Sõjaväeluure erukolonelleitnant RÄIMO SIIG ja teised Väikelinna kangelased. Rögiwald PääboЧитать онлайн книгу.
laps peale kahe vanema õe ja veel sündimata väikevenna. Koolis ei paistnud tulevane pipetimeister tõepoolest millegi erilisega silma ning nii ei osanudki ta endine klassijuhataja Väikelinna Ernst Friedebert von Sieberhauseni nimelise Pipeti-, Luti- ja Kondoomitehase pipetitsehhi personaliosakonna koosseisuvälisele nooremspetsialistile midagi küsitluslehe keskel haigutavasse tühimikku noormehe iseloomustuseks lisada. “Eks ta selline vaikne poiss oli,” laiutas õpetaja Feldt vabandavalt käsi. Personalispetsialist Silvi pingutas oma vähest kirja- ja vaimuoskust, et saaks Haraldi isikukaardi vähegi viisakana pipetitehase töötajate kartoteeki lisada. “Haraldi pipetilembust te seega ei täheldanud?” küsis Silvi teeseldud huviga, mida varjutas loomulik laiasuine haigutus. Õpetaja vaid nuuksus vabandavalt. “Ei mäleta. Midagi ei mäleta,” kirus preili Feldt oma hõredat mälu ja määris piinlikkusest tekkinud silmavett pitsäärtega taskurätiku abil põskedele laiali. Odav silmapliiats reageeris niisutusele kohemaid ja lükkis ripsmetušitükke õpetaja vidukil silmanurkadesse ritta nagu närilise kogutud talvevarusid. Et lahtrit mitte päris tühjaks jätta, joonistas Silvi hoolikalt kasti sisse suure karikakra ning lillele seltsiks väikese liblika. Ta jälgis väga tähelepanelikult, et pruun vildikajoon üle katkendliku serva ei läheks. Samal ajal tuhlas preili Feldt klassiruumi ülemises osas rippuvate poolpehkinud riiulite vahel, mustad jutid silme all, lootuses leida midagigi, mis võiks vaest Haraldit tulevasele tööandjale positiivselt kirjeldada.
Silvile tundus, et liblikas on karikakraga võrreldes siiski liiga väike. “Beebi,” mõtles Silvi. Samal hetkel meenus talle, et liblikabeebid ei lenda ju lillede vahel, vaid tukuvad kuulekalt oma ussikostüümilises kukrus. Kähku parandas Silvi oma apsaka ning venitas vildikajooned pikemaks ja rasvasemaks. Seejärel püüdis ta täissirgeldatud liblikat uuesti paberil küürutava karikakraga võrrelda. “Palju parem,” rõõmustas nooruke personalitöötaja. Ilmselgelt oma töötulemustega rahul, lõi ta mapikaaned paberite lehvides kinni. Ta tänas tabureti otsas kõõluvat ning leplikult tolmu sissehingavat õpetajat, kelle äranutetud ja odavat kosmeetikat taluv silmnägu meenutas juba tegelast musta maagia käsiraamatust, ja väljus klassiruumist. Silvi kihutas tagasi pipetitehasesse, et veel enne kojuminekut Haraldi ankeet teiste omasuguste vahele torgata.
Samal pärastlõunal koju jõudes ootas Haraldit juba õdede poolt lahtirebitud ümbrik. Selle kõrval lesis pisikest trüki- ja muud musta täispikitud paberileht, mis kinnitas, et Harald vastab täielikult Väikelinna Ernst Friedebert von Sieberhauseni nimelise Pipeti-, Luti- ja Kondoomitehase pipetitsehhi teise vahetuse operaatori kutseoskuste rangetele nõuetele ning tema avaldus on päädinud tootmiskoondise juhtkonna üksmeelse otsuse ta kiireimas korras tööle vormistada.
Nüüdseks on Harald pipetimeistri aganarohket leiba teeninud juba palju aastaid. Töö on esmapilgul ehk tõesti veidi üksluine, ent seda vaid taibutule kõrvalvaatajale. Amet pole liiga keeruline. Haraldi ülesanne on pipetid plastarmatuurile seada, et siis neile ükshaaval lutt peale tõmmata. Et oma töötulemustes täiesti kindel olla, suskab Harald pärast iga luti pealetõmmet pipetiotsa kitsakaelalisse ümarapõhjalisse kolviklaasi ja pumpab kärme liigutusega klaasampulli täis helesinist kontrollvedelikku. Alles pärast selle läbivalgustamist spetsiaalselt kohandatud prožektori ees alaneb adrenaliini kogus tema veres ning ta söandab endale veendunult kinnitada, et pöidla ja nimetissõrme vahel nõutult kõlkuv vastvalminud pipett vastab oma koostekvaliteedilt juba eos kõikidele lojaalsete, ent liigteadlike tarbijate umbusklikele küsimustele. Värske toote asetab ta hellalt vativooderdatud plastpauna. Mõnikord sulgeb ta neil hetkil ka silmad, et vahedalt tunnetada iga kautšukaatomi libisemist oma sõrmede siledaks kulunud epiteelkoel. Teinekord avab Harald jälle ettevaatlikult ühe silma ja nuusutab pipetilutist hõljuvat kummist hõngu oma kätel, limpsib ettevaatlikult sõrmeotsi ning suigatab viivuks oma sisemaailma. Viimase detailina surub Harald karbile oma punakireva pipetimeistrinumbri.
Inimene ei saa armastada tööd, sest juba see sõna ise pole armastusväärne. Töö on kohustus, pingutus, vaev, tihti pealesunnitud. Heal juhul meeldiv, ent mitte alati. Tõsi, selle eest saab tasu, mis võib kohati olla heldem või kitsim, põhjustades valjemat või hillitsetumat nurinat. Ent ilma selleta ei tehta midagi ja kui tehaksegi, siis poleks see enam töö. Armastus seevastu tuleneb iseenesest, tasu või vastutasu ootamata, kuigi vastuarmastust lootes. See on kirg, kiindumus, tõmme. Et see on sisemine jõud, tahtele allumatu, ongi armastuse puhul kõige hullem see, et seda ei saa kontrollida ja juhtida. Vähestel on õnne saada töötasu selle eest, mida tehakse armastusega ja mille tegemiseks pole tegelikult mingitki sundi, rääkimata vastumeelsusest või tüdimusest.
See, mida inimene armastab, ei saa olla töö, mõtles ka Harald pärast iga pipetiluti pealetõmmet. Raamatupidamisosakond pole iialgi pidanud vastama küsimusele, kas ta üldse ja kui palju palka saab. Erinevalt töökaaslastest ei märkagi Harald, millal on palgapäev või millal palgaraha otsakorral. Haraldile ei ole oluline vahetuse jooksul kokku pandud, kontrollitud, järelkontrollitud või eksportkastidesse pakitud pipetikomplektide arv. Tema jaoks on tähtis, et see voog oleks katkematu. Nii ei olegi imestada, et pipetitehase karmi olemisega valvurid ajavad Haraldit mitu korda päevas värava juurest eemale, sageli kumminuia ähvardavalt vibutades või isegi poolautomaatrelvast üksikuid hoiatuslaske tehes. Ise kordavad seejuures väsimatult, et teine vahetus pole veel alanud. Tööst vabal ajal longib Harald sihitult tehase ümbruse tänavatel, käed jopetaskutes, pipettide jupid tihedalt kokkusurutud pihkudes ning vaatab närviliselt kella, et saaks püssimehi kartmata taas väravaist sisse minna – oma armsa tööpingi taha.
Üks töökas, vaikne, alkoholist ja muudest pahedest hoiduv, ent ometi valikuliselt erakordset kirglikkust üles näitav salapärane mees ei jää nii suure tootmiskoondise kollektiivi õrnemale koosseisule märkamatuks. Viimasel ajal ongi Haraldi suunas hakanud pilke heitma nii mõnigi müürilillest naiskolleeg. Näiteks kõrvalkabineti Saara tõmbas kord noormehe tähelepanu võitmiseks isegi uhke erkrohelise pipetiluti nimetissõrme otsa. Haraldile oleks see võib-olla isegi meeldinud, kui ta oleks viivukski oma lemmikpipetikarbilt pilku tõstnud. Sellesse tumepruuni karpi kogub ta kogemata katki tehtud, mahakukutatud, ära unustatud või muul põhjusel valmistoodangu hulka mitte sattunud pipette. Harald keeldub neid praagiks tunnistamaks. Ta viib sellised kõpitsemist vajavad pipetid koju ja püüab oma töökojaks kohaldatud väikeses kööktoas taastada. Pipette leiab poisi voodist, tualettruumist, kööginurgast või kust iganes, sest kunagi ei tea, millal tuleb järjekordne õrnushoog, mil Harald lihtsalt peab higiniiske pipetiluti oma südame, põse või huulte vastu suruma.
Parandatud pipetid viib ta tsehhi tagasi ja poetab vargsi eksportkarpidesse, ilma oma punakireva meistrinumbrita muidugi. Ebaõnnestunud parandustega pipetid, luhtunud lutid ja muud korrapäratud killud asetab ta kööktoa riiulitele, et õõvastavad eksemplarid igal hommikul ja õhtul talle inimvea ja hoolimatuse räiget hinda meenutaksid. See omamoodi eraklik väljapanek pipetitehase praaktoodangust ajab Haraldi iga päev iiveldama. Pärast riiulitel lesivate pipettide tundidepikkust jõllitamist painavad noormeest öösiti õudusunenäod, kus väärastunud pipettide armeed ehk hüpermegagigapipelliidid teda polkude kaupa taga ajavad ning elumahladest tühjaks imeda üritavad. Öised voodimärgamised, läbihigistatud pidžaama ja täisnutetud voodipesu on osa Haraldi argiolmest. Kirjud tabletid, hingetohtrid, võikad keedused ja muud siirupid sisustavad suurema osa Haraldi vabast ajast, mis selgitab selle nägusa noormehe sünnist saadik muutumatuna püsinud perekonnaseisu tagamaid.
Niisiis ei pea Harald kaasoperaatorite tähelepanekuid millekski eriliseks. Tema muretseb pigem, et ega ometi keegi klaasipuhujatest ole haigestunud ja toodang seetõttu ei kannata. Või et kas head koostööpartnerid kummi tootvas tehases pole juhuslikult unustanud Lõuna-Ameerikast uusi kautšukikoguseid tellida. Ärevatel kümnenditel, mil seda kauget kontinenti raputasid lugematud riigipöörded, ta lausa karjus raadio veerel. Ta ei kuulanud seejuures uudiste sisu, sest vali nutt summutas ka rajuhäälsema diktori teadaanded. Lugematuid kordi ööpäevas kontrollib ta oma meistritemplit, et see ikka oleks püsivalt niiske ja tint sama erk kui hommikul. Lisaks veedab ta kodus olles, tablette neelates ja keedustega kurku võides pikki tunde kägiseva transistorraadio kõrval või palub õdedel värskemaid päevalehti ette lugeda, kartuses, et magab maha tähtsa uudise ootamatust maailmasündmusest. Ei ole harvad juhused, kui õelad õed hiilivad oimetu Haraldi tuppa ja noolivad sealse supitaldriku puhtaks, sest pipetisõltlasest vennaraas on olnud võimetu midagi