Usk on uskmatus. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.
rüüst, milles teda mitu põlve hoiti. Ja ikka on huvitav, kui väga selline demütologiseerimine paljusid ärritab. Loomulikult ei saa oodata, et NKVD kuklalaskude spetsialistid tunneksid rõõmu oma tunaste sangaritegude ilmsikstulemisest. Sageli aga protestivad demütologiseerimise vastu, “ideaalide mahakiskumise” vastu inimesed, kellel ei ole mingit otsest süüd mineviku hirmutegudes. Nagu nüüd sangari ja antisangari rolli saanud Niina Andrejeva, kelle artikli “Ma ei saa loobuda põhimõtetest” mõte oli tegelikult “Ma ei saa loobuda müütidest”. Stalin ei ole ju põhimõte, vaid müüt, niisama on müüt kujutlus elu suurest edasiminekust 1930. aastatel Nõukogude Liidus. Muidugi ei tähenda demütologiseerimine müüdi tagurpidi pööramist, asendamist antimüüdiga, kus senised inglid on kuradid ja kuradid inglid.
Seda aga tahame tihti teha. Ka müüdi skeemi järgi tuleb nii teha: vaenlase tõde on antitõde, selles on valge must ja must valge. Kui stalinistlikus mütoloogias Buhharin oli kurat, siis nüüd, tema rehabiliteerimise ajal, on püütud temast inglit teha. Vene marurahvuslased aga, kes väidvad, et Buhharin olnud juut, loevad teda loomulikult ikka mustade jõudude liidriks, kes tahtsid hävitada püha Venemaad. Mütologiseeritud on minu meelest peale Niina Andrejeva ka Jegor Ligatšov ja teised konservatiivide liidrid ja autoriteedid.
Remütologiseerimisega tegeleme ka meie Eestis: seni mõnitatud ja mahavaikitud Vabadussõja sangarid nagu Irv ja Kuperjanov, Eesti Vabariigi poliitikud ja sõjaväelased saavad meie rahvusliku mütoloogia peakujudeks ja mütoloogia seaduste järgi kaldume ka neid nägema läbinisti positiivsetena, kuigi näiteks Julius Kuperjanovi tõelised teod ja iseloom (olen olnud Paju mõisas kolhoosis ja kuulnud sealsete taatide mälestusi Vabadussõja ajast) tekitasid mõneski kaasaegses rohkem õudust kui sümpaatiat. Samamoodi kaldume remütologiseerima kommuniste, olgu 1940. aasta juunisündmustes osalenuid või praegusi parteiliikmeid. Mõnes ringkonnas on kinnistunud kujutlus kompartei liikmetest kui reeturitest ja paharettidest, kes püüavad järjekindlalt teha eesti rahvale kurja, eksitada ja petta, keda juhivad ainult omakasu ja võimu hoidmise motiivid ning kellega tõsisel eestlasel ei tohiks olla mingit tegemist.
Mütologiseeritult kaldutakse meil, eriti aga Läänemaailmas nägema tervet olukorda Nõukogude Liidus, kus positiivne sangar Gorby võitleb vapralt konservatiivse bürokraatia üheksapäise lohemao vastu. Gorby enda sammud, millega ta on bürokraatiat tugevdanud, jäetakse märkamata, niisama kui tema parasjagu kaootiline majanduspoliitika. Maailm vajab sangareid ja loob neid mütoloogia seaduste järgi, mille hulka kuulub ka kontrasti seadus: kes on lohemao vastu, peab tingimata olema sangar. Kuigi tõeliselt võiks ju ka lohemadu võidelda lohemaoga.
On jällegi sümptomaatiline, et just meie valgustatud kahekümnendal sajandil on poliitika mütologiseerumine jõudnud kaugemale kui eelmistel sajanditel, kui riigid olid oma motiivide avamises küünilisemad ning ausamad. Peeter I ei kuulutanud end eesti, liivi ja läti rahva vabastajaks ja kõige suuremaks sõbraks nagu tema järeltulijad kakssada aastat hiljem. Tsaariaegses Iluvaiski kooliajaloos on lihtsalt öeldud, et Balti provintsid olid Venemaale eluliselt vajalikud. Sellest tookord veel piisas.
XX sajandil on kombeks rääkida vandenõust, olgu siis juutide ja vabamüürlaste vandenõust maailma valitsemiseks, rahvusvahelise imperialismi vandenõust sotsialistlike riikide vastu või rahvusvahelise kommunismi vandenõust vabade rahvaste vastu. Ühes vandenõus aga oleme tegelikult küll osalised – see on juba mainitud vandenõu tõe vastu, tõe mütologiseerimise eest. Vana mütoloogiline nägemisviis, müüdistruktuurid tungivad igal pool jõuliselt esile ja restruktureerivad tõeluse. Mis nendesse ei mahu, ununeb või moondub tundmatuseni.
Õnnetus on selles, et mütologiseerimine moonutab meie pilti tõelusest ja sellisena ei lase meil adekvaatselt käituda. Käitumine muutub irratsionaalsemaks. Samal ajal on meie võimalused maailma mõjutada, head ja kurja teha saanud suuremaks kui kunagi varem. Meie kasutada olevad apokalüptilised hävitus- ja loomisvõimsused nõuaksid väga kainet ja selget pilku, väga ausat tõele näkku vaatamist. Seeasemel aga oleme ikka enam hakanud tõde kartma ja selle eest pagema unustusse ja müütidesse.
Kahjuks on irratsionaalne ja mütologiseeritud ka meie reageerimine ökokriisile. Ühelt poolt valitseb edasi naiivne optimism ja taotletakse majanduse kasvu, teiselt poolt on tekkinud mingi roheline kontrakultuur, kus “keemias”, “tehnoloogias”, “teaduslikkuses” nähakse kuradit ja püütakse taastada vanu mütoloogilise teadvuse malle. Võib-olla olen lootusetult rikutud ratsionalist, aga ma usun, et kompuutritest on ökoloogiaprobleemide lahendamisel enam kasu kui Hiina ennustuskunstist või astroloogilisest külvikalendrist.
Näen ökokriisis üht kõige tõsisemat probleemi, mis inimsoo ette on tõusnud, seda probleemi aga ei tohi mütologiseerida, vaid selgelt näha ja analüüsida. Loobumine aerosoolpakenditest ja mürgiste vaikliimide kasutamisest mööbli valmistamisel ei nõua minu meelest mingit uut maailmavaadet ja religioossust, vaid lihtsalt natuke tervet talupojamõistust. See terve talupojamõistus näib aga tänapäeva maailmas olevat üks kõige napimaid ressursse. Vahest aga pole meil sedavõrd puudu mõistusest kui julgusest teda kasutada. Mõistus on nagu liiga terav nuga, mis võib hõlpsasti sõrme lõigata, lõigata lõhki rüü, mille oleme nii hoolega tõele selga passitanud. Ja alasti tõde võib olla võigas, kummaline ja võõrastav.
Uks meie aja põhiparadokse on kindlasti see, et meil läheb ikka rohkem vaja teadmisi, tõde – muidu me lihtsalt enam ei saa oma eluga ja maailmaga hakkama. Ent ei ole märgata, et inimsoo valmisolek objektiivset teadmist hankida, tõele silma vaadata oleks kasvanud koos selle vajadusega. Pigem vastupidi. Meie aja märk on narkomaania plahvatuslik kasv. Võib märkida, et nii alkoholi kui mitmeid muid meelemürke tunneb inimsugu tuhandeid aastaid. Alkoholism ja narkomaania on aga hilised nähtused, iseloomulikud peaasjalikult “Lääne tsivilisatsioonile”. Kui mõtleme veel, et seesama Lääne tsivilisatsioon on loonud kino, video, life style’i, on spordi, poliitika ja kaubanduse muutnud vaatemänguliseks, et temas sünnivad ikka ja jälle negativistlikud rühmitused nagu vasakpoolsed ja rohelised, ei tundu vale öelda, et selle tsivilisatsiooni peaeesmärgiks on saamas põgenemine iseenda eest, eneseunustamine. Lääne tsivilisatsioon on oidipuslikum kui suur osa teisi, isatapmiskihk on talle iseloomulik juba vanast ajast. Ühiskonnas avaldub isatapmiskihk revolutsioonilisuses. Ma arvan, et Läänemaailma esimene suurem ja siiani kõige radikaalsem revolutsioon oli kristlik revolutsioon, mis antiikkultuuri hävitas või tundmatuseni transformeeris. Kas oleme praegu läbi tegemas sama põhjalikku revolutsioonilist muutust, ei saa seesolijana öelda: see jääb teha ajaloolastele mitmeid aastakümneid, vahest isegi aastasadu hiljem, kui inimsoole on antud nii pikka kestmist siin Maal.
USUTERAAPIA
Tõega kokku põrganud inimene vajab ravi… Kirjutasin inimese kokkupõrkest tõelusega, tõelusega, mida meie teooriad, meie loogika ja eetika ei suuda haarata ega mõista. Kui tahame maailma seletada, satume ikka paradoksidele, osutub, et peaksime ütlema ühe ja sama asja kohta korraga ei ja jaa, hea ja halb, pai ja päh, mida aga meie loogika ei ole seni võimaldanud, kuigi ühe pääseteena sellest maailma seletamatusest on niisugust vasturääkivusi sisaldavat loogikat ka pakutud. Meie tunneme kõige paremini Hegelist pärit “dialektilist loogikat”, mille võttis oma varustuse hulka minu põlvkonnale hästi tuttav dialektiline materialism, mis selkombel sai lugeda end universaalseks kõikeseletavaks teooriaks.
Tegelikult on diamat oma dialoogikaga üsna abitu katse olemasoleva analüüsimisest loobuda, pakkudes korrektse kirjelduse asemel arhailist mütoloogilist kirjeldust, mis ei ole kunagi taotlenud ega vajanud loogilist korrektsust. Diamati tekstid kuuluvad kokku akadi lugudega ürgkoletisest Tiamatist või piibli lugudega veeuputusest ja üks nende ülesandeid on põhjendada usku, usu üks ülesandeid aga on anda inimesele turvatunnet selles ohtlikus, arusaamatus ja paradoksaalses maailmas.
Usku on kõrvutanud loogilisel teel saadud teadmisega (filosoofiaga) islami, juudi ja kristlikud õpetlased. Nende seisukoht oli, et mõlemad, nii usk kui filosoofia annavad meile tõdesid. Mõned õpetlased leidsid, et usu ja filosoofia antud tõed võivad olla vastuolus, kehtivad aga mõlemad korraga – see on meile tuttava dialektilise lähenemise varane eellugu. Enamasti aga leiti, et usutõed ja filosoofia tõed ei saa olla vastuolus ning püüti tekkinud vastuolusid mitmel viisil lahendada.