Mere taga. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
Vasakukäeliste puhul küll ei tea!
„Aga kas see seal praegu teile meeldib?” Naine viitas ettepoole kõlarite suunas ja tegi piinatud näo.
„Mitte eriti, aga noh… peaaegu talutav! On hullemat, igasugused metallikad ja jumal teab mis tinistajad… Rohkem noorte värk.”
„Minu arust on see sundkuulamine jube! Terve laevatäis rahvast on sunnitud seda tümpsu välja kannatama, seda võiks täiesti akustiliseks terroriks nimetada!” seletas seni vaoshoitud kaaslanna üllatavalt kirglikult.
„Mida teie eelistaksite? Straussi?”
„Missugust nendest te mõtlete – isa või kedagi kolmest pojast?”
Näe, kus ninatark! sähvas mehe peas mõte. Aga õnneks polnud temagi päris koopas kasvanud!
„Minule meeldib ikka Johann-noorem. Ega teda muidu valsikuningaks nimetata, ta on selle ära teeninud.”
„Jaa… Ta on küll ilus kuulata, aga parajas koguses… Kui kaua te suudate järjest šokolaadikomme süüa? Olete proovinud?” küsis naine muiates.
„Noh, ma arvan, et viis kompvekki pistaks järjest pintslisse küll, siis peaks vist väikese vahe tegema.”
„Ma tahtsin teada – kui kaua ajaliselt? Viis, kümme, viisteist minutit?” küsis naine ja Jaanus arvas nägevat ta näol muiet süvenemas. Igatahes ei olnudki see tohter nii paadunud kuivik, nagu algul paistis.
Mees mõtles.
„Ma arvan, et kümme minutit. Edasi läheb vist ebahuvitavaks.”
„Näete siis! „Ilusal sinisel Doonaul” kestab üle üheksa minutit, ja kui teine valss veel otsa tuleb, on minu jaoks piir käes. Siis tahaks midagi tõsisemat ja vähem ilutsevat kuulda. Kas teie sümfooniakontsertidel käite?”
See polnud Jaanusele meeldiv küsimus, aga oli esitatud otse ja nõudis ka otsest vastust.
„Häbi tunnistada, aga ei käi.”
„Häbeneda pole siin midagi, üheksakümmend viis protsenti inimestest ei käi. Ja ma ei arvanudki, et teie nende viie protsendi hulka kuulute.”
See oli Jaanuse arvates inetult öeldud, mees isegi nõksatas.
„Näete, kui lihtsalt see teil käib, inimkonna klassidesse liigitamine! Viis protsenti on eliit, ülejäänud on need, kes eliidi heaks töötavad.”
„Ärge võtke seda nii traagiliselt. Mina ka ei käi, vähemalt mitte regulaarselt. Aga raadiost kuulan! Kas teate, mis on raadio kõige parem omadus?” küsis naine lepitavalt. Küllap kahetses, et oli mehele liiga teravalt öelnud.
„Ei tea… Saab päevauudiseid kuulata?”
„Ei, sugugi mitte! Kõige parem osa raadiost on nupp, millest saab seda välja lülitada! Kontserdil peate lõpuni istuma ka siis, kui see muusika teie maitsele ei sobi, seal niisugust nuppu ei ole! Ja siin laeval, nagu näete, ka ei ole!” Jälle viitas ta suurte kõlarite poole, mis diskohuvilistele mõeldud raiuvas rütmis popmuusikat saali paiskasid. Lakkamatult.
„Jaa, muidugi!” oli Jaanus nõus, vaevumata kuuldu üle järele mõtlema.
„Mina kasutan kodus seda nuppu siis, kui muusika ei meeldi, tühja tinistamist ma ei kannata! Kuulangi enamasti Klassikaraadiot… Aga nüüd ma hakkasin juba liiga palju lobisema,” lisas naine kiirustavalt, nagu oleks tõesti oma avameelsusest kohkunud.
„Ei, see oli huvitav kuulda… Ja need laevasõidud ongi tüütuks muutunud, muidu istun üksinda ja tukun.”
„Või viskate pikali nagu see…” Jälle viitas naine diivanil lamajale, kes oli õndsas unes ja isegi norskama hakanud.
„On sedagi juhtunud…” möönis Jaanus. Öelda, et magamiskohast ilma jäämine oli talle täna hommikul pettumuse valmistanud – see ei sobinud enam kuidagi. Tahtmatult oli mees sunnitud tunnistama, et nii mõneski asjas on see naine temast erudeeritum, ja teisele ülespoole vaadates tahaks igaüks ka ise pikem olla, et mitte alaväärsust tunda. Või siis häbenemata tunnistada, et viinamarjad on hapud, tema pole soovinudki intellektuaalide hulka kuuluda nagu too ülikoolikraadiga tohter siin … Ning mees lisaski ilmse trotsiga: „Mina olen ainult lihtne bussijuht, mina ei häbene ka laevas magada, kui uni vaevab!”
Tohter heitis kõrvalistujale kiire pilgu ja Jaanusele tundus, et jälle mängleb naise näol muie, mida ta küll püüdis varjata. Üleolev haritlane!
„Arstina ma ütlen, et lihtsaid inimesi ei olegi olemas, seda nii vaimselt kui füüsiliselt… Igaühel on omad puudused ja väärtused, mõnel on need rohkem peidetud, teine aga püüab ennast igal võimalikul viisil nähtavaks teha. Ega sellepärast ei saa öelda, et mõni oleks lihtsam ja mõni keerulisem.”
„Aga osa on paratamatult haritumad kui teised! Näiteks teie olete ülikoolis käinud, mina ei ole – ongi klassivahe!”
„Kas te olete sellest puudust tundnud, et teie ei ole ülikoolis käinud?”
„Mm… Otseselt mitte, aga võib-olla mõnikord tõesti! Isegi praegu, teiega vesteldes, on tunne justkui eksamil…” püüdis Jaanus juttu naljaks pöörata.
„Pidage alati meeles, et koolitatuse ja harituse vahel on selge vahe. Kooliharidus annab mingi hulga teadmisi, aga need ei tähenda veel haritust! Kui inimesel on põhiteadmised olemas – see tähendab, et ta oskab lugeda ja loetust aru saada, saab ennast ka ilma koolita harida!” seletas naine veendunult. „Mina käisin ülikoolis ametit õppimas, sain elukutse, aga näiteks tehnika alalt pole mul teadmisi ollagi! Jah, koolitusega õpitakse selgeks mingi eriala, seda ei saakski omal käel teha… vähemalt mitte kõrgtasemel. Aga see on elust vaid üks sektor, enamasti määratud selleks, et endale ja oma perele leiba teenida! Ainult sellega ei saa rahulduda, kui pole just tegemist mõne andunud tippteadlasega, kes peale oma ala ei tahagi millestki muust aru saada.”
Jaanus kuulas ja püüdis järjel püsida, ise kergelt hirmul, et kohe ütleb kaaslane midagi, millest ta aru ei saa.
„Muidugi, maailmaasjade vastu peab ise ka huvi tundma…” püüdis mees vahele öelda, aga ei osanud jätkata. Tema õnneks oli kaaslane see-eest eriliselt jutukaks muutunud.
„Just! Just huvi ja uudishimu ongi see, mis peab inimest taga piitsutama, et ta oma nina igale poole topiks ja uusi teadmisi saaks!”
„Kõigepealt peab inimene ikka oma tööd tundma! Nagu teie – kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist.”
„Ülikoolis käinud, aga bussi juhtida küll ei oska!” Naine puhkes naerma ja muutus niiviisi justkui kenamaks ja nooremaks.
Eespool terendas läbi hiigelakna Helsingi panoraam, laev hakkas pärale jõudma. Veel veerand tunnikest ja…
„Meil oli huvitav vestlus, aga reis saab otsa! Sadam paistab,” ütles Jaanus ees avanevat linnapilti silmitsedes. Vastust aga ei tulnud, naine näis millegi üle keskendunult juurdlevat. Pöördus siis Jaanuse poole.
„Ärge siis unustage, et ma olen arst… Ja kui teil jälle mingi terviseprobleem tekib, võtke ühendust, siin on minu telefoninumber.”
Tohter võttis käekotist nimekaardi ja ulatas Jaanusele. Noogutas lahkumiseks ja kiirustas mehe poole vaatamata väljapääsu poole. Laev hakkas silduma.
3
Riina Vainumäe oli pakutud töökoha vastu võtnud. Kuigi Jaanus oli soovitanud oodata mõnda eriti sobivat tööpakkumist, tundus naisele, et kodus igavleda – ja see oli juba pikalt kestnud – on lihtsalt harjumatu ja mõneti isegi ebaõiglane. Äsja valitsenud üldine tööpuudus oli küll leevenenud, kuid seda eriti head šanssi polnud kuskilt tulemas näha ja Riina soostus hakkama riiete keemilise puhastuse tööde vastuvõtjaks. See amet polnud füüsiliselt raske ega nõudnud erilisi oskusi. Palk oli vabrikus teenitust küll väiksem, aga kainelt võttes – mida peakski tahtma inimene, kellel mingit eriharidust ei ole? Riina oli end mitmeid kordi kirunud, et pärast keskkooli ei jätkunud tahet edasi õppida või vähemalt kuskil ametikoolis mingit kutseala omandada;