Sõjaväeluure erukolonelleitnant RÄIMO SIIG ja teised Väikelinna kangelased. Rögiwald PääboЧитать онлайн книгу.
Lastel lõbusam, eakatel toredam,” leidis Fjik. “Ma tean, kust saab väga tõetruusid linnu- ja loomatopiseid,” lisas ta personalivalikukomisjonile usalduslikult ning poolsosinal.
Kui lõpuks näidati kandideerijale täiesti puhast ja valget paberilehte ning küsiti, mida ta sellel näeb, puhkes preili ennastunustavalt nutma. “Ma teadsin, et see nii läheb. Ma teadsin, et minu idee varastatakse,” ahastas Fjik. Ta löristas valjult nutta ja läkastas omaenda pisarate tõttu. “See on nii alatu,” töinas nuuksuja sosinal. Personalivaliku komisjon vahetas omavahel arusaamatuid pilke. “Miks te mulle nii teete?” jätkas vappuv naine nutukrampides. “Miks? Miks siis kohe nii julmalt?!” valgus jämeda ja väeti naise huulilt. Loomaaia direktor tõusis arglikult püsti, värisevate sõrmedega pintsakut kinni nööpides. “Andke andeks, proua… vabandust, preili Fjik. Me… eee… ee-ei tahtnud. Ma ei saa aru… Kirevase päralt, mida me tegime siis… nüüd… vabandage,” vaatas ta ebalevalt ringi. “Mis teiega juhtus? Mis selle paberiga valesti on?” suutis ta viirpapagoide peanoogutustest tuge saanuna juba konkreetsemalt Fjiki käest küsida. Naine vaid rehmas käega ja otsis käekotikesest puhast taskurätikut. “Ah, ma teadsin seda isegi, et ühel päeval nii juhtub. Oleksin pidanud selleks valmis olema. Keda ma ikka lollitan? Iseennast ju mitte.” Fjik pumpas täisnutetud nina roosade jänkude ja südamekestega kaunistatud tatilappi tühjemaks. Komisjon ootas vaikselt, julgemata iitsatadagi, sest võib-olla oleks ka selles olnud midagi kohatut, mis solvaks naist veelgi rohkem. Viirpapagoide jätkuv peanoogutamine kinnitas komisjoni läbimõeldud otsust vaikida ja oodata. Varsti Fjik jätkaski, juba ka ise veidi rahunenult: “Asi on selles, et see on ju minu maalilt mahaviksitud idee. Minu kuulus Valge Maal. Maalisin selle kunstialgkooli II klassi õpilasena. See kaunistas tollel kevadel täpselt riigipühade aegu koguni Väikelinna Ernst Friedebert von Sieberhauseni nimelise Pipeti-, Luti- ja Kondoomitehase peahoone ette tänavasillutisele püstitatud autahvlit,” hakkas Fjik rääkima. “See oli ilus aeg. Kõige hullem on aga see, et teie valduses on originaali hale koopia. Seda võiks nimetada isegi paroodiaks või väga halvaks naljaks. Ent minu jaoks pole see naljakas. Minu hing on haavatud. Minu idee ja minu töö on varastatud.”
Pärgli päralt! Sel hetkel meenus nii mitmelegi komisjoniliikmele kunagi aastakümneid tagasi linna ainsas ja loetuimas, veatult objektiivses trükiväljaandes Väikelinna Teataja ilmunud lugu kodukandi noorest imelapsest. Kas see komisjoni ees korraga kahel toolil istuv korpulentne daam on seesama kleenuke pintslitõmbaja sellest artiklist? Head silma ja enneolematult tabavat ruumitaju ilmutanud väike Fjik tegeles algkoolis õppimise asemel tõsisemalt hoopis maalikunstiga. Nagu paljude andekate inimeste eluloos, kui nad ei olnud veel kuulsad, vaid isemoodi ja pigem tõrjututena üleskasvavad lapsed, pöörati ka Fjiki lapsepõlves tema eriline kunstianne pigem tema nõrkuseks. Taibukas tüdruk muutus kiirelt ümberolijate naerualuseks. Kadedusest tulenev kiusamine on parim emotsioonide- ja enesepetja. Teise puudustele keskendumine ja nende naeruvääristamine aitab varjata omaenda igavat isiksust ning loominguvaesust. Parimal juhul on see naerualune mingi pisike ja nõrk, inetu ka. Kui mitte, siis tuleb teisi norijaid kaasata, ja teha töö ära suurema seltskonnaga. Igatahes, lapsgeenius, pisike Fjik, veetis palju aega üksinda, seltsiks algelised kunstitarbed. Kehvikutest vanemad jaksasid tütrele osta vaid ühe värvipoti korraga, mistõttu on tema varajast loomingut lihtne domineerivate värvide põhjal kronoloogilistesse arenguetappidesse lahterdada. Kord kvartalis tõid vanemad kunstiannet arendavale tütrekesele uue värvipoti. Uut võõbaanumat oodates oli loomingulisel lapsel võimalik igat pooleliolevat teost mitu kuud lihvida. Ta lisas detaile, laiendas motiivi ja süvendas veelgi rikkalikku tähendust.
Nii valmiski väikesel Fjikil vähem kui kahe aastaga kokku viis maali: Must Maal, Valge Maal, Kollane Maal, Punane Maal ja Pruun Maal. Üleni süsimustas toonis Mustal Maalil kujutas noor kärsitu kunstnik vaimusilmas musta pantrit, kes mustades kalossides, ent sokkideta, sest pantrid ju ei kanna sokke, liiatigi veel mustad pantrid, sihvkakoorte ja mooniseemnetega kaetud Väljamõeldud Unustatud Põlenud Põllul, trotsides pea ümber sumisevaid porikärbseparvi, jälitab nunnahõlsti peitunud tumedanahalist brünetti. Kauni musta neiu põgenemistrajektoori reedavad taskutest pudenevad tõrvatud mustad sõstrad, mida rongad, varesed ja musträstad lausa lennult napsavad. Kõik see toimub loomulikult ühel ainsamal süsimustal Kuuta ööl.
See-eest Valgel Maalil, mis ka eelkirjeldatud ägeda nutuhoo põhjustas, olevat autori väiteil tihedasse lumetormi lootusetult eksinud jääkarupoeg ja tema kasuvennast albatross, kes talutavad endi vahel purupurjus pelikani, kes lõunamaise külmakartliku linnuna on mähitud valgesse sooblinahksesse kasukasse. Maalil võivat Fjiki veendumusel näha veel vaid mõned sekundid varem sellest kohast üle lennanud vesilennukilt turbulentsi tõttu mahapudenenud valgeid paberilehti, mis nüüd jää- ja lumeväljadel sihitult lendlevad. Samuti paistab Valge Maali servas ilmselt äsja lõppenud üliinnukast innaajast kurnatud poolteadvusel valge puudli tagajalast pudenenud valge karvapall.
Keset Kollast Maali ilutseb aga kunstniku kinnitusel kena kollane ämber, milles on vaheldumisi kihiti laotud värsked kaalikad ja saiakuubikud, sekka vooderduseks mõned kullerkupuõied, kergelt kuivatatud aprikoosid ja peotäis värskeid sidruneid. Kusjuures osal viljadel olevat tähelepanelikul vaatlemisel isegi metsloomade uriinijälgi näha. Kollane ämber ise asetseb keset tühja iluskollakat liivaranda, millelt leiab veel ohtralt päikese käes kuumaks köetud Väikelinna Ernst Friedebert von Sieberhauseni nimelise Pipeti-, Luti- ja Kondoomitehase kolletunud toodangut.
Punane Maal on vaatajaile ühtlasi ka kõige ärevam. Nimelt olevat sellel emakobarast irdunud verepiiskadega kaetud punasõstrad, mis punetavast maapõuest välja ulatuvate kõrvetavate põrguleekide tõttu on kukkunud ketšupilaigulisele punasele vaibale. Vaip ise asus mingil sõnuseletamatul põhjusel veel punaselt tulitava redisekuhja otsas. Ehk selleks, et teos veelgi punasem oleks. Fjiki sõnul olevat teos aga jäänud poolikuks, sest isa nõudis juba pooleldi kulutatud värvipotti ootamatult tagasi, et selle välja rentimisest veidigi leivaraha saada.
Viimasel teosel, üleni pruuniks võõbatud lõuendil kujutas Fjik pruunisegusesse rabajärve pudenenud saarmast, kes on pruunisogasesse vette kaotanud oma mõlemad pruunid kummikud ning keda üritavad lohutada nii pruunikal turbatellisel kükitav pruunkaru poeg kui ka sellel vesisel kaldal veepuuduse käes leplikult maigutav pruun kala. Viimase lisas kunstnik oma mõttelõuendile viimasel sekundil, et muuta situatsiooni veelgi dramaatilisemaks, nagu ta seda ise ütles. “Paljud kalad on pruunid,” tõdes Fjik, oskamata täpselt selle kala sorti nimetada. “See on kõik nii abstraktne. See on kunst. Pruun kala sümboliseerib ju nii palju. Polegi vist loodus- ja linnarahvast, kelle folkloorist ei puudu pruuni kala motiiv,” ei jäänud ta arupärivatele kriitikutele vastust võlgu. Ühtlasi teeskles Fjik Pruuni Maali ees seistes, et need peaaegu kunstiteose keskosani ulatuvad koledad lopergused pruunid kängurupabulad polegi tema maalitud.
SÜGEETIKA JA KRATSIOLOOGIA
Sügelus, sügelemine ja selle täielikuks kõrvaldamiseks või osaliseks leevendamiseks rakendatav sekkuv tegevus ehk sügamine, või ka jõulisem interventsioon ehk kratsimine, on vaat et vanemgi kui inimkond. Nii on tekkinud ja levinud haigused, mis on evolutsiooni käigus kandunud lülijalgseilt inimeseni. Paljastunud on pikantsed armuintriigid. Kindralid ja riigijuhid on segava sügeluse tõttu teinud rutakaid ja valesid otsuseid, valel ajahetkel ja vales kohas end sügama hakanud salakuulaja on pöördumatult muutnud rahuläbirääkimiste kulgu. Kujunenud on kõikvõimalikud ja kujutletamatud tööstusharud. Ja nõnda edasi.
Pikalt sügamist ootav akuutne epiteellööve võib lõppeda inimese minestamisega. Juba taltunud ja kohanenud ning loiult vibreeriv, ent samavõrd kindlameeleselt mittelahkuv sügelus on igisügend. Selliste sügendite tekkepõhjused kujunesid elutööks 4. saj eKr elanud õpetlasele Vulnus Scabiosusele. See neenetsi ja armeenia juurtega bioloog-filosoof kinnitas juba teismelisena oma esimeses avalikus loengus tuisust lagedaks pekstud aguli keskväljakule kogunenud kaaslinlastele, et “…sügelemine on naha epiteelkoe retseptorite põhjuseline või ka juhuslik reaktsioon mingile välisärritajale, mille tulemusena jõuab peremeesorganismi ajju hädasignaal tekkinud olukorda mehaaniliselt sekkuda”. Noormehe kõneledes kogunes rahvas järk-järgult koomale. Nad trotsisid paukuvat pakast ja talviseid jäiseid iile ning unustasid sootuks tolle hetke teised toimetamised. See ongi jäänud ebaselgeks, kas inimesed kogunesid ümber oraatori