku ja oleks peaaegu elektrilöögi saanud. Samal ajal tundis Gabriel, kuidas temast kuum sähvatus läbi käis.
“Sina ka,” lausus Lucky.“Arvasin, et peale minu pole enam ühtegi järele jäänud. Selle pärast ta sind minu juurde saatiski…”
“Mida? Mida?!” Gabriel tõmbas käe vabaks ning vahtis Lucky’t nagu jänes autotulede valguses.“Mis minuga ometi toimub? Kas sina tegid seda? Mida sa mu kuradima joogi sisse panid?”
“Mitte midagi, kuigi mul oli selleks üsna suur kiusatus kohe, kui sind nägin.” Lucky istus lauale ning jõllitas Gabrielile otse näkku. “Ma ei ole su vaenlane. Mõistad? On sul üldse veel sinna üles midagi alles jäänud?”
Täiesti ootamatu reaktsioonina kattis Gabriel näo kätega ja andis alla.Tal oli nüüd juba ükskõik, mis edasi saama pidi. Kogu seni tagasi hoitud paanika jõudis äkki kohale ja halvas ta üleni. Alles nüüd mõistis ta, et oli üldse imekombel ellu jäänud. Temasuguseid ei löödud tänapäeval risti, vaid üritati maha lasta mõne hullu poolt, kes oli kindel, et pühakud ei tohiks siia maailma üldse sündinud olla.
Lucky vaatas teda hetke ja hakkas siis suhkruvett kokku segama. Ta kükitas Gabrieli ette ning üritas tema sõrmede vahele piiluda. “Ega sa ometi ei nuta?” küsis ta.“Su silmapliiats läheks laiali.”
“Ma ei kasuta silmapliiatsit!” hüüdis Gabriel vihaselt, haaras laualt klaasi ning jõi selle ühe sõõmuga tühjaks.
“Aga selle mainimine mõjus sulle päris värskendavalt. Äkki peaksid hakkama kasutama,” vastas Lucky.“Sina magad seal.”
“Sinu voodi ees?” Gabriel kirtsutas nina.“Vaata, et sa öösel kusele minnes mulle peale ei astu.”
“Ei, ma kusen sulle peale,” vastas Lucky tüdinult. “Maga ennast välja, äkki ajad siis mõistlikumat juttu.”
“Aga kui ma pimedas kartma hakkan, siis ronin sulle kaissu,” lubas Gabriel.
“Tule,” lubas Lucky lahkelt.“Mul on pussnuga padja all.”
“Saangi vaevast lahti…” pomises Gabriel särki seljast kiskudes. “Head ööd.”
Lucky kustutas tule ja riietas ennast lahti pimedas. Kuigi tal polnud kombeks alasti magada, eelistas ta siiski oma keha võõrastele mitte eksponeerida. Nimelt oleks neil võinud paari asja kohta pisut küsimusi tekkida ja Lucky ei tahtnud vastata. Eriti veel Gabrielile. Kuid ta pidi siiski tunnistama, et selles blondis äbarikus oli peidus midagi enamat, kui väljast paistis. Nüüd kannustas juba puhas uudishimu Luckyt Gabrieli kohta võimalikult palju infot koguma. Tundus, et Gabriel ise polnud veel paljudest asjadest teadlik. Koos saaksid nad aga tähtsatele küsimustele vastused. Võib-olla polnudki Gabriel kõigest üks ilus nukk, kelle kuldsete kiharate all hernesuuruses ajus peitusid vaid elutähtsad refleksid ja mõningane õppimisvõime. Lucky lootis kogu südamest, et see tõesti on nii. Vastasel korral oleks ta korraldanud Gabrieli jaoks kiire rännaku sügavale sügislehtede alla.Tema käed oleksid puhtaks jäänud.Ta lihtsalt viiks mehe nii kaugele, et mõistus ja keha ei pea enam vastu ning püssitoru meelekohal tundub enneolematult ahvatlevana.Ta oli seda varemgi teinud. Omavaheliste arvete klaarimise eesmärgil. Kuid seni oli sellest teadlik vaid tema.
3.
ARMASTUS, VIHKAMINE, KOHUSETUNNE
Kui Gabriel ärgates vaevaliselt silmad avas, ei tekkinud tal vähimatki probleemi oma asukoha tuvastamisega.Tundus, nagu ta oleks terve oma senise elu jooksul alati just siin ärganud. Ning Lucky on iga päev lamanud teleka ees vanal logiseval diivanil ja vaadanud multifilme armsatest karvastest elukatest, kes üksteist jõhkralt tapavad.Ta naeris omaette.Vaikselt.Tuttavlikult. Gabriel tundis, et hakkab hulluks minema.Ta sulges silmad ja avas need uuesti. Kõik oli endine. Pead läbistas terav valuhoog.
“Nad arvavad, et sa oled surnud,” ütles Lucky.“Nii et nime vahetamiseta me vist enam ei pääse.”
“Ma tõusen surnuist üles ja kõnnin kõigi silme all mööda kullaga kaetud treppi üles taevasse,” lubas Gabriel. “Seda ei tohiks olla kuigi raske korraldada.”
Ta tõmbas teki üle pea ja otsustas, et ongi surnud.Vähemalt täna. Poole tunni pärast hakkas loodus kutsuma. Gabriel avas silmad ja avastas, et Lucky vahib teda. Kuidagi imelik tunne oli. Gabriel hakkas juba kahtlema, kas Lucky juures on ikka ohutu elada. Samas ütles miski tema sees, et ta poleks ka siis katusekambrist vabatahtlikult lahkunud, kui Lucky oleks talle abieluettepaneku teinud. Gabriel väristas õlgu, hüppas ülehelikiirusel püsti ning jooksis vetsu suunas. Lucky vahtis aga endiselt punkti, kus veel hetk tagasi oli lamanud Gabriel, ja mõtles.Ta oli nii sügaval oma maailmas, et isegi apokalüpsise saabumine poleks teda praegu maa peale tagasi tuua suutnud.
Kui Gabriel tagasi tuli, oli keegi siiski Lucky üles äratamisega hakkama saanud.Arvestades, et ta telefoniga rääkides kasutas aeg-ajalt sõna “kallis”, polnud tegu igapäevase töövestlusega. Olles kõne lõpetanud, vahetas ta sõdureid kadedaks tegeva väledusega riided ja hakkas tagi otsima.Tema riietel oli närvesööv komme kõige ebasobivamal ajal ennast kusagile ära peita.Asjad elasid ka Lucky juures ning neil oli väga õel hing ja väljakannatamatu iseloom.
“Tervita oma naist minu poolt,” üritas Gabriel viisakust üles näidata.
“Ta pole naine,” vastas Lucky summutatud häälega, olles samal ajal peadpidi seinakapis ja visates kõiki kättejuhtuvaid purunemiskindlaid asju suvalistesse ilmakaartesse.Voodialuse oli ta jõudnud juba läbi vaadata.
“Seekord ripub see nagis, Gabrieli tagi all, sa pime kana,” juhatas Gabrieli peegelpilt kraanikausi kohal rippuvalt laiguliselt klaasitükilt, mis kunagi täitis vannitoa peegli austavat ülesannet.
“Tänan,” ütles Lucky napilt ning vuristas enne väljumist justkui päheõpitud teksti:“Külmkapis peaks midagi süüa olema ja tagavaravõti juhuks, kui sul on vaja kiiresti välja minna, asub kuskil mingis sahtlis.Tšau!”
“Kohe näha, et ma pole tal esimene ootamatu külaline,” järeldas Gabriel.Ta ohkas sügavalt ja asus asju kokku korjama, visates need sama hoolimatult kappi tagasi.Tema peegelpilt seisis, käed rinnal kokku põimitud, ja ootas. Kohe pidi see juhtuma.
“Tal on mees?!” hüüatas Gabriel äkki. Peegelpilt naeratas rahuolevalt. Lõpuks ometi jõudis kohale. Gabrielil olid eriliselt pikad juhtmed, mis reaktsioonikiiruse järgi otsustades läbisid Austraalia ja Uus-Meremaa.
“Kui see mees välja nuhib, et mina siin olen, siis ta tapab mu,” oigas Gabriel. Peegel köhatas korralekutsuvalt.
“Sa lubasid homme siit läinud olla. Järelikult ei jõua ta sinu siinolekust teada saada.”
“Mhmh…” Gabriel toetas pea käele ja tundis, kuidas maailm tema ümber kokku tõmbub. Ta ei teadnud, kuhu minna. Olukorra tegi veelgi keerulisemaks see, et ilma uue nimeta ei saanud ta mingil moel raha teenida, kui kõrvale jätta oma keha müümise võimalus tänavanurgal.
Ilma rahata ei saanud ta uut elu alustada. Nõiaring. Nõnda ei jäänud tal esialgu üle muud, kui istuda siin, oodata väljaviskamist ja seda, millal mõistus lõplikult üles ütleb või rahvas endale uue ihaldusobjekti leiab.
Eelmine pühak pidas vastu täpselt kolm kuud. Siis kulus veel kolm kuud pühaku leinamiseks, saabus kuu aja pikkune paus ning lõpuks avastati Gabriel.
Huvitav, kui kaua nad teda piinata kavatsesid? Kindlasti lüüakse mingil hetkel jalaga uks maha ja tullakse intervjuud, autogrammi ja ööveetmisvõimalust küsima. Viimase ettepanekuga polnud Gabriel veel kordagi nõustunud, sest lugeda hommikusest ajalehest kellegi kommentaare Gabrieli kui pühaku võimekuse kohta voodis ei tundunud just kuigi ahvatleva pakkumisena. Õnneks oli veel olemas televisoon. Uudistes kajastati kindlasti tema äkilist ja ootamatut kadumist. Gabriel plõksutas pulti, kuni leidis sobiva