Muda, higi ja pisarad. Bear GryllsЧитать онлайн книгу.
kolledžil on planeedi kuulsaima kooli kahtlase väärtusega maine ja see muudab selle ühtaegu privilegeeritud, aga ka hirmuäratavaks kohaks, kuhu minna.
Kuid nagu enamik asju elus, on see kinni selles, kuidas seda võtta. Minu puhul, jah, see oli pelutav, kuid see kujundas mind üsna mitmel viisil.
Erinevalt enamikust koolidest on Etonil palju rohkem ühist ülikooli kui kolledžiga. See annab suure vabaduse nii kauaks, kuni sa selle sees usaldusväärne oled. Mulle see meeldis. Ma tundsin, kuidas olin õigusi saanud ning vaba uurima ja püüdlema neid asju, milles ma silma paistsin.
Kuid alguses ei olnud see päris nii.
Eton on närvilise kolmeteistkümneaastase jaoks kõige heidutavamaid kohti.
Ma olin erutatud, kuid hirmul.
(Olen sealtpeale saanud üsna tuttavaks selliste tunnetega ka oma ekspeditsioonidel ja retkedel, kuid sel ajal oli see uus.)
Päästvaks tõigaks oli, et ma polnud ainus hing, kes saabudes niimoodi tundis. Mul vedas tõeliselt, et sattusin mainekasse majja vahvate inimestega, ja see muutis mu Etoni aja eriliseks.
Soetasin väga kiiresti mõne suurepärase sõbra ja nad on jäänud mu kõige lähedasemateks semudeks senini. Need on niiöelda kaevikutes kujunenud sõprused ja miski ei loo sidemeid kiiremini kui kiusajatele ühiselt vastuseismine või nende eest põgenemine.
See on hämmastav, kui väikese ja tähtsusetuna võid sa end tunda, ilmudes uue poisina Etonisse. Vanemad õpilased tunduvad jumalate ja hiidudena.
Habet ajavad, pihkupeksvad, testosteroonist pakatavad hiiglased.
Iga maja koosnes viiekümnest poisist, kes elasid kolmeteistkümnendast kaheksateistkümnenda eluaastani kõik koos ühes hoones.
Varem kutsuti iga uus saabuja üksikult vanemate poiste ühistuppa (mida nimetati raamatukoguks) ja sunniti läbi tegema pentsiku tavanditesarja, mille vanemad poisid olid valinud oma kapriiside ja perverssuste kohaselt.
Kõik kutsuti sisse ükshaaval.
Mina olin üks esimesi. See oli hea, kuna vanemad õpilased ei olnud veel hoogu sattunud. Ma pääsesin üsna kergesti, esitades vaid piimapudeli peal Prantsuse suudluse.
Kuivõrd ma olin varem suudelnud vaid üht inimest (algkooli direktori tütart ja see iseenesest oli minu süüd leevendav õnnetus), ei näidanud ma selle piimapudeli peal üles just väga suurt kunstimeisterlikkust. Vanemad poisid tüdinesid kiiresti ja lasid mul minna, katse oli läbitud ja mind võeti majja vastu.
Varsti adusin end juba kindlalt jalul püsivat ega tundnud sellist koduigatsust nagu algkoolis. Tänu jumalale! Ma avastasin, et meie käsutuses on suur hulk vaba aega ja meid innustati täitma seda huvidega, mul lubati välja tulla mõne suurepärase seiklusega.
Mina ja paar mu parimat sõpra alustasime turnimisega tohututel vanadel tammedel, mis ümbruses kasvasid, otsisime harude vahel ahviradu, mis võimaldasid meil ronida puult puule kõrgel ülalpool maapinda.
See oli imeline.
Peagi ehitasime kõrgele üles puulatvadesse tõelise Robin Hoodi hüti, mis oli täis kiikumisköisi, plokke ja tasakaalulatte. Me ületasime mööda raudteesilla kõrgeid talasid Thamesi, ehitasime vanast polüstüreenist parvesid ning isegi vanast vannist paadi, et sellega jõge mööda alla sõita. (Kahjuks läks see põhja, kuna vesi tulvas võimsa vooluna ülevooluavast sisse. Märkus endale: katseta aluseid, enne kui otsustad nendega suuri jõgesid ületama hakata.)
Me luurasime kaunite prantsuse tütarlaste järgi, kes töötasid köögis, ning lõime isegi üles laagri katusel, kust avanes vaade jalgteele, mida mööda nad töölt lahkusid. Me oleksime võinud asjatult püüda nendega vestlusse asuda, kui nad möödusid.
Nende arvukate veidruste vahel nägime tõsist vaeva õpingute kallal, lisaks riietusime naeruväärselt vestidesse ja sabakuubedesse. See arendas minus välja kunsti panna esindusriided enda seljas välja nägema närudena ja sealtpeale olen säilitanud elupõlise armastuse kanda kvaliteetseid riideid sassis moel. Ma teenisin sellega asedirektorilt isegi hüüdnime Scug. Etoni argoos tähendas see vastutustundetut ja räpase välimusega isikut.
18. PEATÜKK
Kooli kord ei võimaldanud meil niisama riietuda vabaajarõivastesse ja ütles, et isegi kui me tahame minna naabruses asuvasse Windsorisse, peame kandma bleiserit ja lipsu.
See muutis meid ihaldatud märklauaks paljude kohalike jaoks, kellele näis meeldivat veeta pärastlõunaid Etoni saksu pekstes.
Ükskord käisin ma pissil Windsori McDonaldsi kempsus, mis asus kiirtoidukoha taga trepist alla minnes. Olin härraderuumist just lahkumas, kui sinna astus sisse kolm riiaka olemisega selli.
Avastanud nõrgukese bleiseris Etoni jobu, nägid nad välja, justkui oleksid leidnud kullakamaka, ning ma mõistsin, et olen sattunud jamasse ja olen üksi. (Mu sõbrad ootasid mind sel ajal üleval. Mitte mingit kasu, et nad olemas olid.)
Üritasin nendest lõngustest mööda silgata, kuid nad lükkasid mu vastu seina ja naersid. Seejärel hakkasid nad arutama, mida minuga ette võtta.
„Pistame ta peadpidi kempsupotti ja tõmbame vett,” pakuti alguseks. (Hästi, seda on Etonis minuga juba mitu korda tehtud, mõtlesin ma omaette.)
Sinnamaani oli minuga kõik OK.
Seejärel leidsid nad, et kõigepealt peaks sellesse potti sittuma.
Nüüd muutusin ma murelikuks.
Seejärel tuli surmalöök: „Ajame tal kubemekarvad maha!”
Noore teismelise jaoks ei ole midagi piinlikumat, kui et avastataks, et tal ei ole karvu. Ja mul ei olnud.
Nii see oli.
Ma ründasin neid, tõukasin ühe vastu seina, lükkasin kõrvale teise, lipsasin ukse taha ja sööstsin minema. Nad tormasid mulle järele, kuid kui ma olin McDonaldsi peakorrusele jõudnud, teadsin ma, et olen turvalises paigas.
Ootasin sõpradega sees, kuni olime kindlad, et need sellid on lahkunud, seejärel hiilisime ettevaatlikult üle silla tagasi kooli poole. (Ma arvan, et me ootasime üle kahe tunni, et ikka kindlad olla. Hirm õpetab olema väga kannatlik.)
Oli veel paar juhtumit, mis andsid mulle lõpuks tõuke minna õppima karated ja aikidot, kaht võitluskunsti, mida Etonis õpetati.
Üks selline juhtum oli seotud meie maja kuuenda aasta poisiga. Kiusaja nagu ta oli, ei taha ma teda siiski nimetada, sest nüüdseks on ta tõenäoliselt lugupeetud abielu- ja ärimees. Kuid sel ajal oli ta õel, agressiivne ja kulturisti kehaehitusega.
Tal olid metsikud silmad ja kord pärast üht karmi liiminuusutamist tundus ta olevat hulluks läinud.
Tema käelihastel, kaelal ja oimudel punduvad veenid näisid iga hetk plahvatavat ning tal oli vastik komme oma sõjateele asumisest teatada, puhudes kusagilt saadud udupasunat.
Mingi aja olime tema peksupoisteks mina ja naabertoa Ed ning kui kostis udupasun, teadsime, et on aeg põgeneda.
Mäletan, et tookord seda kuuldes tormasime Ediga minu tuppa, otsides hullunult kohta, kuhu peituda. Me avasime kapi, pugesime sisse ja lootsime, et ta ei leia meid.
Udupasun muutus valjemaks ja valjemaks, kuni mu õpperuumi uks paiskus pauguga lahti … ja siis saabus vaikus.
Me hoidsime hinge kinni, kuni see metsik mees raskelt hingeldades ja omaette ropendades toa pahupidi pööras. Lõpuks saabus toa lammutamises paus. Siis kuulsime, kuidas ta sammud lähenevad kapile. Jälle paus. Seejärel rebiti vihaselt kapiuks valla ja me mõlemad jõllitasime oma saatuse hullunud silmadesse.
Me karjusime.
Ta haaras meid peadest ja lõi need kokku, sellele järgnevat mäletan ma häguselt. Ta pildus meid toas veidike aega ringi ja lõpuks lukustas meid mõlemaid poolnelsonisse selliselt, et kartsin oma õlga liigesest välja tulevat.
Lõpuks tüdinud, müksas ta meid ja näitas seda, mida nimetas ninja