Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle. Gillian ButlerЧитать онлайн книгу.
või imelikud ega kuulu päriselt teiste hulka või teevad kindlasti midagi piinlikku või kohatut, näidates oma küündimatust, nii et nad põlatakse ära. Muidugi on sotsiaalärevuse hirm, ärevus ja ängistus tihedasti seotud niisuguste mõtetega ja sellega, mida need mõtted tähendavad.
Niisiis on mõtlemisel sotsiaalärevuses keskne osa. Seda on oluline mõista, leidmaks, kuidas probleemist võitu saada. Peamine idee – see on ka kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) tuum – on: see, mida mõeldakse, mõjutab seda, mida tuntakse (ja mõistagi seda, mida tehakse). Mõtlemine võib vallandada ärevushooge („ma teen end täiesti lolliks“) ning see võib ärevust alal hoida. Mõtted, nagu „ma ei oska midagi öelda“, „nad hakkavad mind kritiseerima ja hukka mõistma, et olen selline idioot“, üksnes pikendavad kehva tunnet ning mõjutavad teistega käitumist. Lisaks võivad inimeste hoiakud, veendumused ja eeldused teha neid sotsiaalärevusele vastuvõtlikuks: „ma pole vastuvõetav sellisena, nagu olen“, „ma ei meeldi kellelegi, kes mulle meeldib“, „ma olen teistsugune või imelik“. Seega mõjutavad inimeste mõtted sotsiaalärevuse kujunemist ja püsimist. Kui suudetaks muuta oma mõtlemist, suudetaks muuta ka oma tundeid ja käitumist. Selles peatükis räägitakse mõtlemise osast sotsiaalärevuses.
Mõtted ei ole nagu laused, et algavad suure tähe ja lõpevad punktiga. Me lihtsalt väljendame neid lausetena, kui räägime. On mõtteid, mida on lihtne ära tunda, näiteks „kõik vahivad mind“ või „ma teen valesti“. Teiste puhul on see raskem, osalt seepärast, et neid ei sõnastatagi, näiteks teadmist, et „minust ei ole asja“. Tõepoolest, mõndagi, mida mõtleme, teame või mäletame, on äärmiselt raske sõnadesse panna. Mõte või tunnetus sisaldab endas nii seda, mis mõtetes toimub, kui ka otseseid mõtteid, näiteks hoiakuid, ideid ja ootusi; mälestusi, muljeid ja kujutlusi; veendumusi ja eeldusi. Meie sõnavaras on palju sõnu, millega oma mõtete sisu väljendada. Mõned tunnetuse tüübid on ilmsed ja kergelt äratuntavad, teised on komplitseeritumad, üks võimalus mõtete ja tunnete suhetest aru saada on defineerida tunnetuse eri tasandid: tähelepanutasand, automaatmõtete tasand, põhiveendumuste ja eelduste tasand. Neid ongi järgnevalt kirjeldatud, enne aga ülevaade sellest, milline osa on sotsiaalärevuses kujutlustel.
Esiteks, sotsiaalärevus mõjutab, mida märgatakse, millele pööratakse tähelepanu.
Rääkides oma bossi Michaeliga, hakkas Judyl äkitselt palav ja ta hakkas higist leemendama. Ta oli veendunud, et punastab, ja tahtis nägu peita. Judy pani tähele, et mees paistis jahe, ning see ajas naise segadusse. Ta polnud õieti kuulnud, mida mees ütles, ja mõtles, mida ta oli ise valesti teinud.
Don kuulas kõrvalistmel kahe töökaaslase tögamist. Ta märkas, et nad heidavad tema poole pilke, ja tundis, et sulgub endasse, otsides oma kesta all kaitset. Teda haaras hirm, et nad ütlevad talle midagi. Don oli liiga närvis ja ebakindel ning tundis hirmu, et ei suuda neile vastata, eriti veel midagi vaimukat ja teravmeelset, ja muretses, mida nad temast arvavad, et ta ei suuda nendega seltsida.
Niipea kui Judy ja Don läksid närvi, märkasid mõlemad, mis toimub nende sisemuses: häbipuna ja tahtmist endasse tõmbuda. Mõlemal oli raske säilitada sidet nende ümber toimuvaga, mõlemad keskendasid tähelepanu pigem endaga tegelemisele kui teistele. Kui kõik oli möödas, tuli ennekõike meelde see, kui halvasti ja rumalana nad olid end tundnud, mitte see, mida teised olid öelnud või teinud.
Need kirjeldused näitavad, kuidas sotsiaalärevus sunnib inimesi keskendama tähelepanu endale ja kuidas endale keskendunud tähelepanu süvendab veelgi inimese teadlikkust endast. Sotsiaalärevus teeb meid piinavalt teadlikuks iseendast ja tajutavatest vajakajäämistest. Raske on mitte märgata oma värisevaid käsi või kuumavat nägu, kui käed kord juba värisevad ja punastatakse. Olles neile mõtlema hakanud, saavad need mõtted valdavaks, nii jääb kõigele muule vähem tähelepanu. Ülalesitatud näites mõtles Judy, et pidi jätma tähele panemata midagi, mis tema ülemus Michael ütles, Donil polnud aimugi, millest tema kolleegid tegelikult rääkisid, kui ta märkas neid tema poole kiikamas, ega sedagi, mida nad tegid, kui tema oli oma kesta tõmbunud. Ainus, mida ta suutis meenutada, oli nende hääletoon.
Muidugi märkasid nii Judy kui ka Don alguses inimesi enda kõrval. Mõlemad olid valvsad olukordade suhtes, mida pidasid hirmutavaks, ja ettevaatlikud kõigi ohtude suhtes, mida võiks vältida. Säärane ülivalvsus on osa loomuomasest ohu vältimisest, mis juhib tähelepanu võimalikele ohtudele, niisiis olid asjad, millele Judy ja Don pöörasid tähelepanu, seotud neile omase hirmuga, nende sotsiaalärevusega. Judy tundis sotsiaalset alaväärsust ja küündimatust ning erilist ebamugavust, kui pidi rääkima ülemustega. Judy märkas, et Michael on üsna jahe, ja see pani naise mõtlema, mida ta võiks olla valesti teinud. Don tundis end sotsiaalselt saamatuna ja arvas, et teised peavad teda liiga tõsiseks ja taipamatuks. Ta märkas läheduses käiva vestluse tögavat tooni ja enda poole heidetud pilke. See, millele inimesed pööravad tähelepanu, määrab selle, mis tuleb neile mõttesse. Kui nad on sotsiaalärevuses, on nende tähelepanu rohkem endale pööratud, nad on kõige hirmutava suhtes ülivalvsad, nad panevad tähele ja jätavad meelde asju, mis sobivad nende hirmuga kokku.
Iga asi, mis meiega toimub, paneb meid mõtlema. Ehkki me ei pruugi olla sellest teadlikud, mõtleme kogu aeg. See, millele mõtleme, peegeldab seda, kuidas me tõlgendame, hindame meiega ja meie ümber juhtuvaid asju. Mõnikord on meie hinnangud täpsed, mõnikord ülearu optimistlikud, justkui näeksime maailma läbi roosade prillide, mõnikord liiga pessimistlikud, justkui näeksime ainult negatiivseid võimalusi. Kui võõras naeratab meile, võime (õigesti) mõelda, et võõras on sõbralik, optimistlikult mõtleme, et näeme võõra arvates kena välja, pessimistlikult mõtleme, et võõras näeb, et tunneme end halvasti, ja üritab meie vastu kena olla. Kui inimene on ärevuses, kipub ta nägema kõike negatiivselt ja tõlgendama ohuna, justkui oleks maailm täis ähvardavaid ohte ja nagu poleks tal oskusi ega võimeid nendega toime tulla. Sel juhul domineerivad mõtlemises negatiivsed automaatmõtted (NAM). Sotsiaalärevuse puhul esinevate negatiivsete automaatmõtete näiteid on toodud tabelis 3.1.
Tabel 3.1
Sotsiaalärevuse puhul esinevate negatiivsete automaatmõtete näiteid
• Ma paistan rumal.
• Mind peetakse rumalaks… saamatuks… tüütuks.
• Ma ei suuda end valitseda ja mu ärevus paistab välja.
• Kõik vaatavad mind.
• Ma ei kuulu siia/kuhugi.
• Nad näevad, kui närvis ma olen.
• Ma ei suuda keskenduda ega selgelt mõelda.
• Ütlen ainult jaburusi.
• See on kohutav, see on lõpp.
• Ma ei meeldi teistele.
• Teen alati kõike valesti.
Põhiveendumused ja eeldused peegeldavad mõtlemismustreid ning suhteliselt püsivaid elureegleid ja hoiakuid. Tavaliselt pole erilist vajadust oma veendumusi ja eeldusi sõnastada. Kui ollakse veendunud, et enamik inimesi on ausad ja usaldusväärsed, pole tarvis seda öelda, kui pole just konkreetset põhjust. Vajadus võib tekkida, kui hakata äkki kahtlema või kui küsitakse inimese seisukohta. Näiteks tuleb kellelegi soovituskirja kirjutades arvamus korralikult läbi mõelda ja oma mulje sõnadesse panna. Seda tehes peatutakse arvatavasti kõigel, mida teatakse ja mis meenub selle inimese iseloomu, käitumise, teistega kõnelemise, hoiakute, mineviku ja muu kohta.
Inimestega seotud veendumused ja eeldused rajanevad rohkel infol: vahetul kogemusel, vaatlemisel, teistelt pärineval teabel, teie suhtumisel neisse, infol, mida olete teada saanud, mis meelde tuleb, mida teate teiste samasuguste inimeste kohta ja paljul muul. Mõndagi sellest käib kokku aususe ja usaldatavusega, osa ei pruugi aga käia. Põhiveendumused ja eeldused tähendavad põhilist ja sageli väljaütlemata suhtumist ning üldist muljet, neid on tihti üsna raske sõnastada täpselt nii, et see tunduks täiesti