Tugitoolitšempioni eined. ContraЧитать онлайн книгу.
et oleks vaja teha ühisesinemine
Obinitsas. Koos teiste Tartu NAK luuletajatega. Ei saanud kõrvale jääda, pealegi pakuti transporti sinna ja tagasi. Hiljem selgus, et üritati taastada aastail 1998–2002 alguse saanud traditsiooni – noorte kirjanike suveseminari „Lätete pääl”. 2004. aastal see toimus, aga nii tähelepandamatult, et hiljem, aastatel 2006–2011, kui seminari kena tava jätkus, tekkisid vaidlused, mis järjekorranumber ette kirjutada. Huvitav, et sama segadus on olnud ka olümpiamängudega, aga seal on sõja tõttu ära jäänud võistlusi ikka järjekorranumbrites arvesse võetud. Küllap mõeldes sellele, et vanas Kreekas toimunud asi vastupidi: tänu olümpiale katkestati sõjad.
Lugesime Obinitsa lauluväljakul paar tundi luuletusi ja enne tagasisõitu mindi veel Obinitsa poe manu õnnestunud etteastet õllega tähistama. Olümpia pealt oli fookus mõnevõrra ära nihkunud, aga seal poe ees mehed rääkisid, et Pertelson oli olümpia juudovõistluse (või ikka džuudo, nii nagu mina selle sõna kord ära õppisin) pronksmedaliga lõpetanud. Nojah, kahju, et nägemata jäi, aga sel hetkel oli vaid puhas rõõm kuulda seda ilusat uudist tundmatu kaaskodaniku suust – Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeval.
Ega Pertelsonil pronksimatšile pääsemine kergelt ei tulnud, kaks kanget kivi, türklane ja Pertelson, ei jahvatanud head jahu. Nad mõlemad kogusid passiivsuse eest kolm hoiatust ja järgmine hoiatus oleks emmale-kummale kaotuse toonud. Siis pidi Pertelson ründama, aga tema heide taheti hoopis türklase kasuks lugeda. Kuid nagu Erki Noole puhul neli aastat tagasi, aitas ka siin eesti jonn ja vaidlemine. Pronksimatšis ei lubanud meie Indrek asjal enam väga pingeliseks minna.
1990 juunioride maailmameistrivõistluste pronksmedal
1990 ja 1991 juunioride Euroopa meister
1996 Euroopa meister
1997 Euroopa meistrivõistluste pronksmedal
1998 Euroopa meistrivõistluste pronksmedal
1999 maailmameistrivõistluste hõbemedal, Euroopa meistrivõistluste pronksmedal
2000 olümpiamängude pronksmedal
2003 maailmameistrivõistluste hõbemedal
2004 olümpiamängude pronksmedal
1. Keiji Suzuki (Jaapan)
2. Tamerlan Tmenov (Venemaa)
3. Dennis van der Geest (Holland)
3. Indrek Pertelson (Eesti)
On the road again
Järgmisel hommikul alustasin varakult teekonda Jõgevamaale Võtikvere raamatukülla, kuhu mind oli kutsunud võrratu Imbi Paju, kes ei jätnud rõhutamata, kuidas Võtikvere rahvas mind armastab. No ikka tuli minna, kuigi tähtsad sõudmisfinaalid ees ootamas. Nojah, hääletades oleks väga hea õnnestumise korral ka Võtikverre neid vaatama jõudnud. Ühepaatide A-finaal algas juba kell 8.50.
Jõudsin välja Mustvee külje alla, sealt hakkasin hääletama Torma suunas, või ikka Võtikverre, enam polnud palju jäänud. Siis võttis mind peale vana tuttav – kunagi oli ta sõjaväes mu ülemus, seejärel, minu postkontoritöö ajal, postiauto juht ja nüüd olime jõudnud hääletaja-autojuhi „töösuhteni”. Tema käest saingi teada, et Jüri Jaanson on juba hõbemedali võitnud. Oli selline „mahamagamiste” olümpia, aga rõõm oli ikka suur. Varsti jõudsin kohale ja nõudsin ennast teleka juurde, et näha veel üht eestlastest osalejatega finaali. Leonid Gulov ja Tõnu Endrekson tegid väga tubli lõpu, aga medalit ei tulnud. Juba leidsin paralleeli: läks hästi, et ma Jaansoni sõitu ei näinud, sest ükski neist võistlustest, mida ma olin näinud, polnud eestlastele medalit toonud. Võib öelda, et nägemata jäi ka kolmas eestlaste medalivõidu hetk, ag sellest järgmises peatükis.
Jüri Jaansoni jaoks oli see viies olümpia ja ega see medaliootus nii lootusetu ei olnudki, sest terve aasta oli näidanud, et vanameister võtab asja tõsiselt ja ka olümpia eelsõitudes esines Jüri üsna veenvalt. Aga no nii kindel see ka ei olnud, et võinuks enne finaali Eesti lipu masti külge valmis siduda. Kuuldavasti oli Jüri finaalis üle kolmveerandi sõidumaast isegi juhtinud, vaid norralane Tufte oli Jüri jaoks liiga heas hoos.
1. Olaf Tufte (Norra) 6.49,30
2. Jüri Jaanson (Eesti) 6.51,42
3. Ivo Janakiev (Bulgaaria) 6.52,80
4. Santiago Fernández (Argentina) 6.55,17
5. Václav Chalupa (Tšehhi) 6.59,13
6. Tim Maeyens (Belgia) 7.01,74
..
Medalini labi pissiskandaali
Kettaheites oli mõne aasta eest Aleksander Tammerti kõrvale kerkinud noor poiss, kellelt oodati peatset esinumbriks saamist. Gerd Kanter mõistagi. Gerd aga polnud suutnud suurvõistlustel head närvi näidata ja oli nii Euroopa kui ka maailmameistrivõistlustel enda tavatulemustest kaugele jäänud. Ja Tammertist vahetus võistluses veel mitte jagu saanud.
2004. aasta kulges Kanterile hästi. Kuigi Tammert põrutas varakevadel Ameerikas järjekordse Eesti rekordi, pidi ta selle suve alguses loovutama Kanterile. Esmakordselt ja ainult kahe sentimeetriga. Kaks eesti kettaheitjat maailma teravas tipus. Kümnevõistlus hakkab oma number üks ala staatust kaotama, eriti kui olümpiavõitja Erki Nool on taandumas.
Augusti alguses sai Kanter veel ühe tähise maha. Tema esimesel katsel paugutatud 66,91 jäigi vanemale konkurendile kättesaamatuks, mis tähendas, et Gerd Kanter on esimest korda Eesti meister!
Olümpia tõi aga noore mehe ikka taas maa peale tagasi. Kuigi seekord tuli napilt kuuskümmend meetrit täis, ei viinud see mitte kuhugi. Kas tõesti mehel lihtsalt ei ole suurvõistluste närvi? Juba toodi näiteks kõrvale kedagi Gerdi treeneri Hafsteinssoni varasematest õpilastest, kes polnudki suurvõistlustel kätt korralikult valgeks saanud.
Aga üks eestlane finaalis oli ja alustas kohe vägevalt. Tulemus 66,66 on silmale lihtsalt ilus vaadata, seda enam, kui see annab pärast esimest vooru pronksmedali. Ja pärast teist. Ja kolmandat. Aga neljandal katsel viskas ungarlane Kövago ennast ikka mööda ja Sass ei suutnud ennast niisuguseks viskeks enam koguda, et medalit ohustada. Mitu meetrit eespool heitlesid ungarlane Fazekas ja leedulane Alekna kullale ning ka siin tuli Baltimaa mehel ungari vägilasele alla vanduda. Aga see polnud Fazekase viimane vägitegu sellel olümpial.
Neljandaid kohti on eesti sportlased olümpiatelt korjanud päris mitu. Meenub Kaido Kaaberma, kes põrutas Barcelonas, et neljas koht on jama. Aga neljas koht ongi selline, mis jääb kripeldama – ja natuke jääd lootma, et ehk mingi ime pühib kedagi esikolmikust minema. Ma küll ei julge väita, et oleksin suutnud mingil moel ette näha, mis järgmisel päeval hakkab juhtuma. Vaikselt hakati olümpiauudistes vihjama, et olümpiavõitja Fazekasega on mingi jama. Alguses polnud nagu päris selgust – dopinguproov polnud positiivne, aga mingi jama selle asjaga ikka oli. Kas tõesti oli nii, et ta püüdis pärakus dopingukontrolli ruumidesse smugeldatud võltspissiproovi kontrollijatele sokutada? Noh, umbes nii, nagu püütakse narkootikume üle piiri vedada, ja ilmselt tihti ka edukalt, kui nad ikka muudkui proovivad. Igatahes sai Leedu selle kammajaa tõttu hõbeda asemel kulla ja Tammert tõusis pronksile. Võib ju öelda, et nagu kaht eelmist medalisti, ei näinud ma ka Tammertit medalit võitmas. Aga kõik kolm medalit jäävad Eesti spordiajalugu ehtima.
Kanterist praegu veel niipalju, et septembris suutis ta Tammerti taas võimsa heitega alistada.
1. Virgilijus Alekna (Leedu) 69,89
2. Zoltan Kövago (Ungari) 67,04
3. Aleksander Tammert (Eesti) 66,66
4. Vassili Kaptjuhh (Valgevene) 65,10
5. Frantz Kruger (LAV) 64,34
6. Casey