Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle. Gillian ButlerЧитать онлайн книгу.
mida nad tegid enda arvates valesti või mis polnud päris õige või valmistas piinlikkust, ning teevad oletusi teiste reageeringute kohta nii oma isiklike kui ka ütlemata jäänud seisukohtade suhtes. Oletused seavad sotsiaalärevuses inimese negatiivsesse valgusesse, nii et isegi põgusale, eriliste sündmusteta suhtlemisele järgneb enesekriitikapuhang: „Ma olen lootusetu… kasutu… liiga sabinas, et midagi märgata või selgelt mõelda… rumal… teistmoodi kui teised… saamatu.“ Kui asi puudutab karmust enda vastu, pole sotsiaalärevuses inimeste leidlikkusel piire.
Muidugi teeme kõik mõnikord midagi, mis valmistab meile piinlikkust või alandab meid. Igaühel on mälestusi, mis panevad häbenema, punastama, seesmiselt kokku varisema või tahtma neile mõeldes maa alla vajuda. Nende meenutamine võib tuua tagasi kõik kohutavad tunded, mis matsid meid tol korral enda alla, isegi kui see juhtub kella nelja ajal hommikul ja keegi ei näe meie punastamist. Analüüsimises (post mortem) pole iseenesest midagi ebanormaalset, ilmselt näitab see, kuidas töötleme intensiivseid või ängistavaid kogemusi. Tavaliselt hekseldame neid korduvalt mõtetes, enne kui seedime need ängistusest üle saades ära, võtame omaks ja liigume edasi. Seega peegeldab analüüsiv lahkamine (post mortem) kannatamist sotsiaalfoobiate all, aga nagu me edaspidi vaatame, see pigem kinnistab kannatusi, kui aitab lahendada. Sotsiaalärevuse all kannatava inimese tehtav lahkamine põhineb suuresti sellel, mis tema arvates juhtus, mitte sellel, mis tegelikult juhtus; mida teised inimesed tema arvates mõtlesid, mitte nende tegelikel mõtetel. Niisugused lahkamised on mõttetud, sest tuginevad oletustele, mitte faktidele.
Enesehinnang, enesekindlus ja alaväärsustunne
Sotsiaalärevus tekitab tunde, et ollakse negatiivses mõttes teistest erinev – halvem või imelik – ning see mõjutab enesehinnangut (lugupidamist endast) ja enesekindlust (usku, et saadakse millegagi hakkama). Hakkate arvama, et inimesed eiravad või tõrjuvad teid, ja kipute tõlgendama teiste käitumist (näiteks kuidas nad vaatavad või räägivad) kui märki, et nad mõtlevad teist halvasti. Tunnete, et teile võib saada osaks kriitika või negatiivne hinnang, et teid leitakse olevat milleski küündimatu, et võidakse paljastada teie puudused või ebapädevus. Elate niimoodi pidevas varjatud hirmus ja tunnete, et pääsete kogu aeg napilt üle noatera. Paljud sotsiaalärevuses inimesed arvavad, et nad heidetaks otsemaid kõrvale, kui teataks, millised nad tegelikult on. Seepärast näevad nad tohutult vaeva, et oma „tõelist mina“ varjata, ehkki neil pole muud midagi viga kui see, et nad tunnevad ärevust. Muidugi on sellisel juhul raske oma arvamust väljendada. Samuti võivad sotsiaalärevuses inimesed arvata, et teised ei tunne kunagi sotsiaalärevust, et neil on vähem või polegi avalikuks saamist kartvaid puudusi ja nõrkusi või et nad ei muretse üldse, mida teised neist mõtlevad. Tegelikult põhjustab tundetus teiste suhtes sama palju probleeme kui liigne tundlikkus.
Mahasurutus ja depressioon, frustratsioon ja rahulolematus
Oma isiksuse mingi osa mahasurumine tekitab frustratsiooni, seepärast pole sugugi üllatav, et püsiv sotsiaalärevus teeb inimese õnnetuks. See võib mõjuda nii laastavalt ja depressiooni tekitavalt kui ka põhjustada ärevust ja viha, isegi nördimust, et teiste jaoks on lihtsad nii paljud asjad, mida teie peate tõeliselt raskeks. Ärevus pole kaugeltki ainus sotsiaalärevusega seotud emotsioon.
Mõju käitumisele
Sõltumata ärevuse põhjustajast, on kõrgendatud ärevuse probleem selles, et see segab tegutsemist ja kavandatu teokstegemist. See ei lase inimesel oma võimeid kasutada ja takistab soovitut saavutamast. Kui minna tööintervjuule või eksamile, tuleb teatav ärevus isegi kasuks: see annab energiat ja motiveerib, aitab mõtteid keskendada, ent mis üle selle, hakkab kurnama ega lase teha seda, mida muidu teeksite, ega anda endast parimat. Seega ei luba lühiajaline sotsiaalärevus inimesel teha seda, mida ta tahaks ja milleks ta oleks ka suuteline; pikaajalise sotsiaalärevuse mõju võib olla väga ulatuslik, mõjutades nii karjääri, isiklikke suhteid, sõprust, tööd kui ka lemmikharrastusi.
Sotsiaalärevus võib piirduda elu ühe valdkonnaga, näiteks avalikkuse ees kõnelemise või teiste nähes söömisega, või olla laiem ja üldisemate tagajärgedega. On inimesi, kes saavad tööl suurepäraselt hakkama, kuni neid tahetakse edutada, mis teeks nad „nähtavamaks“ või nõuaks teiste juhtimist. Nad ei pruugi ametikõrgendust vastu võtta, sest see tähendaks käimist koosolekutel, kus tuleks aru anda oma osakonna tulemustest või pidada ettekandeid, või tuleks neil minna koolitusele, organiseerida, kontrollida ja vastutada teiste töö eest. Need inimesed võivad edutamisest loobuda ja jääda ametisse, mis on suuresti alla nende võimete, ning jätta oma tegeliku potentsiaali kasutamata.
Teised suudavad suurepäraselt tegutseda isegi suure tähelepanu all või suhtlemist nõudvates ametites, olgu müüjana või suhtekorralduse alal. Need inimesed tulevad hästi toime seni, kuni neid kaitsevad tööl kindlakskujunenud tavad. Nad tunnevad end hästi laboris, arvutiruumis, operatsioonisaalis, aga võivad ometi sattuda kimbatusse vabal koosviibimisel või kui nende roll pole selgelt määratletud; neil võib olla raske leida sõpru ja eriti raske sundimatult tühjast-tähjast lobiseda. Hoolimata silmapaistvast edust tööl, võivad nad end siiski tunda üksildase ja eraldatuna. Nende sotsiaalärevus võib tähendada sedagi, et nad jäävad ilma võimalusest luua lähedasi suhteid.
Päris paljud põevad rasket kohtinguärevust, mida võib mingi piirini täiesti normaalseks pidada, ja tunnevad võluva inimese seltsis säärast piina, et ei suuda end väljendada ega teha midagi, et inimest, kellest on silmini sisse võetud, lähemalt tundma õppida. Teistel võib olla üks-kaks head sõpra ja nad tunnevad end hästi, veetes suurema osa ajast nende seltsis, keda nad hästi tunnevad: olles koos partneriga või pere ringis. Neil tekib sotsiaalärevus siis, kui tuleb kohtuda uute inimestega, kolida uude paika, otsida uusi eneseteostuse võimalusi, ning nendegi elu võib kujuneda piinavalt piiratuks ja ahtaks. Sotsiaalärevusel on mitu nägu.
Esineb veel kaht liiki ärevust, mida võib pidada teatud tüüpi sotsiaalärevuseks: esinemisärevus ja rambipalavik. Esinemisärevuse puhul on haavatavaks tegevad tegurid seotud tahtmisega esineda olulises olukorras võimalikult hästi või vähemalt enam-vähem hästi ja enda hinnangul korralikul tasemel. Seega võib teiste inimeste hinnang olla esinemisärevusega inimestele vähem oluline kui nende enda hinnang ning nad võivad olla täiesti veendunud oma osavuses ja suutlikkuses esineda soovitaval tasemel, kuid tunda hirmu, et tegeliku esinemise pinge häirib seda suutlikkust.
Rambipalavik on tõenäoliselt esinemisärevuse alaliik ja selle puhul ootamatult tekkiv hirmusööst võib olla täiesti halvav. See on eriomane avalikkuse ees esinejatele ja võib ilmneda muidu sotsiaalselt enesekindlatel inimestel just siis, kui nad peavad esinema.
Sage, aga ekslik on arvamus, et avalikkuse ees esinejad, eriti näitlejad, ei tunnegi sotsiaalärevust. Eeldatakse, et nad ei suudaks ennast teiste ees üles astudes kunagi päriselt unustada, kui neid haaraksid mõtted, mida teised küll neist arvavad, mis kutsuvad esile tõeliselt närvesöövaid ärevuse tunnuseid ja sümptomeid. Seegi oletus ei pea paika: paljud näitlejad ja teised avalikkuse ees esinejad võivad mingites suhtlemisolukordades olla häbelikud või ärevuses, ent suuta rollis oma ärevust ja häbelikkust varjata. Nad võivad ka meelega rolli täita, umbes nii, nagu teised kasutavad kaitsekäitumist, mis aitab neid üle saada võimalikust suhtlemisraskusest.
Sotsiaalfoobia esinemise sagedust on üllatavalt raske õigesti hinnata, sest diagnoos sõltub kliinilisest otsusest. Uuringute põhjal oletatakse, et 3–13 protsenti elanikest kannatab niivõrd raske sotsiaalärevuse all, et seda võiks mõnel nende elu perioodil diagnoosida sotsiaalfoobiana. Vahe tuleneb sellest, et uuringutes on kasutatud veidi erinevaid meetodeid ja need on läbi viidud mitmel ajal ise paikades. Enamikus maades puudutab see probleem mehi ja naisi võrdselt sageli, ehkki konkreetne vorm võib sugude puhul erineda, sõltudes osaliselt kultuurilistest teguritest. Näiteks on meestel olnud (võimalik, et on praegugi) tunduvalt raskem psühholoogiliste probleemide korral abi otsida, mehed püüavad naistest kergemal käel alkoholist sotsiaalset julgust saada. Paljud spetsialistid on alkoholiga seotud probleeme ravides märganud, et sotsiaalärevus on inimeste probleemide kujunemisele kaasa