Sõjaväeluure erukolonelleitnant RÄIMO SIIG ja teised Väikelinna kangelased. Rögiwald PääboЧитать онлайн книгу.

      SISSEJUHATUS: VÄIKELINNA PLOOMIMETS

      Ennemuistsel ajal, veel enne, kui Väikelinn oli üldse mingisugusedki asumi mõõtmed omandanud, asus selsamal künkal või ehk paarkümmend sülda vasakul vaid mõnest osmikust koosnev mudakülake. Loomulikult ei nimetanud seda mülgast siis veel keegi Väikelinnaks. Põlisasukad, väisavad korilased või muidu eksinud vandersellid kutsusid toigashüttidest koosnevat kogumit suupäraselt Syxorykieks. Rändureid sattus siiakanti üllatavalt sageli, sest paarikümneliikmeline syxorykielaste kogukond oli tuntud erakordselt külalislahke hõimuna. Võõrastele kaela saadetav kivirahe oli kohati nii hõre, et obaduste ja tabamuste vahel oli mõnikord võimalik isegi päevavalgust näha. Elusalt kätte saadud võõra karja kütid hukati juba pärast kümnepäevast ihunuhtlust. Oli ju üldteada, et paljudes teistes kohtades topiti kutsumata külalistel kõrvad kive täis ja tambiti seejärel lihtsalt tiigimutta. Ilma pikema jututa. Ent sõbralik tervitus, mahe kivirahe või turgutav leige sõõm poolselgest laukaveest polnud peamised põhjused, miks Syxorykiest kujunes nii rändkarjade kui ka üksikhuntide seas menukas peatuspaik.

      Ürgkuurordiks kujunes Syxorykie suuresti hoopis seetõttu, et tuldi kaema ilmaimet, millest pajatasid kõik tolleaegsed kuulujuttudest kollaseks võidunud koopamaalingud. Misjuures, viimane võis olla tingitud pigem piirkonna savikivi värvusest, ent kollased need seintele kratsitud sirgeldused kokkuvõttes olid ja ilmestasid ühtlasi vägagi tabavalt, seejuures võib-olla isegi tahtmatult seda muistset ürgkumu. Nimelt said Syxorykie meesisendid hea tahtmise korral mööda maad lohistada mitte ainult oma äärmisi jalgu. Nii kujutab näiteks üks tuntumaid koopamaalinguid meessyxorykiede keskmise ihuliikme üüratut ulatust. See võimaldab selle kõrval mitu minutit täiel kiirusel joosta, enne kui visand lõpeb. Võib-olla lihtsalt lõppes selles punktis hoogsa sirgeldaja jaks? Või ründas kunstnikku verejanuline ürgkiskja ja viimased kriipimised on hoopis võikad jäljed võitlusest elu ning surma peale? Ent võib-olla oli see pikkus väga täpselt välja mõõdetud. Selles ei ole Väikelinna ajaloolastel, antropoloogidel ja kunstiteadlastel veel kauaihaldatud üksmeelt. Kahtlemata oli sellistes seinakritseldustes omajagu kunstipärase anatoomiaga liialdamist, ent teisalt sisaldus neis üksjagu sulatõtt. Sestap on Väikelinna Ajaloomuuseum koopamaali paremaks nautlemiseks rajanud selle kõrvale kõvakattega jooksuraja. Finišis ootab sportlikku muuseumikülastajat laia lindiga vineermedal. Nii on ühildatud linlaste piiritu ajaloo-, kunsti- ja tervisespordihuvi. Avatud on ka väike suveniirikiosk – siit saab muistsete kodukandimeeste mõõtmeid kaunite meenetena lunastada niidirulle meenutavate tünnide kaupa. Aga siit tagasi eespool alustatud ajastukesksete sündmuse kirjeldamise juurde.

      Arusaadavalt ümbritses meessyxorykiesid muistsete naissooesindajate jaoks sõnulseletamatu nimbus ja hindamatu oreool. See oli ikkagi epohh, mil meesisend meelitas vastassugupoolt kaasasündinud kaasavaraga, mitte koopanurka kogutud värviliste kivide või teiste numbriliste kilinate-kulinate eest soetatuga. Sellistel nipsasjakestel pole tegelikult tegelinski tegelikkusega mingitki seost, rääkimata selliste tehispikenduste magadiskambrisse kaasa võtmisest. Nii ei olnudki vaja pikalt pead murda uudishimulike naiste, kadedate meeste, nendega kaasasrippuvate laste ja kogu selle killavoori lõpus karavanina hulkuvate punapee-makaakide erakordse külastussageduse põhjuste üle.

      Ühes neis Syxorykie toikahurtsikus elaski Sepp. Et see kõik toimus väga ammu, isegi nii kaua aega tagasi, et rauaaja alguseni koitis veel mitu head sajandit, ei jäänud igavleval Sepal muud üle kui osmiku käimlaküljel kaassyxorykielastele oma virilat nägu näidata. Rõõmu ei toonud pigikäpa päeva ka tõik, et tema peres sirgus neli ilmatu toredat last – kõik ühtviisi isasse ja puhast sepasugu. Pojad olid vastavalt Kellassepp ja Kollisepp, seevastu tütred Kullassepp ja Kallisepp. Sepp oli ühtaegu õnnelik ja õnnetu, sest kuigi kõik võsukesed olid sepaameti kenasti ära õppinud, ei jagunud mehel ometi veendumust, et nende erialavalik oleks see kõige parem olnud. Millegipärast oli mehes juba kõurikueast saadik püsinud sõnulseletamatu sisetunne, et on sündinud valel ajal valesse kohta, ja peab seejuures veel valet ametitki. Tagatipuks oli tal veel imelik, vaid neljast tähest koosnev hüüdnimi – see ei jäänud muidugi teistele märkamata. Ühtlasi ei saanud kindlalt väita, et ta jäeti seetõttu sageli pilgeteta.

      Öhösönaga, nõgine mees ei osanud ise aimatagi, et oli valel ajal vales kohas ja vale ameti peal. Vaene meeshing lihtsalt ei teadnud, et alasit ja sepavasarat ei leiutata veel järgmise tosinkonna sajandi jooksul. Tõsi, ühel varasügisesel koidikul silmas ta nooremapoolset vallatut punapee-makaaki laukast väljakougitud rauamaagitükiga mängimas. Sepp mõtles korraks isegi maagi makaagilt ära võtta ja käepärases nõus kuumaks ajada, vedelaks sulatada ning vaadata, kas sellest võiks teha näiteks sepiseid, kuid loobus millegipärast sellest mõttest sealsamas. Peletanud jalahoopide abil punapee-makaagi kaugemale, viskas Sepp ilmetu tüki tagasi laukasse. Makaagilt ära kistud maak vajuski põhja ja jäi sinna veel aastasadadeks. Alles seejärel kiskus järgmine hooletult nüsitud küüntega inimkämmal tüki taas mülkast välja, suskas elavasse tulle ja sepistas lõpuks ometi selle kauaoodatud esimese sepise. Oleks vissis nõginäpp tol hetkel oma mõtet veidikenegi edasi arendanud, võinuks rauaaja algus oluliselt varasemaks nihkuda ja sellega terve inimkonna ajaloo kulgu muuta. Sepp see pioneer ei paistnud. “Pähh,” rehmas nahkadesse mähitud meessyxorykie lohisemisest tulitavat hellalt süles hoides ning seda juhuslike laukamarjade ja rabasamblikega tohterdades. Seejärel komberdas ta vaikselt kodu poole, seesamunegi õlal. Sättis end jälle hurtsiku ette virelema, torssis ja tusane. Nagu ennemuiste.

      Nii jätkus see päevani, mil Syxorykies peatus üks isemoodi teeline. Esmapilgul järjekordne hulkurist läbisõitja, kuid tegelikult muutis see väike vahejuhtum kogu piirkonna tulevikku. Siinjuures ongi paslik märkida, et Väikelinna keskväljaku lähistel, mitte väga kaugel tööstusmagnaat Ernst Friedebert von Sieberhausenile pühendatud monumendist, kaevati alles mõned aastakümned tagasi välja muistne koopajupp, mille seintel on kujutatud just seda stseeni, millest kohe juttu tulebki. Niisiis, rampväsinuna, peaaegu et sellelt vaeselt ürgselt punapee-muulalt maha kukkudes, langes läbisõidul kalkar täpselt Sepa hüti käimlaavause ette külili. Joonud tänulikult talle ulatatud toobist paar suutäit mõrutõrumõdu, vaatas ta uudishimulikult ringi. Kuulnud, et see ongi kuulus Syxorykie, naelutas ta oma kadeda pilgu teatud kindlale kõrgusele. Suured silmad andsid kinnitust, et kollasest savikivist koopamaalid ei olnudki liigselt liialdanud. “Oh tõesti,” saatis ta alistunult tunnustava ohke teele. Veidi kosunud ja söandanud pilku tõsta, märkas ta, et talle elupäästva kosutusjoogi pakkuja ei olnud keegi muu kui Sepp. Rändur puhkes valjult naerma. See oligi ju see neljatähelise nime ja lühikese koonuga meessyxorykie! Esimesi taktitundelisi elemente arendama hakanud inimloom tõttas kohemaid oma algset reaktsiooni selgitama: “Ma vabandan, et tervituse asemel hirnusin kui pooletoobine punapee-hüään, kelle kohtlane aru ei lubagi enamat kui seosetu hambalagin. Andestust veel kord. Mu nimi on Ktbptbkmwstrtpk, kuid sõbrad kutsuvad mind Ktbstrtpkiks. Sa oled küll veidrik, ent siiski hea inime, Syxorykie Sepp, nii et sina võid kutsuda mind, kuidas tahad.” Teeline lakkus jutu kestel keha ümber hoidvatest kaltsudest, nahajuppidest ja neid kooshoidvatest kuivatatud soolikatest välja otsitud metsploomi, sest Sepa mõdu ei asetunud teps mitte lahjade jookide kilda. Peremees ise hoidis joogiretsepti muidugi kiivalt saladuses, ent teadjamad arvasid teadvat rääkida, et Sepa pruulikoja asukoht hageriku käimlaavause vahetus läheduses polnudki väga juhuslik.

      Igatahes, isegi joogi mekkimise aegu ei suutnud kauge külaline ükskõiksust teeselda ja lõi pilgu taas allapoole. Ta lasi silmadel aeglaselt vaadeldaval liikuda, justkui mööda lõputut punapee-püütoni kirjut seljamustrit. Sepp jälgis võõra ploominosimist, oskamata end tema pilgu eest isegi varjata või midagi häbeneda. Unustas korraks isegi oma ärahõõrdunud hellad kohad. “Aga kulla Ktbstrtpk, võin ju sind nii kutsuda, eks ole ju, mis sind siis naerma ajas? Ise vaagud hinge, eks ole ju, ja ega sind siia tarinud muulgi ole paremas seisus. Mis sulle nalja pakkus?” oli Sepp segaduses. Ktbptbkmwstrtpk noogutas: “Saan aru, et seda küsid. Kohe selgitan. Niisiis…”

      Ent alustatud jutu katkestas verdtarretav köhimine. See oli nii äge, et Ktbptbkmwstrtpki teravatipulistest kõrvadest pulseeris vaigutükke ja äsja neelatud mõrutõrumõdu purskus ojadena tuldud teed tagasi. Punnsilmad täitusid pisikeste verevalumitega ja ajasid segadusse ümber tema mudase sasipea tiirutavad lepatriinud, sest punatäpiliseks muutunud määrdunud silmavalged olid äravahetamiseni sarnased sealsamas lennuharjutusi tegevate kirilinnupojakestega. Sellele kõigele järgnes krigisev valugrimass, sest väikese peopesa suurune metsploomikivi raius end laiuti ahnest kurgust alla, olles eelnevalt väljutanud poolseeditud vesiroti – uuele maotäitele tuli