Kaamos. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
tekitasid nii vastutulevad kui ka arutult möödasõitvad autod veepiiskadest pilvekeeriseid, millest oli raske ja mõnikord isegi võimatu läbi näha. Niisugune pingeolukord pani juhi kiruma ja tihti ka jala piduripedaalile tõstma.
Sellel oktoobriõhtul oli Jaanuse hingerahu juba Tartust sõitu alustades häiritud ja mees endast välja viidud. Vihmasadu ja tuuleklaasil tantsivad kojamehed tõstsid kortsus kulmul teed vahtiva mehe pinget veelgi.
„Ma olin juba täiesti rahunenud, minu jaoks oli kõik paika loksunud ja unustatud… Miks ta ei lasknud nii jäädagi? Miks ta tuli mulle ütlema, et see poiss… Taavi, on ikkagi minu poeg!? Mida see naine tahab, et tegutseb täiesti vastupidi sellele, mida lubas? Kas ta hakkab minult poja kasvatamiseks raha välja pressima…?” pomises mees omaette, püüdes viimase tunni jooksul toimunut veel kord läbi mõelda.
Tookordsest kohtumisest, kui Loone Tallinnas koos lapsega tema bussi sattus, oli möödunud rohkem kui kuu. Jaanus oli hakanud seda ebameeldivat kohtumist täiesti juhuslikuks pidama ja pealegi saanud kinnituse, et temal selle poisiga midagi tegemist ei ole. Sellest tekkinud kummaline pettumustunne oli õnneks kiiresti üle läinud, sest mees oskas selle endale ära seletada: ta oli Loone pärast oma põhimõtetega vastuollu läinud, kõike juhtunut rängalt üle elanud, ja kõik põhjuseta! Siis aga jäi peale Loone sõnumi meeldivam pool: tal ei olegi ebaseaduslikku järeltulijat ning nõnda võib tolle ammuse visiidi Loone Helsingi linnakorterisse rahumeeli lõplikult unustada.
Aga nüüd oli jälle kõik segamini löödud. Jälle jooksid Jaanuse silme eest läbi hiljutised sündmused, mis temalt vaevaga saavutatud rahu viisid…
Napilt valgustatud parkimisplatsil, kus Jaanus sel sunnitud puhketunnil bussis istudes oli veidi tukkuda püüdnud, koputati ootamatult bussi ukseklaasile ja Jaanus avas pahaaimamatult ukse – mõnikord juhtus, et keegi tahtis midagi küsida või väljas vallandunud vihmasaju eest enneaegu bussi pääseda. Alles siis kui väheldane naisekogu oli uksest sisenenud ja häält tegi, mees võpatas: tulija oli talle liigagi tuttav.
„Tere… Näe, väljas hakkas tihedat vihma sadama!”
Loone Kuusik! Arst, kellega tutvumine oli kogu tema elu muutnud ja oleks selle äärepealt lõplikult kiiva kiskunud. Mida kuradit ta jälle tahab?
„Huvitav kohtumine… Kas sa soovid Tallinna sõita?” küsis mees sarkastilist tooni varjamata. Jaanus taipas liiga hilja, et oleks pidanud otse küsima: miks sa tulid? Mis sa minust veel tahad?
„Ei, ma ei taha kuskile sõita. Ma tulin… sinu ees vabandama.”
„Mida sul on vabandada? Seda, et ma sinu pärast pidin Soomes töö jätma, asja ees, teist taga?”
Naine vaikis, ilmselt kogus ennast. Ta ei olnud valmis, et Jaanus ta nii vaenulikult vastu võtab.
„Seda ma ei tahtnud! Ja ma ei teagi, miks sa sealt ära pidid tulema, mina pidasin plaani Helsingist ära kolida, nii nagu ma sulle lubasin! Oleksin läinud Turusse elama, sinu jalust ära,” ütles Loone siis vaikselt. „Aga siis kuulsin, et sina oled tagasi koju tagasi läinud ja arvasin, et enam pole põgeneda põhjust.”
„Ja nüüd tulid hoopiski Eestisse tagasi!” See kõlas mehe poolt süüdistusena.
„Jah, ma olen tõesti süüdi, et tahtsin koju tulla! Soomes ei olnud minu kodu, seal oli küll kõik ilus, aga inimesed jäid võõraks. Aga see pole praegu tähtis…” Oli tunda, kuidas naine ebalevalt sõnu valib, ja see tegi Jaanuse tähelepanelikuks. „Ma… Sinu ees vabandada tahtsin ma sellepärast, et… et nüüd, eelmisel korral sinuga kohtudes ma tegin midagi valesti. Läksin segadusse ja…” Naine jäi vait, ilmselt ei osanud või ei söandanud jätkata.
„Noh, ma hakkan juba harjuma, et sul alati midagi viltu läheb,” ütles mees karuselt. „Mis see siis oli?”
„Noh, kuidas ma peaksin ütlema… Ma ei rääkinud sulle õigust… Aga pärast hakkas mind kummitama arusaamine, et mul ei ole õigust tõde varjata. Mitte minu enda, vaid kellegi teise tuleviku pärast.”
Eelmisel korral…? Siis, kui ta poisiga Tallinnast tuli! Püha kurat, ega siis ometi…? välgatas Jaanuses kahtlus.
Ja oligi nii, nagu mees kartis. Loone seisis endiselt bussi trepiastmel, justkui valmistuks ohu korral põgenema. Naine oli haaranud kahe käega kroomitud käsipuust, nagu suudaks külm läikiv metalltoru talle rääkimiseks tuge anda, ja ütles kuidagi alistunult, ometi sõnu loogiliselt ritta seades:
„Tahtsin öelda, et ma valetasin. Taavi on tegelikult sinu poeg, mul ei ole peale sinu ühegi teise mehega suhet olnud.”
Läks üsna pikk hetk aega, enne kui öeldu täie teravusega Jaanuseni jõudis.
„Püha müristus, mida sa minuga teed! Miks sa seda mulle räägid, kui ise lubasid, et ma ei kuule enam midagi ei sinust ega sinu lapsest!?” Mees peaaegu oigas. Talle tundus, et see naine on kõigeks valmis nagu enesetaputerrorist, kes võib endasse peidetud pommi lõhates ainsa hetkega kogu maailma pilbasteks purustada.
„Sellepärast, et ma sain aru – just Taavi tuleviku, kogu tema tulevase elu pärast ei ole mul õigust seda sinu eest varjata.”
Jaanus vaikis, ta lihtsalt ei osanud midagi öelda. Meest haaras kirjeldamatu ebareaalsuse tunne, tekkis vastupandamatu tahtmine kanalit vahetada nagu televiisori ees istudes, kui film talumatuks muutub. Ja samas ta teadis, et enam ei saa muuta midagi. Kõik, mis see naine rääkis, oli tõsi. Loone aga jätkas:
„Kui ma kogemata sinu bussi sattusin ja olin Tartusse jõudnud, pidin ennast kuidagi õigustama. Seda, et ma Eestis olen! Ma ei leidnud muud võimalust… arvasin, et see vale säästab nii sind kui mind ennast. See oli kõige lihtsam tee! Aga hiljem sain aru, et tegin valesti, Taavi pärast… ja võibolla, et ka sinu pärast! Ära muretse, mingeid kohustusi sinule sellest ei tule… juriidilisi kohustusi, ma mõtlen. Aga sa pead teadma, et sul on poeg. Sest mitte kunagi ei tea, kuhu elu pöörab … Mina ütlen ainult nii palju, et me elame Taaviga kahekesi ja jääme kahekesi elama, selles võid alati kindel olla…”
Jaanus võttis kogu oma tahtejõu appi, et teda haaranud krambist jagu saada. Tema häälepaelad olid kinni kleepunud, aga lõpuks sai ta need jälle liikuma.
„Inimene, mida sa minu käest veel tahad?! Mina, omaarust lollilt aus meesterahvas, lubasin end nõrkushetkel üles kütta, ei hakanud sulle vastu, ja sina kasutasid selle ära! Ma tulin sulle vastu, aga sina pöörasid tänuks selle eest kogu minu elu segamini! Mingit tänu ma sinult ei tahtnud, aga niisugust kättemaksu ei osanud karta… Kas sa saad aru, et oled mu elu ära rikkunud?! Ma ei taha sind enam näha ega sinust midagi kuulda, jäta mind lõpuks ometi rahule!” Jaanus oli alustanud piinatud toonil, aga rääkis ennast kibekähku tuliseks ja lõpulause kõlas juba tõelise käratusena: jäta mind lõpuks ometi rahule! Mis aga kõige hullem – see ägestumine ei lahendanud midagi. Jaanus Vainumäe tundis, et nüüd on ta selle naisega seotud, on abitu nagu ämblikuvõrku kinni jäänud kärbes, kellel pole mingit lootust pääseda. See kleepuv, sitke ja ahistav võrk ohvri ümber tõmbub aina enam kokku ja mis tahes siplemine toob fataalse lõpu ainult lähemale. Võrku sattunu ei pääse kuskile, ta lihtsalt peab oma saatusega leppima.
Loone seisis endiselt bussi trepil. Liikumatult, nagu poleks Jaanuse protesti kuulnudki. Niisugune osavõtmatu olek rõhutas ainult ühte: mehe sõnad talle ei mõju. Ükskõik mida talle rääkida, ta on iseenda ja oma poja eest valmis võitlema, ja karta on, et kui vaja, siis vahendeid valimata.
See oli Loone Kuusiku käitumises midagi enneolematut. Naise enesekindel olek tegi mehe valvsaks ja samas ka nõutuks, sest ta lihtsalt ei osanud selle inimesega suhelda. Jaanus oli Loone Kuusikut viisakaks ja vaguraks pidanud, juba tohtriamet eeldas seda; nüüd aga selgus, et ta oli hoopis teistsugune, isegi salakaval ja ohtlik. Siin hämaras bussis näis naine oma väheldasest kasvust hoolimata seletamatult ähvardav.
„Aitab, mine nüüd ära! Sa oled mu juba peaaegu tapnud, mida sa veel tahad?!” ütles mees, tundes, et tal on õigus igasugune viisakus lõplikult minetada. Kui see ei olnud veel päris sõda, siis vähemalt vaenuolukord, valmistumine pikaks sõjaks, kus peab valima relvad ja oma positsioonid kindlalt maha panema.
Loone