Legendi lävel. Carrie CroftЧитать онлайн книгу.
ta garaaži väravate poole ja jäi tänavale vaatama.
Võib-olla kuulis midagi? mõtles Michael.
Kuid vanamees toetus uksepiidale, pilk suunatud taevasse. Michael läks ja seisis Clive’i kõrvale, püüdes teda mitte segada, ja ootas järge.
“Sa ei usu,” hakkas Clive Melly uuesti rääkima, “et sellest hetkest iga kord, kui ma tähti vaatan, mõtlen Peterile ja poistele. Veel ka nendele kividele, mis me leidsime. Kui vahva oleks olnud tegeleda nende uurimisega, kui mitte see neetud sõda…
Kui ma koju tagasi jõudsin, olid kivid kadunud. Mu vanemad kolisid siia sellesse farmi, aga kilde, mis minu toas vedelesid, pidasid nad prahiks ja viskasid minema. Kuni mälestus sõpradest veel värske oli, ei suutnud ma end sundida uuesti metsa minema, et uusi näidiseid otsida. Alles seitsme aasta pärast tegin esimese katse. Kuid asjata. Mitu aastat otsisin, kuni kaotasin lootuse.”
Vanamees võttis istet garaaži ukse kõrval pingil ja nihutas end, et teha kohta Michaelile.
“Ma rääkisin sageli oma õpilastele sellest indiaani legendist,” jätkas Clive. “Üks nendest, Sam Heinz, oli lõpuks küps selleks, et otsinguid jätkata. Nüüd aitab teda Peteri lapselaps Ethan Holder. Ükskord käisid nad minu juures, et täpsustada selle sündmuse üksikasju. Mida mäletasin, seda rääkisin. Kaks aastat kammisid nad asjatult metsa. Aga alles hiljuti lugesin ma üht väga huvitavat artiklit. Selle järgi tuleb välja, et kui täpselt teada mõningate kosmiliste kildude koordinaate, on võimalik kindlaks määrata algse rahnu kukkumise koht. Seal olid keerulised arvestused, ei hakka üksikasjadesse laskuma.
Eelmisel aastal läksin ma metsa ja leidsin mälu järgi üles koha, kust me Peteriga metallitükid leidsime. Tehes arvestuse, sain ma aru, et olime eksinud, ei otsinud õige koha pealt. See-eest tean nüüd täpselt, kust seda indiaani legendi meteoriiti otsida! Loomulikult, kui see üldse on meteoriit. Kuid ma ei hakanud sellest Ethanile rääkima.”
“Mispärast?” imestas Michael.
“Noh, kui see tõepoolest osutub vaid labaseks meteoriidiks? Minul sellega ju asja pole, mina püstitasin hoopis teise hüpoteesi. Loomulikult, vestlustes Ethani ja Samiga vaikisin ma oma oletustest, et need võisid olla UFO jäänused. Ütle nüüd mulle, kas vähemalt sina mõistad mind?”
“See on mulle tuttav,” noogutas Michael. “Kuid kas sul pole siis tahtmist asja lõpuni viia?”
“Et pettuda?”
“Et mõista.”
“Ehk on sul õigus? Tänase päevani ei tahtnud ma sellele mõeldagi. Kuid praegu sunnib miski mind otsust muutma. Usun, et selles on ka sinu teene… Sellepärast tahan sind, Michael, paluda, et sa kohtuksid Ethaniga. Räägid talle edasi kõik selle, mida ma sulle praegu rääkisin.”
“Aga sina ise?”
“Kardan, et mõtlen homme jälle ringi. Niisiis, kui minu idee on õige, leiate te sellelt kohalt midagi ennenägematut! Kui aga vale – siis on see tavaline meteoriit. Noh, kurat temaga siis!”
4. peatükk
BERTY ÖÖBIS HERMANSI VILLAS, aga hommikul, ootamata koitu, suundus läände. Kuue tunni pärast avanes talle vaade suure sadama kaidele – see oli Superior. Selle taga paistis ka Duluth oma ülikooli ja Scholastica kolledžiga ning vist kõige tähtsam vaatamisväärsus – üle Saint-Louisi lahe kulgev liftsild, mille juures alati tuhandeid uudistajaid.
Bertyle meenus, et see on Bob Dylani, kuulsa Ameerika mässaja ja lüüriku sünnikoht. Kohe meenus ka tema laul “Vastust teab vaid tuul”.
“Kui kaua lind peab otsima teed, enne kui näeb kodumaad?” laulis ta endale nina alla. “Kui palju korda saatma peab mees, enne kui mees temast saab? Kas tõesti on nii, et vastust teab vaid tuul? Kas tõesti teab vastust üksnes tuul?”
Aga järve poolt tuli tõepoolest mühisedes tuul, keerles ümber auto ja tuhises vilinaga edasi.
Kohale jõudnud, tuli tal esmalt kokku saada missis Hoffiga. Üliõpilaste abiga otsis Berty üles ülikooli peakorpuse.
Missis Hoff osutus kõhnavõitu umbes viiekümneaastaseks naisterahvaks, kelle näol ja žestides oli rohkem heasoovlikkust kui rangust. Üliõpilaste ülemuse jaoks polnud see kuigi tavaline. Ülikooli koridoride atmosfäär viis Berty justkui tagasi sellesse aega, mil ta ise oli tudeng olnud. Ja missis Hoffi ees tundis ta end taas üliõpilasena.
“Arvasin, et olete vanem, aga teie olete veel nii noor!” imestas missis Hoff temaga kohtudes. “Vabandust… Ma saatsin teile kirja, kuid ei arvanud sugugi, et te nii kiiresti kohale jõuate. Kas olete end juba kusagil sisse seadnud?”
See küsimus ei olnud esitatud lihtsalt uudishimust, kuid Berty oli sõidust liiga väsinud, et missis Hoffi toonist valvsaks muutuda.
“Ei veel,” vastas ta.
“Noh, ongi hea!”
Tundus, et Berty vastus rõõmustas teda.
Kui Berty oleks teadnud, milline ebameeldiv üllatus teda ootab, vaevalt oleks ta missis Hoffile vastu naeratanud.
“Teil tuleb kokku saada Sam Heinziga!” lausus naine innustunult. “Ta on meie bioloogiaõpetaja. Tema meie noori juhendabki. Just täna tuli Sam laagrist linna tagasi ja ma palun tungivalt, et te temaga vestleksite.”
Ta juhtis Berty koridori ja näitas, mis suunas minna.
Sam Heinz, nagu oligi oodata inimeselt, kellele meeldib looduses viibida, osutus suurt kasvu, hea jumega muskliliseks umbes kolmekümneaastaseks meheks. Mõni teine kord oleks Berty talle ehk tähelepanugi pööranud, aga praegusel juhul jätsid kõik vastassoo esindajad teda ükskõikseks.
Saanud teada, kes Berty on, oli Sam Heinz väga üllatunud tema saabumise üle.
“Tulete just missis Hoffi juurest? Ja tema saatis teid minu juurde?”
Berty noogutas.
“Selge,” muigas Sam. “Nii et meie hea ülemus otsustas kõik minu kaela veeretada.”
Vastuseks Berty küsivale pilgule palus mees tal istuda ja kiirustas selgitama:
“Vabandage mind, kuid niimoodi tuli välja. Viltu läks. Missis Hoff kiirustas pisut, saates teile kirja abipalvega. Ja ma isegi tean, kes talle selle mõtte andis. Olen kindel, et see oli Ethan Holder. Üldiselt on Ethan üks minu parimatest üliõpilastest. Ta peab end kõige esmaklassilisemaks meteoriidiotsijaks. Päris mõnus noormees, aga vahel paneb puusse…”
Berty üritas meest katkestada.
“Oodake, oodake… Ma ei saa millestki aru! Öelge mulle parem, millal ma võin tööle asuda. Ja kuidas see meteoriit välja näeb? Mis mõõtmetes ta on ja kus asub?” puistas ta mehe küsimustega üle, et vestlust tema jaoks sobivatele rööbastele sättida.
“Meteoriit?” imestas Sam. “Kas te pole siis aru saanud? Me pole seda leidnud. Ma olen valmis laagri lõpetama. Rääkisin talle sellest täna hommikul!” lausus mees pahaselt. “Kas ta teile seda siis ei öelnud?”
Bertyle tundus, nagu oleks ta kõndinud mööda siledat kõnniteed ja järsku – hopp! – ta libises ning plartsatas porilompi.
“See tähendab? Kuid miks mulle ei kirjutatud, et…”
“Ärge muretsege, küll me leiame! Tuhnime terve soo ja metsa läbi ning kaevame lõpuni! Varem tehti seda kõike käsitsi, aga tänapäeval on meil kasutada tehnika ja kaasaegsed meetodid.”
See on tõeline katastroof! Tulin siia, täis lootusi, ja nüüd kukkus kõik korraga kokku, mõtles Berty.
“Olen kadunud…” sosistas ta.
Nüüd on selge, et fraas “kosmosepõgenik on meil sama hästi kui käes”, oli lihtsalt mõttelend. Ja polnud siis ka imestada, miks missis Hoff tema kiire kohalesõidu üle hämmeldunud oli. Meteoriiti pole veel leitudki, aga spetsialist selle uurimiseks on juba kohal nagu viis kopikat! Nii ta siis otsustaski selgituste andmise Sam Heinzi õlule veeretada.
“Ärge