Ühe katuse all. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
olnud brošüüris oli mitmeid skeeme, kuhu missugune juhe ühendada. Aga arvutit uurides paistis võimalikke juhtmete ühendamise kohti palju rohkem olevat ja hirm, et kallis aparaat võiks mõnest valesti tehtud ühendusest hoopiski rikki minna, sundis teda niisugusest isetegemisest loobuma. Ning ostupäevale järgnenud keskhommiku ära oodanud, koputas Karin ettevaatlikult vastaskorteri uksele. Algul aralt, mis seespool kostva raadiomuusika taustal ilmselt kuulmata jäi, siis aga kõvemini, mille peale muusika vaikis ja uks lahti tehti.
„Oi, teie… Tere hommikut!“ tervitas mees esimesena Esinduslik ta just välja ei näinud – mingi vormitu kampsun seljas, lontis dressipüksid jalas, juuksedki kammimata… Karin aga tegi omamoodi muigamapaneva tähelepaneku – habet kandvatel meestel pole vaja iga päev oma põski üle suristada, lõuakarvade päeva- või kahene juurdekasv ei paista ju lihtsalt välja!
„Vabandan varase tülitamise pärast…“
„Pole ju vara, kell saab varsti üksteist!“ ütles Helmar Varimets vahele, ise kergelt hämmingus. Nähtavasti taipas, et ta oma välimuse poolest hetkel eriti muljetavaldavalt välja ei näe.
„Andke andeks, aga ma võtsin teie juttu tõsiselt, et võib-olla saaksite mind arvuti kokkupanemisel aidata! Uurisin küll seda brošüüri, aga andsin alla, minu mõistus selle tehnikani ei küüni,“ seletas Karin ringieksleva pilgu saatel. „Et lepiks kokku, millal teil on aega, siis ma tean… Ma pean täna korraks ära käima, võib-olla lõunase bussiga,“ lisas naine äkilise mõtteimpulsi ajel. Selline väljamõeldud põhjendus tundus talle äkki oluline, et mitte pealetükkivana tunduda.
„Minupärast võib seda kohe teha, kui teil praegu on aega! See peaks veerandtunniga tehtud saama… ei, natuke ikka rohkem, eks seal on ka programmid installeerida. Mina võin viie minuti pärast tulla!“
„Minule sobiks see küll… Aitäh!“
Karin taandus oma korterisse ja üsna varsti oligi uus naaber kohal – juba kammitud ja viigipükstes, aga ikka selles veninud kampsunis, mille sobimatust ta ilmselt ka ise tunnetas.
„Teil on siin mõnusalt soe, minul pole veel puid, et kütta, sellepärast käin seal nagu hernehirmutis,“ vabandas tulija juba uksel. „Kus teie lapsuke siis on? Arvuti, ma mõtlen!“
Karin juhatas tulija tuppa. Oli just jõudnud kohvimasina üles panna ja paar võileiba teha, meistrit tuleb ju kostitada. Ning siis jälgis ta huviga, kuidas Helmar Varimets tegutsema hakkas. Tõepoolest, juba esimestest liigutustest oli näha, et seda aparatuuri mees tunneb – valis eksimatult vajalikud juhtmed, harutas need lahti, torkas pistikud pesadesse…
„Nii! See suur kast pannakse tavaliselt laua alla riiulile, aga teil niisugust kohta seal ei ole, siis jätame laua peale, eks? Ja kui te lubate, siis nüüd ma olen valmis selle riistapuu sisse lülitama.“
„Ja-jaa, muidugi,“ pomises Karin. Tõepoolest, kui tead, mis ja kuhu torgata, pole see ühendamine üldse keeruline!
Sinakas ekraan lõi ühtäkki helendama, Helmar heitis sellele vaid ükskõikse kõrvalpilgu ja leidis arvuti kastist veel üht-teist, mis teda hetkel rohkem huvitas. Küsis siis uurivalt:
„Mida te arvutiga kõigepealt tegema hakkate – kas hakkate midagi kirjutama? Või tahate mänge mängida? Või katsume kõigepealt interneti sisse seada, ma näen, et teil on ka netipulk ostetud?“
Karin oskas iga küsimuse peale ainult noogutada. See mees oli tõesti temale justkui taeva poolt saadetud – mida oleks tema osanud ilma uue naabrita peale hakata? Mitte midagi!
Helmar Varimets taipas, et perenaise poolt pole talle mingeid näpunäiteid oodata ja hakkas arvuti klahve klõbistades manama ekraanile igasuguseid tekste ja tabeleid. Nõjatus siis toolikorjule ja jälgis, kuidas see imemasin hakkas omapead tegutsema.
„Nüüd läheb natuke aega, kui ta need programmid endale sisse installeerib…“
„Siis on teil mahti tassike kohvi juua, eks?“
„Noh, seda tõesti, ainult ärge hakake end minu pärast vaevama,“ arvas mees tagasihoidlikult, see aga tundus Karinile juba häirivalt ülepakutuna. Uus naaber püüdis talle ilmselt eriti viksi ja viisakat muljet jätta, aga pingutas üle; mehe olek oli peaaegu pugejalikuks muutunud. Ainult teadmine, et ta niiviisi oma arvuti töökorda saab, sundis Karinit selle tobeda mängu juurde lahket nägu tegema, libedavõitu käitumisega mehed mõjusid naisele eemaletõukavalt.
„Mul on kohv valmis, kohe!“
Minut hiljem istusid nad vastamisi väikese diivanilaua taga, kummalgi ees kohvitass ja Karini poolt kiiruga tehtud kiluvõileib – mida sa ootamatule külalisele ikka pakud! Kirjutuslaual tegutses arvuti omapead, vedas ekraanile mingeid kriipse ja kiiresti vahetuvaid tekstiridasid.
Karinit aga vaevas uudishimulik soov sellest mehest rohkem teada saada. Helmar Varimets oli asja ees, teist taga siia metsakolkasse justkui pagendusse kolinud, ja see oli täiesti ebatavaline tegu. Kas ta varjas end kellegi eest? Või lihtsalt otsis kirjanikuna endale loometööks sobivat rahulikku paika? Naine tundis vastupandamatut soovi asja uurida.
„Nii et – teie olete siis kirjanik?“ haaras Karin härjal sarvist, mõttes teda vaevavaid küsimusi reastades. Ikka niiviisi, et need pealetükkivana ei tunduks, aga sunniksid Helmar Varimetsa endast kuigipalju rääkima.
„Mitte just kirjanik, kuigi olen ennast vahel nii nimetanud… Raamatuid ma ei ole välja andnud, aga kirjatööd teinud küll! Ma olen rohkem tõlkija,“ tunnistas mees. „Tegelikult ei tohiks ükski inimene ennast ise kirjanikuks nimetada, selle tiitli peavad andma teised. Need, kes neid raamatuid loevad või kasutavad.“
Polegi kirjanik… See oli Karinile pettumus, aga ta kogus end kiiresti. Tema vastas istus vähemalt kirjandusega tegelenud inimene, kes neid asju rohkem teab ja tunneb.
„Tähendab – kirjutamisega te ikkagi tegelete?“
„Jaa, sellega olengi tegelenud. Natuke ka ülikoolis käinud, aga teisel kursusel sain eksmati. Visati poliitilistel põhjustel välja ja jäigi pooleli.“
Ahah, tähendab, mingi poolharitlane… Nojah, vähemalt arvutit jagab, hea seegi, välgatas Karini mõte.
„Raamatuid pole te välja andnud, aga kas teil kirjastamisega on tegemist olnud?“ tüüris naine teda huvitava teema poole ja taipas siis, et oli seda liiga otse küsinud. Aga oli juba hilja midagi parandada.
„Kas te tahate midagi trükki anda?“ küsis Helmar ja jäi hetkeks mõttesse nagu kalkuleeriks, kuidas kaasvestlejale ebameeldivat sõnumit pehmemalt edasi anda. „Mina võin oma kogemustest öelda, et see on üsna keeruline ülesanne.“
„Siis teil ikka on mingeid kogemusi?“
Helmar Varimets vaatas akna poole, klaasile oli hakanud väljastpoolt jälle vihma piserdama. Ütles siis tunnetatava vastumeelsusega:
„Jaa, aga kahjuks mitte positiivseid kogemusi. Neli-viis aastat tagasi kirjutasin ühe lühiromaani, nii sadakond lehekülge, aga see jäigi trükkimata, seisab siiamaani… Minu raamat kirjastusi lihtsalt ei huvita, ütlevad, et see ei müü… Kui ei müü, ei ole ka tulu!“
Mees ei rääkinud seda süüdistavalt, aga kuigipalju kostis öeldust pettumust. See kõlas etteheitena, millel puudus konkreetne aadress, aga mis püüdis tõestada, et rääkijale on tõesti ülekohut tehtud.
Karin heitis mehele kiire pilgu ja teda haaras kummaline tunne, millele oli raske nime anda. Oli see kaastunne? Või samasuguseks unistajaks, võib-olla isegi saatusekaaslaseks osutunud külalisega tekkinud hingesugulus…? Või ebameeldiv teadmine, et temagi püüdlusi võib oodata samasugune saatus? Temagi unistas juba ammu kirjanikuks, täpsemini küll lastekirjanikuks saamisest, aga näe – sellele, tema seni algamata karjäärile võib kirjastuste bürokraatia saada saatuslikuks!
„Mida nad siis käsikirjalt nõuavad?“ küsis Karin abiotsivalt.
„Kirjastus on äriettevõte, samasugune nagu mis tahes vabrik! Nemad peavad tootma ainult seda, mille järele on nõudmine, mis müüb, mida ostetakse! Loogiline, aga loomeinimese seisukohast justkui kurvavõitu,“