Ülestunnistus. Tõnn SarvЧитать онлайн книгу.
Siis mõistan ja saan aru. Et nii võiski olla. Vabalt.
Pedofiil on ju see, kes lapsi armastab. Kas ta midagi ka ise teeb, kedagi mõjutab, kuidagi kahjustab, see on juba järgmine küsimus. Iga pedagoog peaks olema pedofiil. See tähendab, ta peaks lapsi armastama. Ja lapsed teda usaldama.
Aga see läheks vist juba väga imelikuks, kui sellistest asjadest siin rohkem rääkima hakata.
Või, aga, noh, miks ka mitte.
Mõtisklus pedofiiliast
Ei ole vist tõesti midagi ärritavamat ja vastuolulisemat kui pedofiilia.
Hõlmab ju see nähtus koguni kahte valdkonda, mis mõlemad on omakorda väga komplitseeritud ja energiaga laetud. Need on seks ja kasvatus. Kummagi kohta pole inimkonna ajaloos kunagi üksmeelt olnud.
Mõlema kohta on sadu, kui mitte tuhandeid teooriaid, arvamusi, hoiakuid, mõtteviise, õpetusi, traditsioone, kombeid, dogmasid, tabusid, keelde, põhimõtteid. Ja mõlema valdkonna juures on igaüks kohe valmis õpetusi jagama ja kõiki teisiti arvajaid hukka mõistma.
Pole olemas üldtunnustatud autoriteete ei seksi ega kasvatuse valdkonnas. Pole midagi üheselt mõistetavat isegi mitte nende valdkondade alusmõistetes. Teoreetiliselt tume, korrastamata, segane ja pöörane maailm.
Mis ime siis, et see sogane vesi tõmbab ligi seiklejaid, õnneotsijaid ja kurjategijaid.
Kriminaalne aspekt on pedofiilia puhul muidugi vaid üks külg. Ent selle nähtuse kõigi aspektide lihtne üles lugeminegi võtaks rohkem ruumi, kui siin oleks võimalik kasutada.
Isegi kui võtta ette ainuüksi pedofiilia meditsiinilised või õiguslikud aspektid, siis hõlmaksid pelgalt nende käsitluste pealkirjade loetelud kümneid, kui mitte sadu lehekülgi. Aga kui tahta hõlmata ka ajaloolised, religioossed, kultuur-antropoloogilised, kirjanduslikud, kunstilised, psühholoogilised, sotsioloogilised, pedagoogilised jmt aspektid, siis ei jõuakski lõpuni.
Kui jätta kõrvale igasugune vägivald, ahistamine ja alandamine, mida tuleb ette kõikvõimalikes suhetes, siis tundub, et pedofiiliaga võideldakse peamiselt vist ikka sellepärast, et seeläbi võivad mõned inimesed saada mõningaid asju teada liiga vara. Et see ei ole moraalne, eks ole. Ja seetõttu peaks see olema karistatav. Aga kui keegi saab mõningaid asju teada liiga hilja, siis pole sellest midagi.
Kuid loogikat ei maksa selle teema puhul muidugi otsida. Üks probleem, kui üldse kuskilt mingi probleem üles võtta, on ju muuhulgas ka ühiskonnas endas.
Näiteks see, mis on lastele lubatud või lubamatu. Laste endi omavaheline seksuaalsus peab jääma nende endi vahele ja varjatuks. Täiskasvanud ei taha seda näha ega tähele panna. Ehkki, vähemalt Freudist alates, ei peaks see olema ju tabu.
Ühiskond ise määrab ja nimetab asju ning võib tekitada hingelisi traumasid ka siis, kui reaalseid traumasid polegi. On korduvaid lugusid ja juhtumeid, kus teismelise east välja jõudnud inimene tahab hakata aru saama, mis temaga on toimunud ja juhtunud ning kuidas seda täiskasvanute maailmas võidakse nimetada ja milleks pidada.
Ja hakkab abi otsima kirjandusest, psühhiaatrite või psühholoogide juurest. Tema olematu või väheoluline kogemus võib alles siis hakata teda vaevama ja kasvama ning võib lõpuks kujuneda isiksust häirivaks sündroomiks. Põhjuseks on aga üksnes teda ümbritseva ühiskonna ja/või/ehk kultuuri topelt-standardid.
On ju näiteks üldteada ja – tuntud, et kas või antiik-maailmas, Vana-Kreekas ja – Roomas, oli pedagoogika ja pedofiilia peaaegu üks ja seesama. Õpetaja ja õpilase omavaheline läbikäimine oli teistsugune, kui viisakalt väljenduda. See lihtsalt kuulus tolleaegse kasvatuse, kultuuri ja ühiskonna juurde. Nii mõndagi sellest, mis praegu on hukkamõistetav, oli kunagi endastmõistetav.
Hea küll. Igal ajal ja ühiskonnal on omad reeglid ja kombed. Ja ei saa ega tohigi suvaliselt midagi õigustada ei tea kui kaugeid paralleele tuues. Jäägu iga kultuur ja ajastu siiski oma piiridesse. Nii meie omagi.
Kahtlemata on olemas igasuguseid inimesi. Ka pedofiilide hulgas. Kindlasti tuleb ja peabki vastutusele võtma ning karistama neid, kes teistele liiga teevad. Ükskõik, mis kombel või viisil nad seda ka teevad.
Paraku pole see kõik siiski nii lihtne.
Ma ei taha hakata rääkima sellest, kui kerge on kedagi pedofiilias süüdistada. Seda on juba tehtud ja tehakse ilmselt jätkuvalt. Niihästi ülekohtuselt kui ka põhjusega.
Kusjuures, pedofiilia kui selline, iseenesest, pole ju tegelikult üldse midagi hirmsat ega kriminaalset. Laste armastamine. Sa võid lapsi armastada, sa võid laste suhtes tunda erootilist tõmmet. Sulle võivad lapsed meeldida. Sa võid vaadata laste pilte ja kõike muud. Aga kui sellega seoses midagi muud ei toimu, siis ei tee sa ju kellelegi kahju.
Palju keerulisemad on aga hoopis need juhtumid, kus kedagi on tõmmatud või ahvatletud mingisugusesse tegevusse. Kasutatud ära. Pakutud võimalusi. Provotseeritud. Petetud. Manipuleeritud.
Olen tihtipeale mõtelnud ja aru saanud, et nii mõnigi 13-aastane võib olla palju intelligentsem, palju taibukam, märksa arenenum kui mõni 20- või 30-aastane.
Saan ka muidugi aru, et seaduste tegemiseks on vaja konkreetseid numbreid, näiteks vanuse või mille iganes suhtes.
Lood sellest, kuidas "alaealine" ise on "täiskasvanut" võrgutanud, ei pruugi sugugi alati olla "suurema inimese" välja mõeldud või ette kujutatud. Vabalt võib olla, et varateismeline tahab ise midagi. Tahab teada, tunda, õppida, kogeda. Ja kui usaldab, siis loodabki.
Kuidas ütelda või kindlaks teha, kes alustas, kes tegi? Sellistel asjadel võivad sagedasti olla õhk-õrnad piirid.
Aga tõsisemaks lähevad need lood muidugi siis, kui selle taga on miski süsteem, nõue, kohustus, töö. Maffia. Et keegi ongi välja õpetatud ja koolitatud selleks, et kedagi ahvatleda, panna midagi sellist tegema, mida too muidu iialgi ei teeks. Ja siis tollelt ähvarduse sunnil kahjutasu nõuda. Näiteks.
Ilged ja vastikud skeemid. Aga kahjuks või paraku kasutusel.
Nagu ka laste seksuaalseks kasutamiseks väljaõpetamine, transportimine, müümine, vahetamine, laenutamine, jagamine. Nende seksuaalne orjastamine, vangistamine, piinamine. Vastavate piltide ja videote valmistamine ja levitamine.
Kui on olemas nõudmine, siis tulevad ka pakkujad. Nii jubedalt lihtne see ongi.
Võiks muidugi küsida, kust siis need nõudmised, need tarbijad tulevad? Miks üldse on neid, kes selliseid asju vajavad? Mis on omakorda nende tagamaad?
Ja jällegi on see üks ääretu ja piiritu ala.
Ei saa ütelda, et need on lootusetud, sünnipärased väärakad, keda tuleks ühiskonnast kõrvaldada. Ei saa ka näidata, et seesugused on kõik kunagi lapsepõlves pidanud taluma väärkohtlemist, kas või näiteks sadistlike vanemate või pedofiilide poolt. Või et mingite vaimsete või füüsiliste omaduste tõttu pole nad võimelised normaalseks sugueluks või on täiskasvanuelus kuidagi tõrjutud või elimineeritud.
Kusjuures, täiesti vabalt võivad kõik need põhjused ka olemas olla, ilma et üldse ilmneks mingit seksuaalset kõrvalekallet. Vabalt võib inimene olla kannatanud ja jätkuvalt kannatada sarnaste hädade all ja ometi elada normaalses abielus, kasvatada normaalseid lapsi ja elada normaalset elu. Vähemalt väliselt, eks ole. Sest kes siis teise sisse ikka näeb.
Ja samamoodi võib vabalt olla, et kedagi on piinatud, alandatud, mõnitatud, alla surutud, haiget tehtud, manipuleeritud. Aga kui seda on teinud tema enda ema või isa või kooliõpetaja või kasvataja. Ja kui sellega pole kaasnenud midagi seksuaalset. Kas siis on see kuidagi lubatum või soositum?
Kuidas koolis kiusati
Tegelikult olin lapsena ülitundlik, lausa haiglaselt melanhoolne. Võisin nutma hakata täiesti ootamatutel põhjustel. Olin arglik, saamatu ja kohmakas. Erutusest, aga ka lihtsalt niisama hakkasin tihtipeale kokutama ega suutnud korralikult kõnelda. Lisaks sellele oli mul raskusi “r"ja “s"hääldamisega. Mu nägu oli vinniline ja üldse nägin ikka päris armetu välja.
Kusjuures,