Mere taga. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
polegi maja juures võimalik midagi erilist teha.
„Pange see Maksimi kuuliprits kinni, mis ta nii pikalt jahvatab!” hüüdis koosolijate tagumisest reast keegi, kelle kannatus nähtavasti ähvardas katkeda.
„Õppigu eesti keel ära, siis rääkigu,” toetas veel keegi, aga kõneleja paristas edasi, jõudis kiita isegi Nõukogude võimu, mis oli töörahva tarbeks tugevad majad ehitanud ja tasuta korterid jaganud, aga nüüdne riik ei hooli kellestki…
„On seni ilma ümberehitusteta läbi saadud, saame ka edaspidi,” ütles Perevuhhin lõpuks ja rohkem kui pooled kuuekümne korteri esindajatest jäidki temaga nõusse. Elati vanaviisi edasi lootuses, et ei tule ei paduvihma ega hirmkülma talve.
Varem oli olnud Jaanuse kohuseks neil ebaregulaareslt toimuvatel koosolekutel osaleda, nüüd aga pidi nende peret esindama Riina, sest Jaanus oli Soomes tööl. Ning kui mees nädala keskel paariks päevaks koju saabus, püüdis naine talle koosolekul räägitust võimalikult täielikku ülevaadet anda.
„Eks seda oli arvata! Neil, kes allpool elavad, pole sellest sooja ega külma, et meil läbi sajab, nendeni ju vesi ei jõua! Kas Eespere ei osanud asja selgeks teha?” Eespere oli korteriühistu esimees.
„Mis tema, vana mees ja pensionär! Perevuhhin võttis otsa enda kätte ja kõik muudkui noogutasid,” kaebas Riina.
„Ja sina ei öelnud midagi?”
„Mis mina selle hulga vastu! Häda oli selles, et asjalikumad elanikud ei tulnud kohale. Neid polnud vist koduski, praegu ju paras marja- ja seeneaeg. Mina hääletasin küll poolt, et katus ja torustik mõlemad… Vastu oli kakskümmend kaheksa, poolt kakskümmend kuus. Jäime napilt alla,” seletas Riina ja valas mehele kohvi.
„Pole midagi, varsti tuleb niisugune seadus, et kõik need nigelad paneelmajad tuleb sundkorras soojustada! Eks siis tehakse ka uus katus,” arvas Jaanus ja nõjatus kohvitassi hoides mugavalt toolileenile. Laste koolist tulekuni oli veel aega, mees vaatas kella ja libistas seejärel pilgu üle Riina, kes toimetas pliidi juures, selg tema poole. Äkki jõuaks veel… Isase igipõline nälg vastaspoole järele pani mehe neelatama, ta avas suu, et oma soovi võimalikult meeldivasse vormi rüütada, aga naine jõudis ette ja küsis:
„Kuidas sul seal Soomes – oled sa kellegagi sõbraks saanud ka või?”
„Mis sõprus see… tutvus, seda jah, eks mul ikka mõned eesti mehed seal on, bussijuhid nagu minagi! Aga ega meil pole aega kokku saada, igaüks istub oma bussis ja igaühel oma töögraafik. Naljakas küll – oma paarimeest Puumetsa näen vaid siis, kui bussi üle võtan või annan, kuigi elame ühes toas. Ikka nii, et kui üks tuleb või läheb, siis teine sel ajal magab.”
„Aga kuidas sul seal naistutvustega on?”
See oli Riina poolt ootamatu rünnak, mis pani Jaanuse kulmu kortsutama. Varem polnud naine söandanud niiviisi otsesõnu pärida, kuigi esitas küsimuse nüüdki muuseas, nagu vastus teda ei huvitakski.
„Ma ei saa aru, mida sa mõtled? Milliste naistega?” küsis mees tõredalt vastu. See teema ei tõotanud head.
Riina pöördus ja ta näol mängles küll omajagu heatahtlik, aga mitte just siiras muie.
„Kaie jutustas kuidas tema töökaaslane oma mehest lahti sai! Mees läks ka Soome tööle ja leidis sealt kolme kuuga uue naise. Kaie hoiatas, et vaadaku ma ette, minuga võib samamoodi juhtuda.”
„Kes see Kaie on? Igasuguseid lolle sa kuulad…” torises mees. Salaplaan Riinat magamistuppa meelitada oli lõplikult kiiva kiskunud, naine ei olnud niisuguses tujus ja Jaanuski tundis tusasekstegevat pettumust, mis algsed soovid kiiresti maha jahutas. „Eks see vist oleneb natuke ikka mehest kah, ega kõik pole ümberaelejad.”
„Kaiega me töötasime koos, sina teda ei tea… Nii et ütled – sinul ei olegi siiamaani Soomes mõnda naistuttavat tekkinud?”
Jaanus tundis end korraga ebamugavalt. Ta oli valiku ette seatud, ja valik tuli teha kiiresti: kas peaaegu tuttav tohter Loone tuleb maha salata või… või see tutvus kuidagi teatavaks teha? Paraku venis vastusega viivitamine sekundi murdosa võrra lubatust pikemaks, meest tabas naise uuriv pilk ning kohe järgnes ka kahtlustav repliik:
„Või ongi sul juba midagi soolas…?”
„Mis pagana jama sa ajad? Kurat võtaks, kui abielus enam usaldust ei ole, siis see abielu kaua püsti ei seisa!” ütles Jaanus tõredalt. Magamistuppa mineku plaan oli luhtunud ja Riina tobe jutt mehe tuju hoopiski ära rikkunud. Ja solvumisest tekkinud trotsiga ütleski ta välja tõe, mille oleks muidu võib-olla hammaste taha jätnud. „Kui sa nii täpselt tahad teada – ma ju rääkisin sulle, et käisin kurguga arsti juures, eesti arst oli. Ja nüüd sattusime laevas koos Helsingisse sõitma. Rääkisime paar sõna juttu, aga see on ka kõik!”
Poolik ülestunnistus tundub parem kui salgamine; vähemalt see, kes end patusena tunneb, leiab sellest kuigipalju lohutust. Ja Jaanus tundis end pärast öeldut palju kindlamalt.
„Sattusite? Kohe päris juhuslikult?” imestas Riina.
„Ei, mitte juhuslikult, vaid sellepärast, et me mõlemad töötame Soomes!” ütles Jaanus tigedalt. Naise toon oli tõesti alandavalt kahtlustavaks muutunud.
„Ja otsustasite koos laeval sõitma hakata, eks ole? Selge!”
„Mis asi on selge? Me ei saa koos sõita, tema elab Helsingis! Tema ei sõida iga nädal siia nagu mina!”
„Näed siis, kui põhjalikult te jõudsite kõik ära rääkida,” noogutas Riina endasse tõmbudes. Naine tunnetas, et edasine pinnimine oleks mehe lukku pannud või luiskama sundinud ja küsis üsna süütult, nagu see teda üldse ei huvitaks: „Millest te siis rääkisite?”
„Ah, niisama üht-teist… Talle ei meeldinud muusika, mida seal rahva lõbustamiseks lasti. Ütles, et tema pidi rohkem klassikat kuulama.”
„Muidugi, kõrgelt haritud doktor, ikkagi intelligent,” torkas Riina mitte just pahatahtlikult, aga ikkagi sedavõrd halvustavalt, et see mehe õiglustunnet riivas. Naine oleks ennast selle halvustava repliigiga nagu madalamaks teinud ja Jaanus tundis tahtmist vastu hakata.
„Eks tal oli õigus, see muusika laevas oli tõesti nõme!”
„Näe, jõudis ka sinule asja selgeks teha!” Naise toon muutus, pidurid andsid järele ja kastrulikaas kõlksatas ebatavaliselt valjusti oma kohale. „Ja siis kukkusite lobisema ning lõpuks vahetasite telefoninumbreid, eks?” See tuli juba päris kiuslikult.
Jälle peaaegu naelapea pihta tabatud, Riina oleks just nagu selgeltnägijaks saanud! Või siiski…
„Ei vahetanud! Kas sina annad oma telefoninumbri mõnele, kellega koos linnabussis sõidad?” Seegi polnud mehe poolt otsene vale, vaid rahustav pooltõde: tema, Jaanus Vainumäe, polnud Loonele tõesti oma telefoninumbrit andnud!
„Aga sa ju tead, kus ta töötab! Käisid juba tema vastuvõtul ja eks lähed jälle, kui vajadust tunned,” arvas Riina kiuslikult.
„Just! Kui tervis nõuab, lähen tõesti!”
„Selge… Vaata siis, et hoolega oma tervist hoiad. Et ei peaks jälle minema, muidu jääbki kombeks.”
„Ah, käi kuradile oma lolli jutuga!” ütles Jaanus tüdinult. Niisugune salgamise ja pooltõdede vahel laveerimine väsitab ja nüristab vaimu ning tekitab lõpuks vastupandamatu tahtmise jämedalt reageerida. Ta polnud ju midagi keelatut teinud, polnud seda isegi mõttes kavatsenud, pealegi polnud tohter Loone üldse jätnud sellise naise muljet, kes mehi ligi tõmbaks… Ülekohtusena tunduv süüdistamine rõhutas igivana tõde, et abielus olles on ainult kaks äärmuslikku võimalust – kas absoluutne salgamine või tõe täielik avaldamine, ja seda siis juba viimse olulise detailini. Kolmandat võimalust – et natuke rääkida –, seda lihtsalt ei ole, see vaid sütitab teise fantaasiat ja tekitab kahtlusi. Nii võidakse algselt täiesti tühine põhjus suureks pahanduseks paisutada.
Riina oli varjamatult mossitama jäänud ja Jaanus, kes kunagi pikka viha ei osanud pidada,