Marslaste teine sissetung. Sari: «Orpheuse Raamatukogu». Arkadi StrugatskiЧитать онлайн книгу.

      1. juuni (kolm tundi pärast südaööd)

      Jumal, nüüd veel Artemis! Selgub, et ta ikka mehkeldab selle Nikostratosega. Ise tahab veel tütar olla… Aga olgu.

      Kella ühe paiku äratas mind tugev, kuigi võrdlemisi kauge mürin, ja jahmatas kurjakuulutav punaste laikude mäng magamistoa seintel. Müra kõmises ja lainetas, nagu seda maavärina ajal ette tuleb, terve maja värises, klaasid klirisesid ja rohupudelid hüplesid öölaual. Tormasin ehmunult akna juurde. Põhjapoolne taevas leegitses: paistis, et seal kaugel horisondi taga oli maa lõhenenud ja paiskab nüüd tähtede poole värvilisi tulejugasid. Aga need kaks istusid midagi nägemata ja kuulmata teineteise embuses otse minu akna all, kaetud põrgulike valgusjugadega ja rappudes maa-alustest tõugetest, ja suudlesid, Artemise tundsin kohe ära ja arvasin juba, et Charon on tagasi ja seepärast ongi ta nii õnnelik ja suudleb teda nagu õige pruut kunagi, selle asemel et peigmeest kohe magamistuppa viia. Aga järgmisel hetkel tundsin tulekuma paistel ära härra Nikostratose kuulsa välismaise jope ja mu süda võpatas. Just sellised hetked rikuvad inimese tervise. Ometi ei saanud ma öelda, et see oli minu jaoks nagu välk selgest taevast. Olin ju kuulnud jutte, vihjeid ja igasuguseid kahemõttelisi nalju. Ja ometi oli see mulle ränk hoop.

      Südamest kinni hoides ja absoluutselt taipamata, mida ette võtta, vankusin paljajalu, nagu olin, külalistetuppa ja üritasin politseisse helistada. Eks katsuge ise politseid kätte saada, kui seda tõesti vaja on! Telefon oli pikka aega hõivatud ja lisaks selgus, et valves oli Pandareus. Küsin temalt, mis fenomen horisondi tagant paistab. Tema ei saa aru, mis asi on fenomen.

      Küsin: «Kas te oskate mulle öelda, mis toimub põhja pool, horisondi taga?» Teda huvitab, kus see on, ja mina ei tea enam, kuidas täpsemalt selgitada. Lõpuks jõuab küsimus temani.

      «Ah see,» ütleb tema, «te räägite tulekahjust?» Ja teatab siis, et mõningane põlemine seal tõepoolest aset leiab, aga mis põleb, pole veel selge. Maja väriseb, kõik ümberringi ragiseb, tänaval röögitakse midagi sõja kohta, aga see vana eesel hakkab mulle jutustama, et tema jaoskonda toodi Minotauros: maani täis, reostas härra Laomedoni eramaja nurka, püsti ei püsi ja isegi kakelda ei suuda.

      «Kas te kavatsete midagi ette võtta või ei?» katkestan tema jutuvada.

      «Sellest ma teile ju räägingi, härra Apollon,» solvub see eesel. «Pean protokolli koostama, aga te hoiate mu telefoni kinni. Kui see tulekahju teile nii muret teeb…»

      «Aga kui see on sõda?» küsin.

      «Ei, see ei ole sõda,» kinnitab tema. «Ma teaksin seda.»

      «Aga kui see on vulkaan?» küsin. Tema ei mõista, mis on vulkaan. Mu kannatus saab lõpuks otsa ja ma lõpetan kõne. Olin sellest vestlusest täiesti kurnatud, naasin magamistuppa ning panin hommikumantli selga ja sussid jalga.

      Mürin oli nagu veidi vaibunud, virmalised vilkusid edasi, aga need kaks seal pingil ei suudelnud ega isegi emmanud enam teineteist. Nad seisid kätest kinni hoides, kusjuures igaüks võis neid näha, sest horisondi taga leegitsevast tulest oli väljas valge nagu päeval, ainult see ei olnud valge valgus, vaid mingi punakas-oranžikas, ja üle selle roomasid pruunid, lahja kohvi värvi suitsupilved. Naabrid jooksid tänaval, riides, kuidas juhtus, proua Eurydike krabas kõiki pidžaamahõlmadest ja nõudis, et teda päästetaks, ja ainult Myrtilos ajas garaažist välja veoauto ja hakkas koos naise ja poegadega majast varandust välja kandma. See oli tõeline paanika nagu vanadel headel aegadel, ammu ei ole seda näha olnud. Ma ju teadsin, et kui algab tõeline tuumasõda, siis ei ole kogu piirkonnas paremat paika kui meie linnake – siin oli, kuhu varjuda või peitu pugeda ja oodata. Aga kui see on vulkaanipurse, siis ilmselt kaugel ja ka siis ei ähvarda meie linna miski. Pealegi oli väga kahtlane, et see on purse: mis purse see meie juures ikka olla saab!

      Tõusin teisele korrusele ja hakkasin Hermionet äratama. Ja ka siin oli kõik nagu tavaliselt: «Jäta mind rahule, joodik; ei ole vaja lakkuda vastu ööd; ma ei taha midagi,» ja muud samas toonis. Siis hakkasin talle valjusti ja veenvalt rääkima tuumasõjast ja vulkaanipurskest, sealjuures mõnevõrra üle pakkudes, sest muidu ei oleks ta mind kuulanud. Lõpuks jõudis mu jutt temani, ta hüppas mind eemale lükates voodist ja tormas söögituppa, ise pomises: «Aga nüüd ma lähen ja vaatan ja siis hoia oma nahk…» Avas kapiukse ja uuris konjakipudelit. Mina olin rahulik. «Kust sa siis sellisena koju tulid?» küsis ta kahtlustavalt nuhutades. «Millisest räpasest öisest vargapesast?» Siis heitis ta pilgu aknale, ja kui ta nägi tänaval poolpaljaid naabreid, kui ta nägi Myrtilost, kes tolknes aluspükstes oma maja katusel ja vahtis välibinokliga põhja suunas, siis mina teda enam ei huvitanud. Tõsi küll, tuli välja, et põhjapoolne horisont oli juba uppunud pimedusse ja vaikusesse, kuid täielikult tähti varjavat suitsupilve võis veel aimata. Mis siin rääkidagi, minu Hermione pole teile mingisugune proua Eurydike. Vanus ei ole see, ning ka kasvatus ja kombed on teised. Ma ei jõudnud veel pitsi konjakit alla neelata, kui ta juba tiris kohvreid ja hüüdis täiest kõrist Artemist. «Hüüa, hüüa,» mõtlesin ma kibedusega, «looda, et ta sind kuuleb.» Aga Artemis ilmuski juba oma toa uksele. Taevas hoidku, surmkahvatu, väriseb, aga pidžaama on tal seljas ja juustes ripnevad lokirullid, ise küsib: «Mis juhtus? Mida te teete?»

      Ütle mis ütled, on ikka enesevalitsemine. Kui ei oleks olnud seda nähtust, ei oleks minul millestki aimugi olnud, Charonist rääkimata. Meie pilgud kohtusid, tütar naeratas mulle värisevate huultega õrnalt ja mina ei söandanud lausuda ühtegi keelel keerlevat kurja sõna. Läksin oma tuppa, et veidi rahuneda, ja hakkasin marke korrastama. Kardad, ütlesin talle mõttes, värised! Tunned nüüd, et oled üksi, hirmul ja kaitsetu. Aga tema sind ei toetanud, ei kaitsnud. Murdis naudingu õiekese ja jooksis oma asju ajama. Vaat nii, kallike, kui inimene on alatu, siis on ta alatu lõpuni.

      Samal ajal, nagu olingi arvanud, rauges paanika kiiresti. Öö oli jälle endine, maapind ei lainetanud enam, majad ei ragisenud. Keegi oli viinud proua Eurydike enda juurde. Keegi ei karjunud enam sõjast ja üldse – ei olnudki enam millestki karjuda. Tänav akna taga oli jälle inimtühi, ainult üksikute majade akendes paistis veel valgus ja Myrtilos säras oma katusel tähtede keskel aluspesuväel. Hüüdsin teda ja küsisin, mida ta näeb.

      «Olgu, olgu,» vastas ta ärritatult. «Heitke pikali, norsake edasi. Teie norsake, aga nemad veel näitavad teile…» Küsisin, kes nemad.

      «Olgu, olgu,» pareeris Myrtilos. «Nüüd tulid tarkpead välja. Koos oma Pandareusega. Lollpea on see teie Pandareus ja rohkem mitte midagi.»

      Kuuldes Pandareuse nime, otsustasin uuesti politseisse helistada. Telefon laskis pikalt kutsuda ja kui siis lõppude lõpuks ühenduse sain, teatas Pandareus mulle, et mingeid erilisi uudiseid ei ole ja muidu on ka kõik korras, purjus Minotaurosele süstiti rahustit ja tehti maoloputus ning praeguseks on ta maha rahunenud; mis puutub tulekahjusse, siis see lõppes, seda enam, et see ei olnudki üldse tulekahi nagu selgus, vaid hoopis suur ilutulestik. Kuni ma püüdsin meelde tuletada, mis pidupäev siis täna on, pani Pandareus toru hargile. Ta on siiski lollpea ja halvasti kasvatatud ning säärane on ta alati olnud. Imelik on meie politseis näha selliseid inimesi. Meie politseinik peaks olema intelligentne, eeskujuks meie noorsoole, kangelane, kellega tahaks sarnaneda, nii et temale võiks rahulikult usaldada mitte ainult relva ja võimu, vaid ka inimeste kasvatamise. Charon aga kutsub sellist politseid «prillipapade kompaniiks» ja väidab, et sellist minu politseid ei vaja ükski valitsus, sest see hakkab kohe arreteerima ja ümber kasvatama riigile kõige vajalikumaid inimesi alates peaministrist ja lõpetades politseiülemaga. Ei tea, ei tea! Võib-olla! Aga see, et vanempolitseinik ei tea, mis asi on fenomen, ja oma töökohustuste täitmisel toorutseb – see ei kõlba küll kuhugi.

      Komberdasin üle kohvrite puhvetini ja valasin endale pitsi konjakit just hetkel, kui Hermione söögituppa naasis. Ta ütles, et see on hullumaja, et kellelegi ei saa loota, et mehed siin ei ole mehed ja naised ei ole naised. Et mina olen lootusetu alkohoolik, et Charon on turist, et Artemis on siidikäsi ja eluks täiesti ette valmistamata. Ja nii edasi. Et võib-olla oleks keegi nii lahke, ning selgitaks, miks ta äratati keset ööd ja sunniti kohvreid pakkima. Vastasin Hermionele, nagu oskasin, ja pugesin seejärel oma magamistuppa peitu. Terve mu kere valutas ja nüüd ma tean juba täpselt, et homme ägeneb minu ekseem. Tahaksin juba praegu ennast sügada, aga esialgu suudan end talitseda.

      Kella kolme paiku hakkas maa uuesti värisema. Kostis paljude mootorite mürinat ja raua lõginat. Selgus, et majast möödub sõjaväe veoautode ja soomustransportööride