Valge rinne. Eduard Grosschmidt-SuurseppЧитать онлайн книгу.
hoobiks: kasakad, puhtvene inimesed, endise sõjaväe eliit keelduvad nüüd varjupaiga andmisest oma vendadele!
Närvitsedes palub ülemjuhataja kindraleid Romanovskit ja Denikinit istuda saani ning isiklikult sõita külla tõrksaile kasakaile aru pähe rääkima.
Mitu tundi kauplevad Romanovski ja Denikin asjatult kasakatega, kuni lõppeks Denikin ei kannata enam välja, kutsub külavanema teiste seltsist kõrvale ja sosistab talle kõrva:
„Ärge venitage seda janti, otsustage kiiremini, muidu jõuab Kornilov ise siia ja tema juba nalja ei mõista: teid tõmbab oksa, aga stanitsa kõrvetab maatasa!”
Selline ähvardus mõjub ja kasakad ruttavad kähku majadesse, et neid korda seada sõjaväe paigutamiseks.
Varsti ilmub laial lumelagendikul nähtavale pikk rongkäik inimesi jala ja ratsa, mis oma kirevuses näib kui mustlaste rändvoor. Sõjaväe ridade vahel, kahuri-rakendite ning ratsaväega läbisegi liiguvad vankrid ja saanid kaasatulnud erainimestega, paljud naisedki astuvad sõdurite kõrval sügavas lumes, riietatuna kergeisse linnarõivaisse, käe otsas kompsukesed rutuga üheshaaratud varanatukesega. Koolipoisid-vabatahtlikud kannavad alles omi koolirõivaid ja gümnaasiumi vormimütse, sõduritegi munder koosneb pooliti erarõivaist ning jalatseiks on paljudel läbitallatud vildid ja viisudki.
Küla kohal hakatakse üle minema Doni jõest, mille jää kahurite ja vooride all lööb kurjalt praksuma, ähvardades voogudesse uputada väikese sõjasalga kallima omandi – kahurid. Kuid hobuseile tõmmatakse piitsa ja kihutatakse vedrutavat pinda mööda nelja ajades õnnelikult teisele kaldale.
Kornilovi ja Aleksejevi külla saabudes kasakate saatkond toob neile koguni soola-leibagi – nähtavasti hirmutatuna Denikini ähvardusest – ja palub härdasti, et küla lähikonnas jumala pärast ärgu löödagu lahinguid.
Puhkuse järel Aksais jätkab armee rännakut, siirdudes ühest stanitsast teise ja valides teekonda võimalikult eemal raudteeliinidest, millised on erandita enamlaste valduses.
Suures Olgino stanitsas leitakse ootamatult eest kindral Markov oma ohvitseride-pataljoniga, keda Kornilov on lugenud juba hukkunuks Bataiski linna kaitsel. Markovil on õnnestunud läbi raiuda enamlaste rõngast ning kaudseid külavaheteid matkates jõuda ühinemiseni armee peajõududega.
Mõni päev hiljem ühinevad väekoondisega ka 1500 Doni kasakat kindral Popovi juhtimisel, kes Novotšerkasski langemisel ainukestena otsustanud võitlust jätkata punaste vastu ning esialgu varjata end steppides. Nii täieneb armee päev-päevalt ja peagi on Kornilovi lippude all umbes 5000 meest ühes 40 kahuriga.
Paisunud lootustega liigutakse edasi tõotatud maa – Kubani kasakate vabariigi ja tema pealinna Jekaterinodari poole, millest segaste kuulduste järgi teatakse ainult niipalju, et valitsus ja saadikutekoda, Kubani kasakate Rada, on veel seisukorra peremehed ning võitlus enamlastega käimas.
Vahepeal ei maga aga ka enamlased, kes hirmuga jälginud Kornilovi väe matka mööda stepialasid ning teevad kõik, et kiiluna vahele tungida ja tõket luua Kubani valitsuse vägede ja vabatahtlike armee võimalikule ühinemisele.
Selleks koondavad nad Lezanka alevi ümbrusse Jegorlõki jõe taha rohkearvulisi väehulki tugeva kahurväe ja soomusautode toetusel, sulgedes valgearmeele tee. 21. veebruaril toimub siin esimene tõsisem lahing, kus paljud Korniloviga teel liitunud väeosad esmakordselt tulle lähevad Vene kolmevärvilise rahvuslipu – sinise-punase-valge lehvimisel, millised ülemjuhataja korraldusel muretsetud igale ühikule.
Võitlus on äge ja verine, kuid ei kesta kaua – mõnede tundide vältel purustavad vabatahtlikud punaste tõkkeliini täielikult, saavad sõjasaagiks ohtrasti laskemoona, varustist, 10 kahurit. Esimene võidetud stepilahing tõstab teadagi meeleolu ja kiirelt rühitakse edasi eesmärgi – Kubani sihis, mille piiridele jõutakse 23. veebruariks, jättes seljataha 250-verstalise ränga matka mööda lumiseid ja hiljem kevadisest sulamisest porimülkaiks moondunud rohtlaasi.
Siin lahkub aga kõigile üllatuseks kindral Popov oma Doni kasakatega väites, et tal pole õigust minna kaugemale Donimaa rajast „seiklusi otsima“. Kindral lubab siirduda oma alluvatega Kaukasuse mägedesse aega ootama, millal kasakad kord läbi põevad „punased rõuged“ ning kodumaa teda jälle kutsub.
Teise üllatuse toob mõni päev hiljem see, et kõigi vabatahtlike teades täiesti enamlusvastased Kubani kasakadki on nakatatud juba punatõvega, osutades mõningais külades ootamatut vastupanu valgeväele.
Saadakse ka teada, et Kubani atamani polkovnik Filimonovi ja Kubani valitsuse seisukord on sama kõikuv, nagu see oli olnud Donimaalgi, et Jekaterinodari kaitsel on vaid üsna vähene arv kasakaid, kes pealegi iga silmapilk ähvardavad üle joosta vastase ridadesse.
Kornilovi armeel tuleb siitpeale peagu iga jalatäit maad vallutada võitlusega, sest ümber Jekaterinodari on tekkinud juba täieline rõngas punavägedest, kes mitmendat nädalat piiravad linna, alatasa juurde saades toetusosasid Donimaalt ning Kaukaasiast.
Võideldes murrab vabatahtlike armee enesele teed, et enne linna alistumist viia abi Kubani nõrkadele kaitsejõududele, kuid 4. märtsil saabub kurb teade: Kubani ataman Filimonov, vägede juhataja kindral Pokrovski ja Rada on väheste truuksjäänud kasakate saatel lahkunud Jekaterinodarist ning põgenenud mägedesse, jättes linna võitluseta punaseile.
VÕITLUSI JEKATERINODARI ÜMBER
Kubani pealinna langemine on tõeliseks hiiobisõnumiks kogu valgeväele: ainsa hoobiga näivad nüüd purustatuna kõik lootused, kuna on kadunud eesmärk, milleni seni rühitud läbi lumelagendike, läbi kevadiste porimülgaste, kannatlikult taludes pika sõjamatka raskusi hüpnootilises võlus, et Jekaterinodaris võib kord põhjalikult välja puhata, uut jõudu koguda heitlusiks ning linnas peavarju ja korralikku ravi muretseda ka voorides kaasaveetavaile sadadele rängalt haavatuile, kelle vintsutused arstiabi ja medikamentide puudusel on hakanud ületama inimlikke piire.
Äsjavallutatud Korenovskaja stanitsas, mõnikümmend versta Jekaterinodarist tehakse lühike peatus ning Kornilov kutsub kokku väeülemate nõupidamise, et ühiselt arutada väljapääsu-võimalusi ummikust.
Strateegiliselt on Vabatahtlike armee terve rännaku vältel kaudse rõngana piiratud olnud punavägedest, ja senises lõuna-lääne sihis edasitungi jätkates võidakse end veelgi rohkem sisse mässida vaenlase ülekaalukaisse massidesse, mis Musta mere sadamaile baseerudes saavad pealegi alatasa täieneda punase plagu heisanud laevastiku kaasabil.
Lõunas, Kaukasuse eelmäestike jalal Maikopi linna ümbruses valmistavad aga enamlised strateegid juba lõksu Kornilovile, koondades sinna kümnete tuhandetena kokku endiselt maailmasõja-aegselt Kaukaasia rindelt kojutõttavaid sõdureid, kellele osava kihutustööga puhutud pähe, et Kornilovi tõeliseks sihiks on uuesti võimule upitada tsaari, mõisnikke ja pursuisid.
Ka lõuna-idasse pöördudes ei oleks valgearmeel ees oodata midagi head: revolutsioonisädemed on võimsa kutsena leekima pannud sõjakate mägipoegade südamed ja kõik Kaukaasia rahvakesed tahaksid nüüd meelsasti olla omaette peremehed. Üksteise järel tekivad ja kustuvad seal jälle igasugused fantastilised „vabariigid“: Ingušeetia, Tšetšeenia, Dagestan, Kabardiinia, Abhaasia, Ossetiinia jne., mis kõik purelevad veriselt omavahel, õiendavad „piiritülisid“, ja mis peaasi, hävitavad täielises üksmeeles enamlastega rõhujaid, s. o. kohapealset vene elementi.
Kornilovile ei jää mingit valikut selles podisevas nõiakatlas – kõikjal ümberringi on ees ainult vaenujõud. Siiski otsustatakse enamlaste petteks, kes valgeid varitsevad Maikopi mägede-defilee looduslikult võitmatuil positsioonidel, pöörduda näilikult lõunasse, et Kubani jõge ületades tõusta mägedesse ja seal uuesti lõuna-läände matkates otsida ühendust samadesse mägedesse siirdunud Kubani kasakatega ning ühtlasi veidi puhata enamlastega vaenujalal seisvate tšerkesside aulides.
5. märtsil liigub armee edasi, et videvikus katsuda äkilise haaranguga vallutada Ust-Laba ülekäigud Kubani jõel. Selleks saadetakse ette sõjakooli junkrute pataljon ja Kornilovi löögipolk, kes ahelikku hargudes hiilivad vaikselt üle Jekaterinodari raudteeliini ning liginevad kahest küljest raudteejaamale,