Salaaed. Frances Hodgson BurnettЧитать онлайн книгу.
kasvanud koos hulga väikeste vendade ja õdedega nõmme serval onnis. Nende majas polnud elu kunagi kuidagi teisiti ette kujutatud, nad olid alati hoolitsenud endi ja nooremate õdede-vendade eest, kes olid sülelapsed või õppisid kõndima ning asjade üle komistama.
Kui Mary Lennox oleks olnud naljaarmastaja laps, oleks ta võib-olla naernud Martha jutukuse üle, kuid Mary kuulas teda vaid külmalt ning imestas toatüdruku vabade kommete üle. Algul ei huvitunud ta Martha jutust sugugi, kuid aegapidi, kui tüdruk temale omasel lõbusal, kodusel toonil edasi lobises, hakkas Mary tähele panema, mida ta rääkis.
„Eh, sa peaksid nägema neid kõiki,” rääkis Martha. „Meid on kaksteist ja isa teenib ainult kuusteist šillingit nädalas. Ütlen sulle, ema peab lisa muretsema, et kõigile lastele putru anda. Nad ronivad ringi ja mängivad koos terve päeva, ning ema ütleb, et nõmmeõhk teeb nad paksuks. Ta usub, et nad söövad rohtu nagu metsponid. Meie Dickon, kes on kaheteistkümneaastane, on kinni püüdnud noore poni, keda nimetab omaks.”
„Kust ta selle kätte sai?” küsis Mary.
„Ta leidis ponivarsa koos poniemaga soos, kui ta oli veel väike. Dickon hakkas temaga sõbrustama, andis talle leiba ja noppis noort rohtu. Ning poni harjus temaga, käib tal järel ja laseb tal selga istuda. Dickon on sõbralik poiss ja loomad armastavad teda.”
Maryl polnud kunagi olnud lemmiklooma ning ta oli alati mõelnud, et selline meeldiks talle. Seepärast hakkas ta tundma pisut huvi Dickoni vastu, ning et ta kunagi polnud huvitunud kellestki peale iseenda, siis osutas see temas uue, õilsa tunnetuse koitu. Minnes teise tuppa, mis oli määratud lastetoaks, leidis ta, et see sarnaneb kaunikesti tollega, kus ta oli maganud. See polnud sugugi lapse tuba, vaid täiskasvanu oma, süngete vanade piltidega seintel ja raskete vanade tammepuust toolidega. Keset tuba asuvale lauale oli asetatud hea, tugev hommikueine. Ent Maryl polnud kunagi suurt isu ning ta vaatas kaunis vastumeelselt taldrikule, mille Martha tema ette asetas.
„Ma ei taha seda,” ütles ta.
„Sa ei taha putru!” hüüatas Martha uskumatult.
„Ei.”
„Sa ei tea, kui hää see on. Pane pisut siirupit pääle või pisut suhkrut.”
„Ma ei taha seda,” kordas Mary.
„Eh!” ütles Martha. „Ma ei või kannatada, kui näen, et hää söök läheb raisku. Kui meie lapsed oleksid siin laua juures, nad teeksid selle viie minuti jooksul puhtaks.”
„Miks?” küsis Mary külmalt.
„Miks!” kordas Martha. „Seepärast, et nad vaevalt kunagi elus on oma kõhu täis saanud. Nad on näljased nagu noored kullid ja rebased.”
„Ma ei tea, mis tähendab nälga tunda,” ütles Mary ükskõikselt.
Martha näis pahane olevat.
„Noh, sulle oleks kasuks, kui õpiksid seda tundma, see on selge,” ütles ta avameelselt. „Ma ei kannata inimesi, kes istuvad ja ainult vahivad head leiba ja liha. Tõepoolest, sooviksin, et see söök siin oleks Dickoni, Phili, Jane’i ja teiste laste kõhus.”
„Miks sa ei vii seda siis neile?” küsis Mary.
„See pole minu jagu,” vastas Martha julgelt. „Ning ma ei saa välja minna. Mul on vaba päev üks kord kuus, niisama nagu teistelgi. Siis ma lähen koju, talitan ema eest ja annan talle puhkepäeva.”
Mary jõi pisut teed ning sõi ühe väikese praetud võileiva ja veidi apelsinimoosi.
„Pane nüüd soojalt riide ja jookse välja mängima. See on sulle kasulik ja annab söögiisu,” ütles Martha.
Mary astus akna juurde. Paistsid aiad, teerajad ja suured puud, kuid kõik näis sume ja talvine.
„Välja? Miks ma peaksin sellise ilmaga välja minema?”
„Noh, kui sa välja ei lähe, siis pead tuppa jääma, ja mida sa siin pääle hakkad?”
Mary vaatas ringi. Siin polnud tõepoolest midagi teha. Lastetuba sisse seades polnud proua Medlock lõbustustele mõelnud. Vahest oligi parem minna ja vaadata, millised need aiad on.
„Kes tuleb minuga kaasa?” küsis ta.
Martha vahtis imestunult.
„Sa lähed üksi,” vastas ta. „Pead õppima mängima nagu teised lapsed, kel pole õdesid ja vendi. Meie Dickon läheb sohu üksipäini ja mängib sääl tundide viisi. Sedaviisi ta saigi poniga sõbraks. Tal on soos lambad, kes tunnevad teda, ja linnud, kes tulevad ja söövad ta peost. Kui vähe seda toitu ka ei oleks, ta jätab alati tükikese oma leivast järele, et oma lemmikuid hellitada.”
See Dickoni teguviis mõjustaski Maryt välja minema, kuigi ta ise polnud sellest teadlik. Väljas on linde, kuigi mitte ponisid ja lambaid, ja need linnud on teistsugused kui Indias ning on lõbus neid vaadata.
Martha otsis talle jaki, kübara ja paari tugevaid väikesi saapaid ning juhtis ta siis alla.
„Kui lähed siit ringi, siis jõuad aedadesse,” ütles Martha, osutades väravale põõsastikus. „Suvel on sääl palju lilli, kuid praegast ei õitse midagi.” Ta näis pisut kõhklevat, enne kui lisas: „Üks aedadest on lukustatud. Keegi pole sääl käinud kümne aasta jooksul.”
„Miks?” küsis Mary tahtmatult. Siin oli siis veel üks lukustatud uks, lisaks sajale lukus uksele selles imelikus majas.
„Söör Craven pani värati lukku, kui ta naine suri nii äkki. Ta ei luba kedagi sinna sisse minna. See oli proua aed. Härra pani värati lukku ja kaevas augu, kuhu peitis võtme. Proua Medlock helistab – ma pean nüüd jooksma.”
Kui ta oli läinud, pöördus Mary alla mööda alleed, mis viis väravani põõsastaras. Ta pidi ikka veel mõtlema aiale, kus keegi polnud käinud kümne aasta kestel. Teda huvitas, milline see küll on ja kas seal on veel elavaid lilli. Hekivärava taga leidis ta end suures aias, kus olid avarad muruplatsid ja keerlevad alleed, ääristatud kärbitud põõsastega. Seal oli puid, lillepeenraid ja veidrakujulisteks kärbitud haljaid ilupuid ning keset aeda asus suur tiik vana halli purskkaevuga. Ent lillepeenrad olid paljad ja talvised ning purskkaev ei töötanud. See igatahes polnud suletud aed. Kuidas võib üks aed olla suletud? Sinna võib ju alati sisse minna.
Mary mõtles parajasti selle üle järele, kui ta märkas, et jalgraja lõpus, mida mööda ta sammus, paistis pikk müür, mis oli luuderohuga üle kasvanud. Mary polnud küllalt tuttav Inglismaa aedadega ega teadnud, et see on köögiviljaaed, kus kasvavad viljapuud ja aedviljad. Ta läks müüri juurde ning leidis luuderohu vahel rohelise värava, mis seisis avali. Nähtavasti see polnud suletud aed ja ta võis sisse minna.
Ta astus läbi värava aeda ja nägi, et see on igalt poolt müüriga ümbritsetud ning et sellele järgneb veel mitu müüriga ümbritsetud aeda, mis kõik paistsid olevat üksteisega ühendatud. Ja ta nägi teist rohelist väravat, mille vahelt paistsid põõsad ja teerajad talviste aedviljapeenarde vahel. Viljapuude ladvad olid pööratud vastu müüri ning mõningate peenarde kohal olid klaasraamid. Kui Mary seal seisis ja ringi vaatas, näis koht talle paljas ja kaunis inetu. Siin võis olla kenam suvel, kui kõik on roheline, kuid praegu polnud siin midagi kaunist.
Sel hetkel ilmus teise aia väravast vana mees
Sel hetkel ilmus teise aia väravast vana mees, labidas õlal. Maryt silmates näis ta üllatuvat, siis puudutas oma mütsi. Tal oli pahur vana nägu ning ta ei paistnud pisematki rõõmustavat Maryt nähes, kuid ka Mary polnud rahul tema aiaga, ka temal oli „jonnijürilik” ilme ning ta ei paistnud samuti pisematki rõõmustavat vanameest kohates.
„Mis koht see on?” küsis ta.
„Üks köögiviljaaedadest,” vastas mees.
„Mis on seal?” küsis Mary, osutades teisele rohelisele väravale.
„Teine neist,” vastati lühidalt. „Teisel pool müüri on jälle üks ja selle kõrval asub viljapuuaed.”
„Võin